VAHUR JOA INTERVJUU: veetlev Kethi Uibomägi avaldab, miks politsei teda taga otsis ja mis summad šõubisnisis liiguvad

Kethi Uibomägi Foto: Liis Treimann

La la ladies on viis aastat tagasi Tanja Mihhailova poolt loodud tüdrukutebänd ja Kethi Uibomägi on selle üks liige. Kuigi bändis on kolm liiget, siis Kethi Uibomägist on saanud selle esindusnägu. Loe, miks Kethi politsei poolt tagaotsitud oli ja millega ta enne täiskohaga laulmist tegeles.

Mul oli au Kethi Uibomägiga (29) kohtuda Vana-Viru tänaval asuvas Butterfly lounge'is. Me kohtusime 14. juunil ehk päeval, mil algas jalgpalli MM. Kuna ma jõudsin enne Kethit kohale, siis ma sain natuke vaadata jalgpalli avamängu Venemaa ja Saudi Araabia vahel. Aga kui Kethi saabus, siis oli minu tähelepanu täielikult talle suunatud. Temaga rääkimise ajal ma isegi unustasin, et MM käib.

Kethil oli seljas musta värvi lilleline kleit, mille Tanja Kreekast tõi. Kuigi me istusime viludas, kus pärast täitsa jahe, siis me veetsime temaga terve aja väljas. Kehti oli terve intervjuu aja avatud ning ma sain nii mitmelgi korral näha talle omapärast laia naeratust.

Me alustasime intervjuud ja ma olin väga elevil sellest, mida Kethi mulle oma nooruspõlve kohta rääkida võis. 

Kust sa pärit oled?

Ma olen sündinud Võrus, esimesed viis aastat elasin Võrus, aga koolis käisin Valgas. Isa poolt olen ma seto ja tegelikult läbi ja lõhki maatüdruk üldse. Aga nüüd olen Tallinnas 11 aastat elanud.

Seto keelt räägid?

Jah, räägin. Kõnõlen ikka. Aktsendiga. Vähem nüüd, kuna vanaema suri ära, aga isa räägib ka, ning tädid ja onud samuti.

Jah, ma olen Lõuna-Eesti tüdruk, aga mis on naljakas, siis Lõuna-Eesti inimesed ei tea minu tegemistest. Ma olin ikka laps kui ma sealt ära tulin, 18-aastaselt tulin ülikooli. Ma tegin teatrit ja laulsin. Muud midagi.

Kethi Uibomägi Foto: AFP / Scanpix

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Mul oli väga tegus lapsepõlv. Ma veetsin enamasti aega maal – Luhamaal Setomaal. See oli täielik luksus minu jaoks, kui ma Tallinna tulin. Tallinn võrdus mulle Õismäega, kus mu tädi elas, ja Nurmenuku poega. Seal olid head odavad kommid. Kuskil turuplatsil sai seal komme, mingeid Skittle’seid ja sellist nänni. Sai rannas käidud, võileivad olid alati kaasas.

Aga suht töökas on ka see lapsepõlv olnud. Ma olin 12, kui ma hakkasin tööl käima maasikapõllul.  Järgmisena olin koristaja Käärikul, 13-aastasena. Ja siis ettekandja ja siis veel kord koristaja. Mulle meeldis tööd teha, sai vanemate juurest ära ja tekkis oma raha. Maatööd on ka palju olnud. Heinategu, lehtede riisumine, briketi ladumine, puude lõhkumine, puude riita ladumine ja loomade karjast koju toomine. Mul oli isegi oma hani ja oma lehm, kelle sarvepikkust me õdedega aeg-ajalt mõõtsime, et võrrelda, kelle lehmal on kõige suuremad sarved.

Aga kuna mul on vanem õde ja noorem õde ka, siis sellist melu oli palju. Ühel korral käisime penoplastist plaatidega parvetamas ja politsei otsis meid mööda linna taga. See oli tegelikult päris karm. Me saime pika koduaresti pärast. Üheksa kuud. Terve suve ei tohtinud aiast välja minna. See oli päris hull. Me oleksime võinud uppuda. Viimane info oli see, et läksime kassitoitu ostma, kell kaks või kolm päeval. Siis me läksime penoplastitükkidega parvetama kohta, kus oli meeletult sügav ja sinna oli inimesi ära uppunud. Vanemad ega keegi ei teadnud, et me seal olime. Ja siis mängisime õhtul kell 11 sõprade juures jäneseid. Me olime päris väikesed. Mingi seitse ja üheksa.

Ma mäletan, et ma läksin  juba viieaastaselt kooli. Ja seda, et mu ema oli koolis õpetaja ja ma põgenesin kodust ära, põgenesin kooli. Sest vanem õde läks kooli ja mis mõttes mina ei saa kooli minna.  Ta on minust kaks aastat vanem. Kool oli suhteliselt lähedal, kilomeeter umbes, aga läbi väikeste tänavate pidi minema. Ma mäletan ühte korda, kui oli sügis ja tänavakraavid olid vett täis. Mul oli sametist lendorava pükskostüüm ja siis ma kukkusin kraavi ning jäin vanaemale vahele.  Muidu oleks ema vaadanud, et jälle tuleb see nelja- või viieaastane tatine laps talle tundi.

Ma olin kogu aeg hästi tegus. Ei olnud mingisugust telefonis passimist. Mul oligi kogu aeg lauluring, tantsuring, näitering. Meie kooli direktor oli endine Pavel Loskutovi treener ka ning mind taheti ka trenni panna. Aga ma ei jõudnud kõike. Võistlemas käisin, jooksin krossi ning pärast oli nii paha, et oksendasin.

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

Äkki see, kui mina, mu õde ja tädipoeg olime suvel maal. Meil olid seal metsad ümberringi ja meil oli ka kolm koera. Kui me metsa läksime, siis nad tulid meiega kaasa. Ma mäletan, et ma tol ajal tahtsin jubedalt saatejuht olla.  Ja siis me tegimegi sellise metsasaate nagu «Maasikamuusika». Me korjasime maasikaid kõrre otsa ja tassitäie. Meil ei olnud millegagi filmida, aga rääkisime omavahel, nagu oleks tegu saatega. Mina olin reporter ja rääkisin, millest meil tänane saade räägib, missugune on saagikus ja kuhu me saatega edasi liigume.

Kõige lahedam oli lehmade tagant sõnnikut koristada. Sa ootad seal viglaga, et kas saab juba «pannkooke», ma tahaks juba koristada. Seal oli üks väike auk, kuhu pidi seda välja viskama. See kõik oli minu jaoks hästi-hästi lõbus.

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Lauljaks või juuksuriks. Kui ma veel Võrus elasin, siis oli meil kodus lauluvõistlus. Ma seisin tabureti peal, mis oli lava eest. Ma sain auhinnaks ema tehtud kartulist medali. Ma vist pissisin närvist isegi püksi. Olin hästi väike ka siis, umbes kolme- või nelja-aastane.

Aga juuksuriks ma tahtsin saada, kuna … mulle on alati meeldinud ilusad naised. Mul tädi oli hästi sätitud ja ema tegeles modellindusega. Nad olid nii ilusad inimesed ja ma alati mõtlesin, kuidas ma saaksin. Ma ütlesin enda vanaemale, et ta istuks tugitooli, kus ta luges midagi, ja siis ma võtsin vatid ja pintsetid ja tegin tal juuksed märjaks nagu värviks neid. Me leotasin neid ja mõtlesin, et olen juuksur.

Kethi Uibomägi Foto: AFP / Scanpix

Kes olid sinu iidolid ja eeskujud, kui sa üles kasvasid?

Mul ei ole olnud selliseid iidoleid või eeskujusid, kui ma laps olin. Aga kui ma väike olin, siis me sõpradega tegime Spice Girlsi ja mina olin Posh Spice. See kõige suurem pesulaud ja riidepuu pandi siis Posh Spice’iks. See oli hästi lõbus. Ja Backstreet Boys meeldis.

Minu üks lemmik oli ka Bläck Rokit. Mäletan, kui ma noorem olin, siis olime sõpradega suure rahvakiige peal. Ma tegin hoogu ja ühel hetkel sain ma kiigega vastu nägu. Mul oli parem silm nagu latern siis. Keegi lohistas mind sealt kiige juurest minema ja ma magasin nende kappava hobuse laulu maha. Ja siis üks suur lemmik oli ka Vanilla Ninja. Ma isegi värvisin endale Katrin Siska moodi tuka.

Miks sa just Posh Spice ehk Victoria Adams olid?

Ma arvan, et kedagi ei olnud panna. Mina ei ole loomulik blond, ma olen pigem šatään või kartulipruun, aga minu õde on veel valgemate juustega ja tema pandi Emmaks. Siis Julia oli Sporty Spice ja … kõik läksid kokku välimuse järgi. Mina olin selline ei üht ega teist, siis … kuna Julia kamandas vägesid, siis tema ütles, et mina olen Posh Spice.

Aga miks sa Posh olid? Victoria oli ju tol ajal poisipeaga.

Mul oli ka. Mul oli tol hetkel siiamaani (osutab kätega kõrvade alla) juuksed. Sellest võib ka olla. Ma olin siis hästi-hästi peenike. Ma olin peenike nagu tema. Ma olin siis vist 51 kilo äkki, praegu ma olen 65. Ma olin kuni 18 saamiseni 51, peput ega midagi ei olnud.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Empaatiavõime. See tuleb igas olukorras kasuks. Mis iganes projekte on vaja teha, kasvõi bändikaaslaste või klientidega suhtlemisel. Alati mõista, mitte hukka mõista. Kui keegi saab haiget, siis ma tahaks kohe appi minna.

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Järjepidetus. Püsimatus.

Milles see väljendub?

Ma tüdinen asjadest hästi kiiresti ära. Mul peab kogu aeg midagi teha olema. Mul on praegu La La Ladies, aga ma tunnen, et mul peab kogu aeg ka mingi kõrvalliin olema. Ma pean kogu aeg endale väljakutseid esitama.

Kui sul on kogu aeg nii palju teha, siis kust sa selle jaoks jaksu leiad?

Mu perekond kannatab kõige rohkem. Enne ma ei saanud sellest aru, aga mida aasta edasi, seda rohkem ka seda mõistan. Minu väike õde ütleb pidevalt, et mul ei ole tema jaoks aega. Minu ema-isa ütlevad ka, et nad ei hakanud mind kutsuma, sest ma olen niikuinii kinni.

Mul on hästi palju tööd. Anne Veesaar õpetas mulle kunagi hästi hea asja: lavale naasmine on nagu pohmell. Kui sa jood ühe päeva, siis on kaks päeva pohmell. Kui sa jood kaks päeva, siis oled neli päeva zombi. Lavaga on samamoodi. Kui oled kuu aega eemal olnud, siis saad kahe kuuga tagasi sellesse vormi. Mul on endal imelik, kui mul on nädalavahetus vaba, kuna ma ei oska sellega midagi peale hakata.

Kas sa oled täiskohaga laulja või teed sa põhikohaga midagi muud?

Ma olen alates detsembrikuust täiskohaga laulja ehk freelancer. Enne töötasin advokaadibüroos kaks aastat. Mul oli tegelikult nii kahju sealt ära tulla ja ma polekski sealt ära tulnud, aga üks näitlemiseprojekt tuli vahele. Ja mul oli detsembris 36 esinemist ja see oli lihtsalt ebanormaalne. Kogu austusest kolleegide vastu pidin ma ära minema.

Aga täiskohaga jah. Sinna alla käivad ka õhtujuhtimised, saatejuhtimised, laulmised, kõik muud projektid, Monroe mängimine, La La Ladies jne.

Kethi Uibomägi Foto: AFP / Scanpix

Kui kaua sa oled muusikaga tegelenud?

Terve oma elu. Aga ma ei pea ennast muusikuks, vaid artistiks. Ma ei ole algusest lõpuni ühtegi muusikapala loonud, sest muusik on ikka see, kes muusikat ise ka loob. Muusikaga ma olen tegelenud terve elu. Ma mäletan, kui ma olin seitsmeaastane, siis tehti meil koolis muusikal. Ma tahtsin nii väga peaosaline Barbie olla, aga siis võeti minu klassiõde teda mängima. Mina olin mingi suvaline tuuletüdruk hallis rõvedas khakivärvi riietuses. Ma olen alati tahtnud laval olla. See on nii minu koht. Ma olin 13, kui ma hakkasin lasteaiasündmustel Pipit mängima. Lisaks koristajale olin ma Pipi ja mereröövel ja teised. Ma töötasin Tartus ühe sugulase ettevõtte alt. Kõik on olnud ettevalmistus praeguseks. Vanemad on ka just viimastel aastatel aru saanud, et muusika ja esinemine on minu töö.

Inimestele meeldib hädaldada ja vinguda. Nad püüavad alati leida midagi, mille üle nuriseda. Kuidas sa kriitikasse suhtud?

Kriitika on hea. Kõige parem, kui sul on positiivseid inimesi, kes sind armastavad ja neid, kellele sa oled pinnuks silmas. Neutraalne foon on kõige jubedam. See tähendab, et sa ei lähe mitte kellelegi korda.

Ma alguses võtsin kriitikat hästi hinge. Mina olen ju see, kes teeb tööd ja näeb vaeva, ma teen seda südamega. Mina ju ei lähe teistele ütlema, kui halvasti nad midagi teevad. Mina püüan mõista. Empaatiavõime tuleb mängu. Kes sa üldse oled, kui sa hommikul kell seitse ärkad üles plaaniga teise kohta halvasti öelda? Järelikult sul endal on midagi pahasti. See on inetu, kui minnaksegi kellegi füüsise kallale, kui kritiseeritakse midagi, mida ei saa muuta. Aga kui mõni arvabki, et me laulame nii, nagu elevant oleks meile kõrva peale astunud, siis las olla.

Näiteks kui ajakirjanduses pannakse pealkirju «Kõige seksikam tüdrukutebänd», siis keegi kritiseerib: «mis seksikas, need on ju mingid rõvedad maltsad». Iga inimese jaoks on seksikus erinev asi. Mina ei pahanda selle pärast, et ajakirjanik sellise pealkirja paneb. Pangu siis. Aga teise inimese jaoks on seksikas hoopis midagi muud, näiteks ilma meigita ja täidlane naine. Kriitikat tuleb kogu aeg, aga ma ei mõtle sellele. Peaasi, et keegi mulle ohtlikuks ei muutu ja mind ahistama ei hakka. Siis ma muretseksin selle pärast. Ja kui nende kriitikutega kohtuda, rääkida nendega näost näkku, siis sa saad aru, et nendel on piinlik. Võib-olla tal elus ei toimu midagi. Palun väga, pane siis see kommentaar ja teised panevad hagu juurde. Vat kui tore! See on nende hobi. Me ei saa inimestele nende hobi pahaks panna.

Kes on La La Ladiesi suurimad konkurendid Eesti muusikamaastikul?

Minu arust ei ole sellist asja nagu konkurendid. Minu arust on see ülimalt äge, et Kristel Aaslaid tuli välja selle Ödede bändiga. Ma olen täiega fänn. Ei ole sellist asja nagu konkurendid. Igaühel on oma ruum olemas. Ma arvan, et see käib majandusseisuga kaasa, et pigem siis jääb väike bänd pinnale. Et kui meie fonoga käime, siis see on lihtsam, kui tulla suure bändiga, kus on palju tehnikat ja instrumente.

Mina pigem kuulangi Eesti muusikat ja fännan uusi tulijaid. Pigem on oluline koostööd teha, sest inimestele meeldib niivõrd äärest äärde asi. Esinemistega on üles ja alla. Kõikide asjade peale kokku teenin ma keskmist palka. Tihedam periood on kevad-suvi, aga jaanuari teine pool, veebruar ja märts on selline hapukurgiperiood, kus toimub vähem sündmusi ja esinemisi on selle tõttu vähem. Ma ei ela nagu kuningakass, aga keskmise Eesti palga saab ilusasti kokku.

Rahateema on väga oluline. Just hiljuti tuli välja Artist 3 artikkel, kus räägiti esinemistasudest.

See on tegelikult väga oluline teema, mida puudutada. Inimesed peavad aru saama, et see summa, mis on kuskil ajalehes või mis on müüginumber, seda raha ei saa üks inimene. Kui esineb La La Ladies, siis see tellimuse summa jagatakse mitme inimese vahel.

Kethi Uibomägi Foto: AFP / Scanpix

Kes siis veel raha saavad?

Meil on ju management, esindajad. Elina Born ka ei saa üksi raha. See, et tema on artist, ei tähenda, et ta selle raha endale saaks. Keegi teine on talle teinud muusika, helimehed, bändipoisid, kõik see production, kõik tahavad ju raha saada. Eks see ole kokkulepete küsimus, kes ja kui palju saab, aga sellest ei maksa küll heituda, kui artistid esinevad tund aega ja neile makstakse tuhat või kaks tuhat eurot. Kõigele sellele eelneb ka kõva eeltöö. Kostüümid, tehnika, kõrvamonitorid, plaadi ja muusikavideo tegemine, kõik see nõuab palju raha. Lõpuks vaatadki, kas üldse midagi jääb alles.

Inimesed, kes on terve elu palgatööd teinud, nende jaoks võibki see võõras olla. Nad ei tea, mis makse peab maksma. Kõikidel lauljatel on oma ettevõtted ometigi. Kui nad teaksid, et firma omanikud maksvad oma tööliste pealt tööjõu- ja tulumaksu, siis see oleks nende jaoks mõistetav. Inimesed arvavad, et meil on glamuurne elu, aga see ei ole absoluutselt nii. Ma ei šoppagi väga. Mul on praegu seljas Tanja Kreekast toodud kostüüm, mis oli talle väike, kaltsukast ostetud kingad ja võlts-Michael Corsi kott. Väga hea on ka, kui sul on koostööpartnereid ja disainereid, kelle asju sa kannad. See ei ole põnev glamuur, vaid pigem rutiinne töö.

Minu arust lasub avaliku elu tegelasena inimesel kohustus selle ees, mida ta ütleb, kellele ütleb ja kuidas ütleb. Aga ikka on inimesi, kes ei saa aru, mida nad teevad. Mina olen ka mingi kuvandi endast loonud, aga ma ei ole tegelikult see inimene, mis kuvand mul on. Kui La La Ladiesi kuvand on glamuurne ja kallis, siis väga hea – see müüb meid paremini. Aga see, kuidas keegi enda üüri makstud saab, see ei huvita kedagi ja ei ole olulinegi.

Kas sa arvad, et sa oled kuulus?

Appi, mis küsimus… Mis asi on kuulsus? Kas Eestis on üldse kuulsaid inimesi? Eestis on tuntud inimesi, kes on oma valdkonnas teada. Ma ei arva, et ma olen kuulus. Kindlasti mitte. Ma saan aru, kui sa Taukari käest küsiksid, siis tema oleks küll. Võib-olla teab mind nüüd rohkem inimesi kui vaid mu sõbrad, aga see on ka kõik.

Kunagi ma tahtsin kuulsaks saada. Siis kui ma päris väike olin. See tundus minu jaoks kõige olulisem. Aga kui sa selle melu sees oled, siis see on viimane asi, millele sa mõtled. Sa mõtled, kuidas saaks oma tööd võimalikult hästi teha. See on kõik, millele keskenduda.

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane?

Siis, kui hakati kutsuma mingitele sündmustele, kuhu varem ei kutsutud. Siis kui minu Instagrami piltide põhjal hakati lugusid tegema. See oli huvitav, sest mitte midagi sellist ei ole varem olnud. Siis tulid mingid kõned peale, kus kutsuti, et tule intervjuule või tule telesse, siis ma sain aru, et ma olen huvitav inimene. Midagi peab teistmoodi olema, sest ma mingi hall mass pole. Ju siis sain aru, et ma olen avaliku elu tegelane.

Kas sind on Eesti kuulsustest kellegagi segamini ka aetud?

Mari-Leen Kaselaanega pidevalt. Siis kui ta oli veel kuulus-kuulus. Elu24 on vist teinud isegi … või Publik, et nad on teinud võrdluse, kus on pannud meie pildid kõrvuti. Aga nad on valinud sellised pildid, kus me oleme maksimaalselt erinevad.

Seda on hästi palju olnud. Mulle joosti tänaval järele ja ma olin väga õhinal ning mõtlesin, kus te mind teate. See oli umbes seitse aastat tagasi. Minu käest küsiti, kas sa oled see laulja, ma tahaks sinuga pilti teha. Siis teed selle pildi ära ja siis öeldakse: «Oo, Mari-Leen, anna autogrammi.» Siis ma olingi küll… no, come on.

Hiljem ma värvisin juuksed punaseks. Tulipunaseks ja mõtlesin, et nüüd küll segamini ei aeta. Aga siis tegin Kroonika lahti ja nägin, et Mari-Leen on ka tulipunaseks värvinud. Siis ma tegin värvieemalduse ja lõikasin poisipea omale, et ei oleks sarnased.

Kethi Uibomägi Foto: AFP / Scanpix

Kas sa oled praegu kellegagi suhtes?

Jah.

Kes see õnnelik härrasmees on?

Tema on Toomas.

Lõuna-Eesti mees?

Ta on tegelikult Tallinna mees, aga nüüd ta elab Lõuna-Eestis.

Millega ta tegeleb?

Ta teeb mänge, WildEst lauamänge. Ja nüüd on ta saatuse tahtel ka Võru abilinnapea.

Kui kaua te koos olete?

Peaaegu kaks aastat. Kui me kohtusime, siis ta ei olnud Võru abilinnapea.

Meile sobib kaugsuhe, kuna siis, kui me saame kokku, veedame kvaliteetaega, ja kui minul on hõredam graafik, siis me näeme rohkem. Tema on tiheda töögraafikuga praegu. Linn vajab juhtimist ja inimesi peab aitama.

Kus te kohtusite?

Ühise sõbra kaudu. Pimekohting oli meil. Küsisin sõbra käest ja tema ütles, et väga hästi sobiks üks tuttav mulle, ma annan talle su numbri. Siis läkski mingi aeg mööda ja ta helistas mulle. Siis saimegi kokku. Minul olid sõbrannad kaasas, temal mingid enda sõbrad. Siis saime kokku ja ma vaatasin, et issand, kui lahe inimene. Ma ei vaadanud teda kohe sellise pilguga. Ma lihtsalt vaatasin, et ta võiks lahe sõber olla. Mul ei olnud mingit arvamust ja mul ei olnud aega, aga siis jäime suhtlema ja siis said aru, et sõpradena on igapäevane klapp väga hea ja see iseenesest arenes. Me oleme ise mõlemad väga üllatunud. Ta ise elas välismaal, kaheksa aastat Austraalias, laevakapten oli seal. Meil on koos hästi huvitav, ta on minust natuke vanem. Mul peab olema natuke vanem mees, kes suudab mind ohjes hoida.

Mis tähendab natukene?

Ta on 35.

Sa oled 29?

Jah.

Siis on tõesti natuke. Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Kindlasti ma tahan veel ühe muusikali ära teha. Ma tahaks oma telesaadet. Ja ma näen, et viie aasta pärast ma olen ema. Ma täitsa tahan lapsi saada. Ma olen pereinimene ja mulle lapsed tohutult meeldivad. Mu õde sai lapse ja ma nii armastan temaga koos olla. Ma olen valmis, aga mitte veel päris! Ma olen väga meheliku energiaga naine. Mul peab olema eneseteostus tehtud, aga siis ma võtan aja maha ja olen oma laste jaoks.

Sellega meie intervjuu lõppes. Ma olin sellega väga rahul, sest ma olin kuulnud selle kauni naise kohta asju, mida ma enne ei teadnud, ja ta paljastas mulle ka väga palju selle kohta, mis muusikamaailma telgitagustes toimub.

Kethi on hingelt ja sisemuselt väga tugev naine, kes teab, mida tahab. Seda on kindlasti aidanud vormida tema seiklushimuline iseloom, julgus riskida ja püsimatu hing. 

Kethi Uibomägi on inimene, keda on privileeg tunda, ja hea õnne korral on tal ees suur tulevik.