Kui pole Soomes käinud, ei kujuta ettegi, mis alkohinnad võivad olla. Pärast käiku aga ei imesta enam keegi, miks põhjanaabrid tulevad Maarjamaale kastide ja plokkide viisi alkoholi ostma. Soomes elavate eestlaste jaanipäeval sain ma neid hindu ise näha.
Vahur Joa arvamus: karmide alkoseadustega Soomes küsitakse joomise eest hingehinda, aga eestlast see ei heiduta (3)
Tõsi, tegu ei ole jaemüügihindadega, vaid väliürituse hindadega, aga sellele vaatamata olid need metsikud. Inimene peab ikka mitu korralikku kopikat teenima, et selle eest maksta jõuaks.
Soome eestlaste jaanipäevaüritus leidis aset Porvoo linna rattapargis, kus tavaolukorras saab metsavahel rattaga ekstreemsporti harrastada. Laupäevaõhtul oli koht aga eestlaste korraldatud ürituse päralt, kus rahvas sai juua nii palju kui jalad ja magu kannatasid. Ja rahakott lubas.
Soome seaduste tõttu oli joomise ja suitsetamise ala eraldatud ülejäänud peopaigast. Tegu oli justkui eraldi ööklubi sissepääsuga. Aediku, nagu paljud seda kutsusid, sissepääsu valvasid turvatöötajad, kes kontrollisid inimeste vanust, kui tundus, et nad ei ole 18. Mõnel korral saadeti väikelast jalutav lapsevanemgi sissepääsu juurest tagasi, kuna see koht ei olnud lubatud lastele.
Aediku sees said inimesed rahulikult juua ja süüa. Seal asusid ka ainukesed putkad, kus alkoholi müüdi. Et inimestel ei oleks põhjust aedikust lahkuda, sai seal ka süüa ja istuda, mis on eestlase jaoks sama oluline kui alkohol ise. Kõik oli tore, vähemalt seni, kuni alkoholi hindu ei märganud vaadata.
Saku olut oli, nagu pildi pealtki paistab, Saku Originaal. Eesti poodides maksab üks pooleliitrine purk 1,3 eurot ning festivalidel ja baarides võib-olla 2,5–3 eurot.
Aga Soomes on see 6 eurot. Ühe pooleliitrise purgi eest. Püha püss!
Sellele vaatamata oli putkade juures pidev järjekord, kuna inimesed tahtsid alkoholi osta. Mida aeg edasi, seda vähem nad hoolisid hindadest. Nad lihtsalt jõid.
Kui õlu enam peale ei läinud, siis joodi Jägermeistrit. Korgitäis jägerit maksis kuus eurot. Ühega saab vaid keele märjaks, sellepärast pidigi neid korraga mitu tükki ostma. Sellepärast ma ühel hetkel nägingi, kus kaks järjestikust klienti ostsid mõlemad kolm korgitäit jägerit.
Kohvihinnad olid mõistlikud ja süüa jätkus peo lõpuni.
Peo lõpus südaööl (kuna Soome seadused ei luba väliüritustel kauem kesta) olid kapid alkoholist peaaegu tühjad, märjad suitsukonid aedikus hunnikutes laiali, prügikastid täis ja rahvas purjus.
Kui Patune Pool lavalt lahkus, hakkas õhtut juhtinud Venno Loosaar rahvast laiali ajama, kuna öörahu aeg oli käes. Rahvas oleks tahtnud edasi mütata, aga mõistus oli veel õnneks kodus ja kõik läksid rahumeelselt laiali.
Kuigi politsei pidi paar rüselust lahutama ning turvamehed mõned peolised minema viima, siis oli tegu toreda üritusega. Eestlased jõid end korralikult kalli raha eest täis, aga see oligi eestlastele omane kütmine, mis ei jäta kaasmaalastest just eriti head muljet.
Alkohol võiks kallis olla ka Eestis, et eestlane nii palju ei jooks ning välifestivalidel võiksid olla samasugused aedikud nagu Soome pidudel, et inimesed, kes ei soovi juua ega taha tubakahaisu hingata, pea seda tegema. Las eestlane kisab, et viinapudel võetakse käest. Kui ei taha makse maksta, siis ära joo või mine Lätti. Soome ei ole ilmaasjata heaoluriik ning eestlane ei taha ilmaasjata sinna minna. Eestil on Soomest nii mõndagi õppida ning alkoholi piiramine on üks neist asjust.
Seda artiklit loevad kindlasti paljud eestlased, kes ajavad rinna kummi ja ütlevad, et nemad nii palju ei joo või et kõrged alkoholihinnad on Euroopa Liidu manipulatsiooni tulemus, sest meie valitsuse liikmetel pole julgust Eesti eest võidelda. Need inimesed peaksid mõtlema, kas olulisem on viinaklaas või tervis, kas olulisem on soov juua või elus teistsuguseid valikuid teha ning arukamaid asju teha. Eks seda otsustab igaüks ise.
PS. Kindlasti ei tule kaua oodata, mil see artikkel ka Janar Ala Facebooki jõuab.