Meelelahutusportaali Elu24.ee lugejate küsimustele vastas poliitik ja saate «Laulud tähtedega» staar Margus Tsahkna.
Online-intervjuu: vastas Margus Tsahkna
Kas sa oled kuskil laulmist varem ka õppinud või tuli see ilma harjutamata?
Eesti rahvas on laulurahvas ja paljud on laulnud koorides. Nii ka mina, Tartu Poistekooris.
Millised on sinu suhted Birgitiga? Tööalased või olete muutunud ka headeks sõpradeks?
Birgitiga oleme seni kohtunud proovides laulusaadet ette valmistades. Ta on väga tore inimene, kas sellest ka tulevikus sõprus kujuneb, näitab aeg.
Praegu tegeleme ikka laulusaate ettevalmistamisega, kuna aega harjutamiseks on meil väga napilt.
Soovitasin laulusaate jaoks läbi ühe allika teile ja Birgitile ühislauluks muusikali osas «Music of the night» lugu. Kas kavatsete ka seda esitada? Minu arvamus on, et see sobiks teile mõlemale üsna ideaalselt.
Oleme seda kaalunud ja vaatame, kuidas sobiks meie häältega ja saate teemaga.
Iga ettepanek lauluvaliku tegemiseks on jätkuvalt oodatud, kuna just see on meie jaoks kõige keerulisem osa – õige laul, kus oleks hinge ja sisu.
Kuidas see äkiline staariks tituleerimine ja kogu see tähelepanu mõjub?
Ma arvan, et ma ei ole mingi staar ja ise seda ei tunneta. Tänu oma tööle olen avalikkuse tähelepanu all olnud mõnda aega ja eks see vajab harjumist.
Eestis ei ole staare, on inimesi, kes ennast staarikesteks mõtlevad. Meid, eestlasi on maailmas piisavalt vähe, aitab sellestki, et üksteist tunneksime ja hästi läbi saaksime.
Tantsusaates osalemine nõuab täielikku pühendumist, milleks täna mul küll aega ei ole. Ja ma arvan, et inimestele meeldiks pigem kedagi teist seal näha - laulusaates osalemine on mulle suur väljakutse ja püüan sellega hakkama saada.
Seltskonnatantsude tantsimisega saan hakkama, kuna olen olnud aktiivne korporant. Selle elustiili juurde käib ka elementaarne tantsuoskus.
Olen õppinud rahvusvahelist õigust ja välismaalt tagasi tulles tekkis mul arusaam, et meie riigi iseseisvus ja rahvusriigi olemasolu ei ole iseenesest mõistetavad vaid pigem erand –
nii väikesearvulisel rahval ei ole reeglina seda õnne, et omada oma iseseisvat riiki.
Millegipärast olen kindel, et minu eluajal satub Eesti riik olukorda, mis on sarnane 1940. aastaga – ja siis on vaja otsustavat käitumist, et ei korduks meie karm lähiminevik.
Siis tahan ma olla kohal ja nendele otsustele kaasa aidata – me ei tohi enam lihtsalt niisama alla vanduda, kui reaalne oht tekib.
Ja maailmasündmused meie ümber kahjuks kinnitavad minu kaheksa aastat tagasi tekkinud kahtlusi.
Mu emal on päris suur maasikatalu Tartu külje all ja olen seal aastaid tööd teinud. Pärast keskkooli lõpetamist kolisin paariks aastaks ema juurde elama ja tegelesin põhitööna õlleodra kasvatamisega – üle 70 ha.
Kuna mul on ka veoautojuhi kutsetunnistus, siis sain teha kõiki töid alates maa ettevalmistamisest, kultiveerimisest, külvist, kivikoristamisest, väetamisest, koristusest kuni viljakuivatamise, sorteerimise ja Tartu Õlletehasesse vedamiseni välja.
Ja kõige selle kõrval tuli teha ka kõiki muid talutöid – seatapmised, heinategu, loomade eest hoolitsemine jne.
Praegu on ema talu spetsialiseerunud ainult maasikakasvatusele ja senimaani proovin aastas paar päeva Tartu turul maasikaid müüa, kuna turul saab tegelikult üsna hea pildi, mis ühiskonnas toimub.
Ma olen õnnelik inimene, kuna mul on olemas mõlemad vanemad ja on kogu aeg olnud. Kahjuks paljudel seda õnne antud ei ole.
Oma vanemate kooselu vaadates olen õppinud inimestevahelist austust ja ausust. Ning seda, et olgu nii raske kui tahes, perekond on sulle alati toeks.
Kindlasti armastan kõige rohkem oma tütart, poega ja abikaasat. Ja Eesti riiki, kuna nii väikesel rahval nagu meil, on ülim õnn teda omada.
Konkreetselt aega ei ole võtnud, kuid aktiivse korporandina sai tudengipõlves päris palju bierjüngereid ehk õllejoomisvõistlusi peetud ja seal läks päris hästi :).
Praegu meeldib mulle õlut juua rahulikult, las nooremad möllavad.
Ma olen viis aastat õppinud Tartu Ülikoolis teoloogiat ja seal oli palju õppejõude, kes varem jõudnud kõrgele tasemele reaalainetes - matemaatika, füüsika jne.
Aga alati tuleb võrrandisse sisse lõpmatuse märk ning ka need inimesed on hakanud Jumala ja religiooni kui nähtuse üle süvitsi arutama.
Ma usun, et mingi jõud on, mis selle lõpmatuse märgi taga on. Kuulun ise Tartu Ülikooli Jaani kogudusse.
Arvan, et luteri kirik on minu jaoks õige, ilma dogmadeta ja piisavalt vaba piirangutest, kuid samal ajal väga selge nendes põhimõtetes, mis meie kultuuriruumis kõigi jaoks kehtivad.
Mul on tekkinud arusaam, et elu pärast surma ei ole võimalik ajaliselt mõõta. See võib olla hetk, mida on kirjeldatud nende poolt, kes surmast tagasi tulnud - et kogu elu jookseb silme eest läbi.
Ma loodan, et minu surma hetkel kangastub mulle selle murdosa sekundite jooksul selline elu, et ma ei peaks midagi kahetsema ja võiksin olla õnnelik. Võib-olla see ongi see hetk jumalaga.
Ka Piiblis on öeldud, et maist riiki tuleb teenida ja selle seadusest kinni pidada. Ja see, et kristlikud väärtused ja poliitika kokku ei sobi, on valearusaam.
Ilma põhimõtete ja väärtusteta poliitikud ongi võib-olla selle eksi arusaama kujundanud.
Kui põhimõtted ja väärtused on olemas, siis on lihtne langetada ka poliitilisi otsuseid –väärtuspõhiseid otsuseid.
Olen sättinud nii, et lauluvaliku ja helistiku ning lauluvormi arutame nädala esimesel poolel ning siis ei toimu see tööajal.
Sisuline lauluharjutamine, mis võtab rohkem aega, toimub meil Birgitiga reedeti ja laupäeviti, nii et tööaega see ei võta.
Natukene on kahju pühapäevadest, kuna siis läheb see päev mul pere arvelt.
Kas sa oled selle teise Tsahkna (Anders) vend või sugulane? Teil on natuke sarnasust.
Anders Tsahkna on minu poolvend.
Olen nende inimestega isiklikult kohtunud ja teemaga kursis, kiidan nende tegevust igati.
Ma olin üks Isamaalidu ja Res Publica ühinemise algatajaid ja ka läbiviijaid.
Nendest kahest erakonnast on tänaseks saanud minu hinnangul üks kõige suurema potentsiaaliga erakond Eestis, kellel on välja pakkuda sisuline poliitiline programm ja ka reaalne võimekus see ellu viia.
Me oleme ainus erakond, kes võitleb Eesti iseseisvuse eest sõna otseses mõttes viimase verepiisani.
Organisatsioonina oleme ühinemise järgselt teinud läbi põhimõttelise reformi, meil on esindused ja struktuur igas maakonnas, me oleme aktiivsed meediakäitumises ning poliitiliste sõnumite edastamises ning mängime olulist rolli välispoliitikas.
Ja mis kõige olulisem, me oleme suutnud juhtida väga tormilise ühinemisprotsessi tasakaalus ja küpseks erakonnaks.
Olen aastaid Tartu teemaga tegelenud ja tegelen sellega edasi. Olen selgel arusaamisel, et Reformierakond on Tartus ennast ammendanud ja tänane linnapea ei juhi sisuliselt enam seda linna.
IRLil on seekord võimalus välja pakkuda linna edasine arengutee ning loodetavasti see meeldib ka tartlastele. Meil on väga tublid inimesed ja me suudame välja pakkuda ka väga tõsiseltvõetava linnapeakandidaadi.
Nii, et kokkuvõttes võiks öelda - võtame Tartu tartlastele tagasi.
IRL ei käitu mitteeestlaste suhtes üleolevalt – pigem on meie erakonnal kõige parem koostöö siinsete vähemusrahvuste esindusorganisatsioonidega.
Ja mis on oluline – me ei ole kunagi valetanud siinsetele muulastele, et nende hääli püüda.
Me oleme alati öelnud, et see riik on Eesti rahvusriik, mis sündis kõigi siinsete rahvaste abiga - aktsepteerige meie kultuuri ja keelt ning me saame koos väga hästi hakkama.
Euroopa kõrgeima majanduskasvuga riigist (Eestist) on paari aastaga saanud Euroopa madalaima kasvuga riik. Kas näete siin ka valitsuse süüd ja kui, siis millist?
Ma näen siin viimaste valitsuste suutmatust ja argust põhimõtteliste otsuste langetamisel.
See, et meie peaminister paar aastat tagasi avalikult ütles, et tema majanduskasvu euro vastu ei vaheta, oli põhimõtteline viga. Täna oleme me ilma majanduskasvust ja ka eurost, millel võivad olla väga rasked tulemused.
Peame olema otsustavad ja julgema teha otsuseid, mis ei ole kõige populaarsemad – haldusreform, energeetikaküsimused, sotsiaalvaldkond, maksud – ehk põhimõtteline reformipakett.
Ja seetõttu oleme me ka kutsunud oma koalitsioonipartneri üle vaatama koalitsioonilepingut, et selle valitsuse tegevusele sisu ja suund leida. Me ei kavatse valimisedu lootuses populismiga ohvriks tuua Eesti riiki.
Valimisõigus on nendel, kes on kodanikud ja riik peab hoolitsema selle eest, et tema kodanikud oleksid riigile lojaalsed.
Ja mittekodanikega tuleb teha teavitustööd, et nendest saaksid lojaalsed kodanikud. Siis on meie kõigi tulevik kindlam.
Eesti ettevõtjad panustavad üha rohkem ühiskonda - eriti haridusse ja ümberõppesse. On hea meel, et järjest paranevad ka töötingimused ning töötajate vabaaja sisustamine ning motivaatorite leidmine.
Ja üha enam tekib ka lapsehoide ning osalise tööajaga töökohti noortele emadele. Eesti ettevõtted maksavad ju ka makse, millelt me oma riiki ülal peame.
Oleme ellu viinud esimese lapse tulumaksuvabastuse, paljulapseliste perede kodutoetuse, mis kasvas just välja kodulaenu ideest aga raha kõigile ei jätkunud.
Samuti lastekodulaste ülikoolihariduse stipendiumi ning isapalga, mis kahjuks nüüd aastaks seisatakse.
Nii et enamik lubadusi on täidetud, kuigi jah, praegune riigi rahaline seis neid kõiki räsib.
Oma kogemusele tuginedes arvan, et kõik noored võiksid omal käel aastakese välismaal õppida, siis saadakse aru, kui armas ja hea on oma riik, oma perekond ja sõbrad.
Olen kindel, et enamik nendest tuleb tagasi ja jääb siia elama. Ja teadlikkuse tõstmiseks tuleks teha rohkem teavitustööd noorte hulgas - minge vaatama filmi «Detsembrikuumus»!
Mida sooviksite Elu24.ee lugejatele?
Olge omavahel sõbralikumad ja hoolivamad - tegelikult on kõik inimesed südames head.