Paavo Kangur esitleb täna oma raamatut «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha»

Anu Saagim
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimne reliikvia
Viimne reliikvia Foto: Kaader filmist

Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last,
kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast...

Täna, 3. juunil esitleb ajakirjanik Paavo Kangur oma uut raamatut «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha».

«Viimse reliikvia» ridu ja viisijuppe lauldakse ikka ja jälle.

Miks ja kuidas tegid režissöör Grigori Kromanov, tema abi Kalju Komissarov, Tallinnfilmi toimetaja Lennart Meri, stsenarist Arvo Valton ja luuletaja Paul-Eerik Rummo aastatel 1966-1969 just sellise «Viimse reliikvia», nagu see välja kukkus – filmi, mis tugevalt mõjutas kasvavat põlvkonda ning mille laulud ja dialoogid jätsid sügava jälje Eesti kultuurimaastikule?  

Oli see rutiin või õnnelike ja õnnetute juhuste jada?

Autor liigub «Viimse reliikvia» radadel ja vaatab legendi taha, tuginedes nii avaldatud kui avaldamata arhiividokumentidele ja intervjuudele. Rohkete fotodega illustreeritud raamat jutustab Eesti kõigi aegade edukaima mängufilmi autorite ja näitlejate püüdlustest, kaadritagustest lahingutest, võitudest ja solvumistest, intriigidest ja romantikast võtteplatsil.
 

Sa oled palju suurem eestlane, kui ei ürita iga hetk olla elukutseline eestlane.

«Selline mõte tekkis mul raamatut «Viimne reliikvia. Pilk legendi taha» kirjutades. Nii kultusfilmi toimetaja Lennart Meri kui stsenarist Arvo Valton on kahtlemata head eestlased. Siiski oli Lennart neil 1960. lõpuaastatel veidi suurem eestlane kui Arvo, kes üritas liialt kramplikult olla elukutseline,» pajatab Paavo Kangur.  

«Raamatut ette valmistades tegin kolm pikemat reisi – Vilniusse vestlema filmi režissööri Grigori Kromanovi viimase abikaasaga, Moskvasse Gabrieli juurde ja Riiga Agnesele külla – ning ühe lühema jalutuskäigu Riigiarhiivi, et tutvuda toimikuga nr. 28. Tahtsin heita valgust legendi taha – miks saime just niisuguse «Viimse reliikvia», selgitab Kangur.

«Menufilmis mängisid mitmed Ukraina ja Läti näitlejad, kellest on elus veel Ingrida Andrina ehk Agnes ja Aleksandr Goloborodko ehk Gabriel, kes muide sai võtete ajal tütre isaks.»

«Mõlemad olid ja on väga selge nägemuse ja professionaalse suhtumisega näitlejad ja mõlemad nägid selles filmis ka oma lugu.»

«Täna jagab Gabriel Mossoveti teatris ühte garderoobi Ostap Benderiga (Sergei Jurski). Agnes meenutas oma kogemust mässajatega 1991. aasta talvel, jagades barrikaadidel vabadust kaitsnud riialastele suppi ja võileibu. Loomulikult tuli üles otsida Raivo Trass, Peeter Jakobi, Eve Kivi ja nii mõnigi tegelane ka kaamera tagant.»

Kõigest saab aga lähemalt lugeda juba raamatust!

Tagasi üles