Taani teadlased uurisid, kas Umberto Eco «Roosi nimes» esinenud mürgiraamat vastab tõele

Vanad raamatud. Pilt on illustreeriv

FOTO: pixabay.com

Itaalia kirjanik Umberto Eco 1980. aasta teoses «Roosi nimi» leiab Itaalia Alpides asuvas benediktlaste kloostris 1327. aastal aset mõrv, mida asuvad lahendama frantsiskaanlasest vend William ja benediktlasest noviits Adso ning nad jõuavad saladuste lahendamisega mürgitatud raamatuni.

Lõuna-Taani ülikooli teadlasi huvitas, kas sellised mürgitusjuhtumid keskajal ja hiljem tegelikult aset leidsid ning nad uurisid selleks ülikooli raamatukogus asuvat kolme raamatut, mis pärinevad 16. – 17. sajandist, teatab livescience.com.

Vana raamat. Pilt on illustreeriv

FOTO: pixabay.com

Raamatuid uuriti röntgenfluoresents meetodil (X-ray fluorescence analysis), mis näitab ära tahkete ainete ja vedelike keemilise koostise.

Need raamatud pakkusid huvi veel selle tõttu, et kaaned olid valmistatud «vanapaberist» ehk varem käsitisi kirjutatud dokumentidest, mis olid jäänused Rooma ja kanoonilistest seadustest.

On teada, et 16. – 17. sajandil kasutasid raamatuköitjad sageli kaanteks paberit ja pärgamenti, mis oli pärit pooleldi kasutuskõlbmatuks muutunud teostest ja dokumentidest.

Uuritud raamatute kaantele tehti  röntgenfluoresentsuuring, mille abil taheti kindlaks teha, milliseid aineid kaanteks kasutatud paberis ja pärgamendis ning tindis sisalduvad. Eelkõige otsiti rauda ja kaltsiumit. Uurijate eesmärgiks oli muuta kaanteks tehtud tekst loetavaks.

Uuring näitas, et «vanapaberist» kaaned sisaldavad arseeni, mürgist ainet, mida tunti juba antiikajal. Selle aine ühendid võivad tekitada vähki ja teisi raskeid haigusi, olles samas sajandeid hinnatud salamürk.  

Vanad raamatud. Pilt on illustreeriv

FOTO: pixabay.com

Taani ülikooli teadlased leidsid 16. – 17. sajandi raamatu kaantest arseeniühendit, niinimetatud pariisi rohelist, mida tänapäeval kasutatakse rotimürgis. Seega võisid selle raamatu katsujad, eriti veel siis kui nad pärast raamatu puutumist sõrmed suhu panid, saada mürgistuse, mis võis lõppeda surmaga.

Arseenimürgistuse saab juba viiest milligrammist sellest ainest. Inimese jaoks surmav annus on 50 – 500 milligrammi, kuid tavaliselt võtab elu 100 milligrammi. Kuna arseenimürgistuse sümptomid sarnanevad mitme teise haiguse omale, siis tavaliselt ei kahtlustata selle aine mürgistust.

Keskajast alates kasutati valitsejatest ja rivaaldest vabanemiseks arseenilahust. Ohvrile pandi päevas toidu ja joogi sisse 5 – 6 tilka ning arseeni saanud võis surra vastavalt organismi vastupanuvõimele juba mõne nädala pärast.   

17. – 19. sajandini kasutati arseenilahuseid laialdaselt ka tapeetide ja õlivärvide valmistamisel, muutes inimeste kodud surmakambriteks.

Lõuna-Taani ülikooli raamatukogus olevad mürgised raamatud eraldati teistest ja pandi erikastidesse hea ventilatsiooniga ruumi. Kastidele lisati silt, et tegemist on väga mürgiste esemetega, mida tohib puudutada vaid erivarustust kandes.

1986. aasta filmis «Roosi nimi» mängib vend Williamit Sean Connery ja noviits Adsot Christian Slater.

Kaader filmist «Roosi nimi». Pildil Sean Connery (vasakul) ja Christian Slater

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Kaader filmist «Roosi nimi». Sean Connery (vasakul) ja Christian Slater

FOTO: Kuvatõmmis/Youtube

Tagasi üles