Soome huumor oma parimas vormis

Eesti kinodes on võimalik vaadata Soome absurdikomöödiat „Polaarjoone sangarid”. Foto: promo

„Polaarjoone sangarid”
Osades: Jussi Vatanen, Jasper Pääkkönen, Timo Lavikainen, Pamela Tola
Lavastanud: Dome Karukoski
1 tund ja 30 minutit
Hinnang: hea
Vaata kinode kavasid siit.

2010. aastal jõudis Soome kinodesse 17 põhjanaabrite endi poolt toodetud mängufilmi, mida Soome filmi sihtasutuse andmetel käis kokku vaatamas üle 1,9 miljoni inimese. Ligi viie ja poole miljonilise rahvaarvuga riigi kohta ei ole see halb tulemus.

Vaieldamatult kõige edukamaks nende hulgast võib pidada Dome Karukoski komöödiat „Polaarjoone sangarid”, mida on nüüd ka meil võimalik oma ihusilmaga suurelt ekraanilt vaadata. Filmile müüdi Soomes peaaegu 400 000 piletit ja see võitis neli Soome olulisemat filmiauhinda „Jussit”.

Janne (Jussi Vatanen) on lihtne Lapimaa mees, kes end eriti eksistentsialistlike probleemidega ei vaeva. Ta on olemas lihtsalt olemise pärast ja võtab sellest, mis võtta annab. Kahjuks saab iga hea asi ükskord otsa ja see kehtib ka tema hõlbuelu kohta.

Pärast sõprade Kapu (Jasper Pääkkönen) ja Tapioga (Timo Lavikainen) kohalikus kõrtsis 50 euro, mis oli mõeldud kodusesse majapidamisse digiboksi soetamiseks, laiaks löömist, seisab Janne järsku silmitsi ultimaatumiga – tema elukaaslane Inari (Pamela Tola) ähvardab välja kolida, kui noormees järgmiseks hommikuks uut seadet ei suuda muretseda.

Esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, kuid Jannet see ei morjenda. Sõpradega koos otsustab ta autole hääled sisse lüüa ja lähimasse elektroonikapoodi kihutada. Tee sinna on pikk ja käänuline, täis ootamatusi ja üllatusi.

Oma olemuselt on „Polaarjoone sangarid” täiesti tüüpiline road-movie. Tegelased kulgevad punktist A punkti B ja kogevad selle käigus hulgaliselt igasuguseid seiklusi, mis muudavad neid terveks eluks.

Mitte just kõige originaalsem sisu, kuid sellest pole lugu. Lihtsuses peitub teatav võlu, mis inimesi köidab. Eriti veel siis, kui see on meisterlikult teostatud. Hea käsikiri, sümpaatsed näitlejad, vildakas, kuid leebe huumor ja paeluv pildikeel moodustavad terviku, mille sarnast ei ole siinmail juba päris ammu nähtud.

Kui lisada sellele veel veidike äratundmisrõõmu, mida film soomlaste eluga lähemalt kursis olevale publikule tõenäoliselt pakub, siis on tulemuseks meelelahutus, mis ei ole enam nii üheplaaniline.

Kindlasti ei ole „Polaarjoone sangarid” päris igale maitsele, kuid kõik, kes naudivad jaburat situatsioonikoomikat ja peent irooniat ei pea pettuma.