Vahur Joa käis Iirimaal: geiparaadi ajal ei saa Dublinis ka 10 000 euro eest tuba

Juuni lõpp oli Dublin seksuaalvähemuste päralt.

FOTO: Brian Lawless / PA Wire/PA Images

Üha vabameelsemas maailmas on eri vähemusgruppide valjud häälekandjad saamas aina rohkem tähelepanu. Kui veel 20 aastat tagasi võisid homoseksuaalid tänaval peksa saada, siis nüüd on neil rahumeeli võimalus iseennast ja oma kaaslasi eksponeerida.

Saabusin hiljuti lühireisilt Iirimaale, kus veetsin kolm suurepärast päeva. Iirimaa on hindade poolest kallim riik kui Eesti, seega ei ole imestada, et ma seal mitusada eurot ära kulutasin. Kuna tegu oli lühireisiga, kus ma tahtsin võimalikult palju ringi käia, vaadata ja kogeda, siis ei tahtnud elamise peale kuigi palju raha kulutada. Internetis ringi vaadates avastasin ma Gardiner Street Loweril odava hosteli, kus voodikoha hind üheks ööks oli 25 eurot. Kolme öö eest kokku 75 eurot. Pole paha – väga soodne. Kuna mina olin enda koha poolteist kuud ette broneerinud, siis ei olnud minul magamisaseme leidmisega muret. Küll aga tekkisid probleemid nendele, kes alles juunikuus hakkasid endale Dublinis majutust otsima. 

Põhjus selleks oli lihtne. Laupäeval, 30. juunil toimus Dublinis geiparaad, millest võttis osa umbes 60 000 inimest. Paraad oli alates 21. juunist kestnud LGBTQ+ ürituse kulminatsioon, millega tänavu tähistati 25 aasta möödumist homoseksuaalsuse dekrimineerimisest Iirimaal. 

Tänavune geiparaad Dublinis tähistas 25 aasta möödumist homoseksuaalsuse dekrimineerimisest Iirimaal.

FOTO: AFP / Scanpix

Kui muudest pidustustest kogu ürituse alguses väga palju inimesi osa ei võtnud (vähemalt mitte nii palju, et majutuse leidmisega oleks probleeme), siis alates neljapäevast oli iga hotellituba ja voodikoht kulla hinnaga. Seda rääkis mulle üks kohalik iirlane, kellega ma koos ühes toas olin. Ma tema nime ei küsinud, aga ta rääkis mulle, et kuigi ta elab selsamal hosteli tänaval, kus asub hostel, siis oli ta pidanud mõneks ajaks hostelisse kolima, kuna ta oli oli tüdruksõbraga tülli läinud ning enda sõnul tahtis anda ruumi, et naine saaks asjade üle järele mõelda. Ma ei ütle, mis oli nende tüli põhjus, küll aga seda, et see mees pidi reedel hostelist lahkuma, kuna tema ja paljude teiste jaoks ei olnud siin enam lihtsalt ruumi. «Ma pean hostelist lahkuma geiparaadi tõttu. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Mulle ei jätku ruumi. Praegu ei saaks Dublinis ka 10 000 euro eest tuba. Mul on see raha küll olemas, aga ma ei hakka seda magamisaseme peale kulutama,» rääkis ta, kui oli mitme hotelliga majutuse küsimuses rääkinud. Kõik kohad olid välja müüdud.

Päris tänavale ta siiski jääma ei pidanud, sest ta rääkis hiljem isaga ning sai temaga kokkuleppele, et läheb mõneks päevaks tema juurde.

Dublin ei ole Dubai, kus ühe hotellitoa eest küsitakse 10 000 eurot. Dublin on turistide linn, immigrantide linn, Dublin on ehe näide sellest, missugune on multikultuurne linn. Dublinist käib suvel iga päev läbi tuhandeid ja tuhandeid turiste, kes ööbivad seal üks päev kuni nädal. Minu kolm ööd ühes hostelis tundus ka palju, arvestades, kui palju kaader nende päevade jooksul muutus. Seega on 10 000 eurot ühe toa eest palju. 

Dublin on liberaalne ja progressiivne linn. Seal on tohutult palju geibaare ja -saunasid, seal on immigrantide hõivatud majutusasutusi ja poode, seal räägitakse uhkusega homoseksuaalsusest ning usust. Ma nägin mitmel korral, kuidas väikesed koorid laulsid tänavanurgal kirikulaule; kuidas mehed kõndisid tänaval segamata käest kinni hoides; nägin, kuidas mikrofoniga usukummardajad tsiteerisid piiblit ning kuidas paljude hoonete ees lehvis vikerkaarevärvides lipp. See oli fantastiline. See vabadus, liberaalsus ja tolerantsus, mis Dublinis valitseb, on uskumatult positiivne. Tolerantsus ja mõistmine võiks olla midagi, mis võiks eestlasigi ühel päeval iseloomustada, selle asemel, et kuulata, kuidas geide kohta öeldakse, et nad on «mürgised» ja  «perverid» ja «valesti sündinud». Seksuaalvähemuste ja immigrantide mõistmises Iirimaa Eestist kõvasti ees.

Kõige iiripärasem kohanimi, mida ma iial kuulnud olen. Kinvara – umbes 3000 elanikuga väikelinn.

FOTO: Erakogu

Multikultuursus on kummaline asi. Ma olin Iirimaal küll vaid neli päeva (saabusin kolmapäeval ja lahkusin laupäeva hommikul) ja võin öelda, et suhtlesin selle aja jooksul umbes viie iirlasega. Ja kaks nendest olid tuurigiidid. Ma ei kükitanud toas teki all ega näppinud telefoni. Tõsi on see, et ma ei ole internetti kunagi nii vähe kasutanud, kui reisil olles (fakt on ka see, et netiühendus oli kehv, aga mul ei läinud seda ka vaja). Ma veetsin peaaegu kõik päevad väljas Dublinis ringi käies, külastasin pubisid ja baare, käisin bussituuridel, nägin Iirimaad. Aga mitte iirlasi. Bussituuridel olid alati kõik välismaalased, alates peruulasest ja ameeriklastest ning lõpetades sakslaste ja hiinlastega. Pubides ja baarides olid klientideks turistid, kes vaatasid jalgpalli ning elasid omadele kaasa. Iga teine baarmen oli küll iirlane, aga teised olid immigrandid. Poodides olid kassapidajad immigrandid. Hostel, kus ma ööbisin, seda juhtisid välismaalased (hispaanlased, prantslased ja vist ka Balkani inimesed). Kuidas ma tean, et nad immigrandid olid? Seda oli näha nende nahavärvist ja kuulda nende aktsendist, kui nad inglise keelt rääkisid. 

Tegu ei ole peene eramajaga, kus elavad rikkad. See on vaid lihtne külalistemaja Iirimaa läänerannikul.

FOTO: Erakogu

See oli minu jaoks kummaline. Kui ma Soomes töölähetusel käisin, siis kuigi see oli minu jaoks esimene käik põhjanaabrite juurde, siis ma ei tundnud, et ma oleksin Soomes, sest ma kajastasin eestlaste pidu ja eesti keel kõlas pidevalt kõrvus. Samamoodi oli raske mõista, et ma viibin Iirimaal, sest iirlasi oli minu ümber vähe. Pigem kohtasin eri rahvusi ja kultuure enda ümber sagimas. See pole iseenesest halb, aga see oli minu jaoks võõras.

Kummalisel kombel tekkis minus tunne, et ma olen Iirimaal siis, kui ma külastasin koos teiste välismaalastega neljapäeval Malahide'i lossi ning reedel Moheri pankrannikut. Kuigi ma olin koos välismaalastega, siis olid giidid iirlased, kes jagasid ümbruskonna kohta informatsiooni. Nad tegid seda klassikalise musta huumori kaudu, mis on sealsele piirkonnale omane ning rääkisid Iiri ajaloost ja vaatamisväärsustest. Malahide'i loss nägi täpselt välja selline, nagu üks Iiri loss peaks nägema – tegu on mitmekihilise ja - korruselise hoonega, mis algselt ehitati 12. sajandil kolmekorruselise ristkülikukujulise hoonena, kuid mis järgnevate sajandite jooksul vormus lossiks. Ja ka nimi Malahide on kõrvusilitavalt iiripärane. 

Malahide'i loss – 800 aastat Talbotite perekonna käes.

FOTO: Erakogu

Reis Moheri pankrannikule oli terve päeva kestnud bussirännak, mis viis meid idarannikul asuvast Dublinist Iirimaa läänerannikule. Linnast lahkudes nägime me bussiaknast Iirimaa fantastilist loodust (tuurijuht ütles, et Iirimaa on tuntud oma 40 eri varjundiga rohelise looduse poolest); tuurijuht rääkis Iirimaa sünget ajalugu, mis sai alguse viikingitest ja keltidest, kes aitasid Iirimaad kujundada; inglaste vallutamisest; iiri rahva, keele ja usu mahasurumisest; näljahädadest; repressioonist; ja aastal 1998 lõppenud sõjast Põhja-Iirimaal. Tuurijuht Frank põimis omavahel huumori ja tragöödia, heitis nalja iseenda ja iirlaste üle (Frank palus juba tuuri alguses vabandust, et ei räägi nagu britt, vaid räägib «katkises» inglise keeles) ning näitas läbi väikeste asulate sõites Iirimaale omast ülivana arhitektuuri, losse ning pani kõik vähemalt minu jaoks ajaloolisesse ning kultuurilisse konteksti. Ta selgitas läbi lugude, miks on tänapäev Iirimaa selline, nagu see on.

Moheri pankrannik on 12 miili pikk.

FOTO: Erakogu

Franki kuulates sain ma hea Iirimaa kogemuse, mida aitas paremini mõista ka see, kui sarnane on olnud Eesti ja Iirimaa ajalugu. Ka nemad on üle elanud vallutamisi, mahasurumist, repressioone, nälga, surma, sõdu ja nemad saavutasid iseseisvuse (ka mitte täieliku, sest Põhja-Iirimaa on ikka Suurbritannia osa) mitte väga kaua aega tagasi – aastal 1922. Nemad liitusid Euroopa Liiduga 1973. aastal ja on oma riigi üles ehitanud tänu Euroopa Liidu rahadele. Iirlased on tänulikud enda vabaduse ja vabaduste eest ning näitavad seda välja vähemusgruppide kaudu. Inimest ei ole mõtet tema seksuaalsuse pärast diskrimineerida ning immigrandid on olnud osa Iirimaa ajaloost juba tuhat aastat. Ka iirlased ise on immigrandid, kes on aastasadade jooksul teistesse riikidesse elama asunud (Frank ütles, et maailmas elab kokku umbes 80 miljonit inimest, kelle esivanemad on iirlased). Miks neid siis nüüd sarjata ja eirata? 

Kuigi Eesti liigub liberaalsema ja rohkem euroopalikuma vabariigi suunas, siis ei tohiks nende sammudega kiirustada, vaid tuleks võtta rahulikult. Iirimaa sai küll 1922. aastal iseseisevaks, aga neid ei saatnud sellele järgnenud okupatsiooniaeg, mis ei lasknud neid olla nemad ise. Tänapäeva Eestis elavad inimesed on segu Nõukogude Liidu ajal elanud ja pärast seda sündinud inimestest. Kui liberaalne noorem põlvkond asendab konservatiivse vanema põlvkonna, siis muutub ka Eesti multikultuursemaks. Ja kui multikultuursuse juures üldse midagi head on, siis on see, et inimesed on tolerantsemad.

Kui me avame uksed ja südamed inimestele, kellega me ei ole koos harjunud elama, siis ehk saame ka meie kunagi öelda, et Tallinnas ei ole võimalik isegi 10 000 euro eest öömaja saada. See oleks majanduslikult kasulik ning rahvusvaheliselt prestiižne. 

Tagasi üles