Nädala plaat: Aastaid kitarripedede elust

AC/DC - Black Ice (Columbia) Foto: Repro

Plaat: AC/DC - Black Ice (Columbia)

AC/DC on nähtus, kes ka pärast 35 aastat kestnud rokkimist on rohkem elus kui eakaaslased või arvukad kloonid.

Valem, mida nad kasutavad, on nutmaajavalt lihtne ja lausa kutsub endaga vaidlema.

Mis seal siis nii erilist, hardrokirifid ja rokenroll ning paras ports tsirkust. Kunagi iseloomustasin AC/DCt kui esoteerikast puhastatud Led Zeppelini ja ega see võrdlus väga vale olegi.

Aga vaidlus lõpeb, kui Angus Young Gibson SGle hääled sisse lööb, Brian Johnson kopsud õhku täis tõmbab ning rütmigrupp virutama kukub. Selles muusikas on asju, mis matemaatilisele analüüsile ei allu.

Energia. Soojus. Distsipliin. Hullus. Huumor.

Ning eriline vaib, mis lubab karistamatult manööverdada seal, kus teised klišeedesse kinni jäävad.

Mida aeg edasi, seda rohkem meeldib mulle, kuidas AC/DC ignoreerib tädide ja onude soovitusi olla pidevas liikumises ning muutumises. See tee pole muidugi nõrkade jaoks, sinus peab olema filosoofi ja geeniust.

Ikka tuleb ette hetki, kus asjad ei edene – siis algab tootearendus, kujundusuuendus ja kõik muu, mis eelneb läbikukkumisele.

Oma karjääri jooksul on AC/DC mänginud põhimõtteliselt ühte ja sama lugu, kaubamärgid ja firmasaund pandi paika bändi esimesel plaadil, 1975. aastal ilmunud albumil „High Voltage“.

„Back In Black“ pitseeris lepingu lõplikult. Siit järeldus: kui sul on midagi, mis on päriselt sinu, siis hoia sellest kinni.

Stuudios pole bänd viimasel paaril kümnendil kuigi sageli käinud, aga tulemus on enamasti olnud hea. Seekord kohe eriti hea. „Black Ice“ seisab kindlalt AC/DC klassikaliste plaatide kõrval.

Avalöök „Rock`n Roll Train“ needib kuulaja kõrvupidi kõlarite külge, see on korralik starter. Järgnevad lärmakas bluus „Skies On Fire“, nõelterava rifi ja unustamatu refrääniga „Big Jack“ (üks albumi parimaid!) ning eufooriline „Anything Goes“.

Aasta lõbusaim rokenrolliorgia kogub tuure, Young pritsib soolosid, mille põhjalikum analüüs neelab aastaid krooniliste kitarripedede elust. Mu teine lemmik „War Machine“ on täpselt niisugune, nagu ütleb pealkiri, täistuuridel töötav sõjamasin.

Eks leidu ka keskpärasemaid hetki ning täitematerjali, lõppude lõpuks on tegemist AC/DC kõigi aegade pikima plaadiga, kuid tervikut need ei lahjenda.

Tippe ja täppe, tähti ja triipe jätkub viimaselegi kolmandikule, näiteks „Stormy May Day“ on  Zeppelin mis Zeppelin. Laulja Brian Johnson tõestab, et pole temagi-mees esoteerikast päris puhas.

Jah, AC/DC on nähtus. Kuidas defineerida nähtust? Hoia kinni omast ja ära lõpeta, oskan ma veelkord öelda. Need mehed defineerivad end ise.

HINNE: 4