Loe skandaalseimad lõike Paavo Kanguri värskest raamatust «Viimne reliikvia»!

Gabriel ja Agnes täna - näitlejad Ingrida Andrina ja Aleksandr Goloborodko Foto: movies.ee

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast...

Täna, 3. juunil esitleb ajakirjanik Paavo Kangur oma uut raamatut «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha».

Loe lõike Kroonika ajakirjanik Paavo Kanguri värskest teosest «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha».
 

«Turul me oleme vennad ja õed» ehk päikeseloojangud Valka lähistel

«Ma ju ei teadnud, ma olnud filmis varem töötanud. Kõigepealt käskis Kromanov Agnese kleidi ära lõhkuda, et põgenemisstseen usutavam näiks. Ma hakkasin lausa nutma, kui nägin, mis kleidiga juhtus. Olin valmistanud ühe sametkleidi, tikkides pärl pärli kõrvale. Lõhkusin kleidi ära ja roomasin nuttes, korjates üles mahakukkunud pärleid,»  meenutab kostüümikunstnik Helve Halla kihluspeo stseeni.

Kui harrastusnäitleja Jüri Uppin koos Hipiga juuni alguses Valka lähistele jõudis, olid filmivõtted juba alanud. Nad olid kohtunud juhuslikult. Maanteel.

Jüri Uppin, leping Delwigi osatäitmiseks taskus, sõitis autoga Valga poole. Tartu lähedalt maanteelt korjas ta peale kamba hipisid. Üks neist oli Päärn Hint, legendaarse rahvakirjaniku Aadu Hindi ja luuletaja Minni Nurme poeg.

Kui kamp pärast Tartust õllesaalist läbiastumist võtteplatsile Risbieteri suvemõisasse jõudis, lõid Griša Kromanovil silmad õnnest särama. Millised lõustad, millised tüpaažid!  

Päärn Hint, hüüdnimega Hipi mäletab seda veidi teisiti, kuid mitte oluliselt teisiti:

«Päris juhuslikult me võtteplatsile ka ei sattunud. Osadel meist olid ikka lepingud taskus. Istusime siiski Tallinnas Pegasuse kohvikus, viiskümmend meetrit Tallinnfilmi peakontorist. Sealt meid ka värvati. Suvel tuli miilitsa eest linnast ära saada. Minu peale muidugi miilitsa võim ei hakanud, ma olin ju rahvakirjaniku poeg, aga raha oli ka vaja. Kuid peamine – filmivõtetel oli väga lõbus ja maksti väga hästi.»

Tema ja Kromanovi vahel leidis aset järgmine dialoog, meenutab Päärn.

«Ei tea kas tuleb ka hea film?» küsis Kromanov.
«Eesti parim,» vastas Hipi.
«Tahad vist pugeda,» viskas Kromanov.
«Mis sa nüüd, rahvakirjaniku poeg ei pea pugema. Eesti parim ei tähenda veel, et tuleks hea film,» vastas Hipi.

 

Hipi nime järgi teda tuntigi. Ja tõsise filmitegemise keerasid nässu.

«Meie tegime selle filmi, meie lõime õhkkonna, keerasime nahka igasugused plaanid teha tõsist ja igavat Tallinnfilmi keskmist toodangut. Meie, väga mõnus boheemlaste ja bioloogide punt, olime ikka peal. Kromanovil kohe ei õnnestunud midagi nässu keerata. Komissarovi panime ka kohe paika. See igav kuivik, tõeliselt tubli ametnikuhing üritas võtteplatsil midagi köhida, aga õnneks ei olnud tal piisavalt autoriteeti,»  teab Päärn Hint, kes on kätt proovinud kohalikus poliitikas ja kõrtsi pidamises.    

Ilmse mõnuga seletab ta veel, kuidas Goloborodko võttis vahel hobuseid ratsutamiseks, ajas need vahule ega jahutanud maha: «Siis õiendasime ta kallal, tema saatis meid perse ja meie teda.»
 

Lisaks episoodilistele rollidele oli Päärn tööl ka tallimehena. Filmimisel kasutati Tartu Ratsabaasi hobuseid, kellest paljud olid ostetud lihakombinaadi ukse tagant. Kolhoosid ja sovhoosid viisid vanad hobused ja need, kellega nad hakkama ei saanud, lihakombinaati ja ratsabaas päästis nad sealt, ostes neid kokku lihahinnaga.

«Tartu Ratsabaasist olid filmi juures ka kaks selli hüüdnimedega Väike-Aks ja Suur-Aks. Eesnimesid tõesti ei mäleta, võtteplatsil olid kõigil hüüdnimed,» jätkab Päärn Hint.

Väike-Aks oli ka Agnese dublant, tehes kõik raskemad trikid. 15-aastane poiss selle üle just õnnelik ei olnud, et pidi võtteplatsil naisekleidis ringi lippama, aga film nõudis ohvreid. Võtete vaheajal istus Väike-Aks, kleit seljas, jalad laiali ja sülitas enda ette.

Päärn Hint oli filmi juures suvi ja sügis läbi. Tema kõrghetk saabus Taevaskojas, kus ta mängis ühte meest Ivo jõugust, kellele on ette kleebitud üpris karvane rinnaesine ja kes on oma näoga suures plaanis, kui Agnese pluusi lõhki käristatakse.

Rahvakirjaniku pojal oli veel üks probleem. Ta oli Vene sõjaväest saanud lahtise tiisikuse ja filmivõtete järel sõitis jälle sanatooriumi ravile. Ju ei olnud ka tema lapsepõlv kerge, sest kirjanik Aadu Hindi ja luuletaja Minni Nurme abielu oli vägivaldne ja üpris skisofreeniline ning nende loosse olla segatud ka lauluisa Gustav Ernesaks.

 

Mr. Delwig

Delwigi osatäitja Jüri Uppin oli Tallinnfilmis vana kala – töötanud aastaid, alustanud valgustajana, käinud läbi kõik kaevandused, laudad ja kontserdisaalid ning tõusnud dokumentaalfilmi direktoriks, kelle ülesanne oli orgunnimine. Ta oli käinud isegi koos Arnold Rüütliga Moskvas Tartu näidissovhoosist rääkiva filmi läbivaatusel.

«Sõidame rongis Arnoldiga Moskvasse,» jutustab Uppin. «Arnold on mustas ülikonnas ja valges nailonsärgis. Mida lähemale põllumajandusministeeriumile jõudsime, seda enam paistis tänavapildis õlgkübaraga mehi, mustad botikud jalas, kõik moestiilis «Nikita Hruštšov».

«Kui Arnold ministeeriumi uksest sisse astus, haarasid kõik naised huulepulga ja kohendasid meiki. Arnold oli siis silmipimestavalt ilus mees. Filmi ülevaatusel arvati, et kõik tol ajal juba endise riigiliidri Nikita maisikasvatuse populariseerimisele suunatud viited tuleks välja visata. Arnold öelnud vastu, et loomasöödana käib mais küll, et las jääda, me Eestis oleme harjunud ka veidi oma peaga mõtlema.»

Dokumentaalfilmi häda oli ilmselt selles, et seda hakati tegema ajal, kui Nikita oli võimul ja valmis sai siis, kui Nikitat enam ei olnud.

Mehe karjäär jätkus osatäitmistega mängufilmides. Kui Venemaa filmitegijatel oli vaja euroopalikku atmosfääri, siis leiti tee ikka Tallinna. Nii mängis Uppin ka Itaalia-NSV Liidu ühisfilmis «Punane telk» koos Claudia Cardinale ja Sean Conneryga.

«Polaarküla võte oli Tallinnas Maakri tänaval. Connery oli Roald Amundseni rollis, Itaalia sekspomm Claudia mängis meditsiiniõde Valeriat, mina olin üks külaelanik. Õhtul hiilisime aga Inturisti hotelli «Tallinn» peole. Mööduma pidi alati kolmest KGB-lasest. Mul on kuskil isegi Claudia autogramm alles.»

Claudia Cardinale juurest jõuame jutuga «Viimse reliikviani». Uppin meenutab, et 1969. aasta varakevad algas näitlejatele ratsutamistreeningutega. Siis sõideti juba võtteplatsile Koiva äärde, kus olid esimesed kostüümiproovid. Päeval filmiti Agnese ratsutamist ning Gabrieli ja Hans von Risbieteri kohtumist tamme all.

Öösel võeti üles mõisa ründamise stseeni. Tähtsamad ööbisid talus, kust võtteplatsile ei olnud pikk maa. Vahel käidi ka Valka kõrtsus pidutsemas, seal mängis korralik bänd Riiast. Joodi Riia palsamit viinaga segatuna, vahekorras üks viiele. Kui üks bändiliige sai tripperi ja teine 15 päeva, siis sai elav muusika otsa ja filmirahval polnud sellesse kõrtsi rohkem asja. Pealegi algasid õhtused võtted.

«Mäletan, kuidas kord läks mul mõõgatupe kinnitus katki ja pöördusin baasi tagasi seda parandama,» jätkab Jüri Uppin. «Äkki ratsutas mulle teel vastu imeline seltskond, Agnes koos rüütlitest saatjaskonnaga. Vapustav! Puutumatu ja puhas vaatepilt. Seal ei olnud midagi kaasaegset. See tekitas ajas rändamise tunde.»

Tamme all kohtumise stseenist jutustab Uppin:

«Pidime olema piisavalt äpud ja abitud, et Gabrieli täht saaks särada. Mõõgad olid päris, aga tasakaalustamata. Õige mõõk peaks olema tasakaalustatud, selleks on käepideme otsas väike raskus.»

Veel meenub talle: «Väga tähtis oli ka ratsutamise oskus. Mul oli suur jonnakas hobune. Kord oli tal vaja nii kiiresti talli sööma minna, et jõudsin napilt pea alla tõmmata, muidu oleksin saanud uksepiidaga hirmsa obaduse.»

«Hobusel oli oma elu, eks teda tüütas ka ära. Tervikuna oli põnev. Õhtuti pidin mängima kihluspeo stseeni, milles lõpus mind tapeti. Seinte vahele pandi veidi takku ja see pandi jälle põlema, ja siis läks filmimiseks.»

«Seal oli huvitavaid kaadreid, aga kõik ei jõudnud lõpuks filmi. Staaridega sai distantsi hoitud. Sa ei lähe ju kõigiga rääkima. Eks sinna filmi otsiti huvitavaid nägusid, nii oli palju välisnäitlejaid.»
Sellega lõppes ka Uppini osa filmis – Delwig oli surma saanud.
 

Kostüümikunstniku pihtimus

«Ma ju ei teadnud, ma polnud filmis varem töötanud. Kõigepealt Kromanov käskis Agnese kleidi ära lõhkuda, et põgenemisstseen usutavam näiks,» vestab Helve Halla.

«Ma hakkasin lausa nutma, kui nägin, mis kleidist järele jäi. Olin valmistanud ühe sametkleidi, tikkides pärli pärli kõrvale. Lõhkusin kleidi ära ja roomasin nuttes, korjates üles mahakukkunud pärleid.»

«Väike käristamine oli vähim, mis selle kleidiga juhtuda sai. Nimelt ei tahtnud kleit tuld võtta. Aga kui sellele oli veidi bensiini piserdatud, võttis see liiga hästi tuld.»

«Jooksime Agnesega mööda katust. Peaoperaator Jüri Garšnek kurtis, et igav. Soovitusega, et kleit võiks kas või põlema süttida, anti mulle pudel, et pritsi natuke peale. Nuusutasin, bensiin. Pritsisingi siis, isegi liiga palju pritsisin,» meenutab Goloborodko.

«Agnes süttis üleni põlema, šinjoon kärssas. Sooritasin kangelasteo ja kiskusin tal kleidi seljast ära. Ta jäi sinna aluspesus seisma. Olin väga ehmunud, sest üks mu õpetaja põles filmivõtetel ära, teda hakati veel veega kustutama, aga see ei olnud abiks.»

«Seejärel tuli filmida Agnese pulmapidu. Kleit oli vaja uuesti korda teha, üles otsida kõik pärlid, lappida kärisenud kohad.” Oleks teadnud, oleks lasknud kohe kaks kleiti teha,» räägib Helve Halla.

Ta oli lõpetanud Eesti kunstiinstituudis maali eriala, seejärel töötanud kolm aastat Noorsooteatris ja siis läinud tööle Tallinnfilmi, kus palgad kõrgemad. Filmi tahtsid kõik, seal maksti paremini.

«See oli hüpe pea ees vette tundmatus kohas. Kõik oli uus. Ma ei olnud kostüümikunstnik, aga olin Rakvere teatris teinud kostüüme kahele lavastusele, neist ühe tegevus toimus keskajal. Kuid teater ja film on erinevad.»

«Filmis pidi kõik olema parem ja ehtsam. Pärast seda, kui mind palgale võeti, algas kolmekuuline ettevalmistusperiood. Sain ajaloomuuseumist tutvumiseks Russowi kroonika, mis rääkis Liivi sõja aegsest Eestist.»

«Tulid komandeeringud Moskvasse Relvapalatisse. Relvi ma ei teinud, aga kujundada oli vaja kõik, mis puudutas relvavöösid, mõõgatuppesid, aadlike kaelakette. Ajastu tuli selgeks teha, valmistada kostüümikavandid alates teenijannadest kuni rüütliteni.»

«Brokaati ei eraldatud, materjali ja meistreid tuli otsida siit ja sealt. Vahel sattusin kuhugi eesriide taha, kust leidsin sobiva materjali, kuid mind tõsteti nattipidi välja, öeldes: ärge siia oma nina pistke! Ju oli see kraam kellelegi teisele ette nähtud. Brokaati sai järele tehtud reljeefpasta ja kullatolmuga.»

«Ma konsulteerisin ka kunstiinstituudi õppejõu Natalie Meiga, kellega oli meil hea läbisaamine, ja sain assistendiks kooliõe Marta Ehelaidi. Teostamisel oli asendamatu Linda Kagovere, kes oli kogemustega Estonia teatri lavastusala juhataja ja teadis, kus mida teha. Kus sai teha nunnarüüsid, kus saapaid, kust sai defitsiitset hülgenahka. Käisin siin ja käisin seal, keegi ei öelnud kusagil ära.»

«Ma pidin koostama ka kostüümieelarve. Filmi direktor Raimond Feldt, fantastiline inimene, ei pannud mingeid piiranguid ja palus ainult kõik ausalt kirjutada. Eks ma eelarvesse kirjutasin suure hirmuga natuke juurde, aga Moskva võttis alati maha. Seal ju kõik kinnitati.»

«Käisin näitlejate kostüümiproovides, võtsin mõõdud. Lavastusprojektis oli kõik kirjas, kellele ja mida õmmelda.
Ivo sõjasulaste kamba välimuse aluseks olid Düreri 16. sajandi gravüürid. See oli selline piraatide seltskond, kes hankis rõivaid ja saapaid mahalöödud meeste seljast. Mul loomisrõõmu jätkus.»

«Kõik kaelaketid sai tellitud kunstikombinaadist. Abtissi kett oli täiesti hõbedast, kuid see kett «auras» väga kiiresti ära ja asemele tuli mingi muu metall. Ivo nahkpüksid kadusid samuti ära,» muljetab Helve Halla.

«Kui Budraitisele tehtud püksid ei mahtunud Peeter Jakobile jalga, ju siis tehti need ümber. Tallinnfilmil oli terve õmblustsehh. See oli tervikuna väga suur töö. Näiteks Agnese pulmas pidi olema 24 paari rüütleid kaaslannadega. Rõivad tehti valmis, kuid see lõik jäi filmimata või ei jõudnud filmi.

«Väga palju tööd tegi ära minu tookordne abikaasa Heikki Halla. Ta oli Rein Raamatu parem käsi. Raamat poleks üksi jõudnud. Heikki tegi tööjoonised relvade ja sadulate valmistamiseks, sadulad ise tulid kuskilt Krimmist.»

Tööle saabudes tabas Helle Hallat veel üks sürpriis – talle pakuti abtissi rolli:

«Kromanov ehmatas mind alguses päris ära, ta tahtis et ma abtissi mängiksin. Ta mõtles seda tõsiselt, aga õnneks pani talle keegi mõistuse pähe. Radzina oli suurepärane.»


Kõigest saab aga lähemalt lugeda juba raamatust!