/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2011/05/27/599896t1hf9e7.jpg)
Kuu aega tagasi alustas pärnakas Urvi Grossfeldt jooksueksperimendiga: seni spordikauge naine võttis eesmärgi hakata tegelema tervisejooksuga ja läbida sügisel kahe silla jooksul Jaansoni rada.
Urvi Grossfeldt jõudis viienda kilomeetrini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed nädalad nõudsid jooksurajal tublisti eneseületamist, nüüd läheb jooksmine juba kergemalt ning naine suudab järjest oma tempos sörkida viis kilomeetrit.
“Asi toimib,” rõõmustas Grossfeldt. “Viie kilomeetri post on seljataha jäetud, aga viimane, viies, tuleb väga raskelt, lõpus on võhm otsas. Pean üsna aeglast tempot, ka igasugustes foorumites soovitatakse pigem distantsi pikendada ja alles siis, kui juba suudad distantsi läbida, tempot tõsta.”
Ühel treeninguist otsustas Grossfeldt joosta poole lühema distantsi – 2500 meetrit ja viimased 500 meetrit sellest kiirema tempoga, kuid siis jäi 200 lõpumeetril hing kinni.
Nädalas teeb naine viis jooksutrenni, mis on tema arvates päris paras koormus. Ühel nädalal otsustas ta joosta kõigil seitsmel päeval, aga siis hakkas selg tunda andma. “Viiest korrast piisab, siis ei hakka kuskilt logisema ja organism jõuab vahepeal taastuda,” teab Grossfeldt nüüd.
Kuu ajaga on naine avastanud, et Jaansoni rada on üsna kõva ja ilmselt tuleb osta spetsiaalsed jooksujalatsid.
Hoopis mõnusam on joosta Raekülas, kuid see jääb kodunt päris kaugele. Oma kodu lähedal suvilarajoonis hirmutab jooksjat koerte kõva kisa ja iial ei või teada, ega mõni koer aiast välja pääsenud ole.
Kõige mõnusam on Grossfeldti sõnutsi joosta hommikul kella üheksa ajal: see lööb vere käima ja annab kogu päevaks erksa tunde. Paraku tööpäeva hommikusse jooksutuur ei sobi, sest nõuaks liiga varast ärkamist.
“Paar korda käisin Jaansoni rajal kell kuus hommikul, sest tahtsin kohata kopraid, kes seal pidavat elama,” rääkis naine. “Nägingi kopraid, nad olid nii lahedad! Kuue aegu kohtab jõe ääres vaid kalamehi, kell üheksa on jooksjaid rohkem ja õhtul veel rohkem. Õhtul on pärast trenni energiat nii palju, et magama ei taha enam jääda.”
Kõige rohkem rõõmustab naine paranenud enesetunde üle. “Kehakaal pole langenud grammigi, aga energiat on rohkem, kuidagi erksam olemine,” tunneb jooksja heameelt. “Alguses punnitasin ühe kilomeetri ära joosta ja siis oli tunne, et “viige mind keegi koju!”, aga praegu jooksmine mitte ei võta, vaid annab energiat.”
Eksperimendist saab lugeda aadressilt http://urvigrossfeldt.blogspot.com/.