Kontserdikülastajad uimastest eestlastest: kui purjus ei ole, siis tundeid ka pole
/nginx/o/2018/04/18/7794810t1hf888.png)
6. juuni 2018, 19:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
5. juunil andis Pirita Kloostri varemetes suurejoonelise kontserdi menukas Ameerika raskemuusikabänd Stone Sour. Kuigi sellist muusikat peetakse pigem peavoolust kõrvalekalduvaks ning «niššikultuuriks», on antud stiili austajaid nii Eestis kui naaberriikides küllaga. Sellest andis tunnistust kontserdile kogunenud rahvaarv ja nii möödunud kui peagi tulekul sarnast stiili viljelevate bändide kontserdid.
Stone Sour on ligemale 26 tegutsemisaasta jooksul murdnud end ka niiöelda peavoolu orbiiti. Mitmed lood nagu näiteks «Through The Glass», «Say You'll Haunt Me» ja sel aastal avaldatud «St. Marie» on oma mitmekülgse helikeele tõttu vallutanud ka nende südameid, kes muidu raskemuusika austajad ei ole. Stone Sour on selles mõttes ka veidi erand, et nende solistiks on ülimalt karismaatiline ja suure, särava isiksusega Corey Taylor, kes lisaks väga menuka bändi Slipknoti ninameheks olemisele ka lihtsalt oma karakteriga endale tuhandeid fänne on kogunud. Seega tullakse Stone Souri kontserdile tihti ka vaid nendel põhjustel.
Bänd koosneb liikmetest, kel tänaseks oma karjääri nimel enam rabeleda pole vaja. Edukad kõrvalprojektid on tuntuks teinud nende nimed ning praktiliselt kõik uksed on valla. Viiekümnendatele lähenevad liikmed (mitte kõik!) oleks justkui otsustanud täide viia ammuse unistuse ning tööd tehakse südamega. Ott Evestus, kes bändiga nende vaba päeva veetis, nentis, et hoolimata sellest, et tegemist on suurte isiksustega ja rokkstaaridega, on tegemist professionaalsete muusikutega, kes saabunud eluetappi, kus mõeldakse enda tegude tagajärjele ning oma tegemiste kvaliteedile. Seetõttu süüakse-juuakse mõistlikult ning pigem tervislikult.
Raskemuusikat võib tõlgendada agressiivsena, kuid vähemasti antud bändi puhul ei väljendunud see väidetav agressiivsus vägivalla õhutamises. Bändi ninamehe viimased sõnad publikule olid kõripõhjast karjutud: «Hoolitsege enda eest! Hoolitsege üksteise eest!» Elu24le antud intervjuus sõnas bändi trummar Roy Mayorga soovitusena: «Usu endasse! Alati anna, ära kunagi võta.» Võib-olla ongi rock & roll tänapäeval midagi hoopis enamat kui seks ja droogid?
Kontserdikülastajatel oli bändi kohta jagada vaid kiidusõnu. Fännid olid teadlikud, et muusikud on lubanud pakkuda kvaliteetset muusikaelamust, mis ei vaja hullumeelset etendust. Küll aga kostus kontserdikülastajate suust mitmekülgset nurinat nautima tulnud publiku suhtes. «Rahvas oli nii tuim! Kui bänd peab mitmeid kordi rahvast ergutama ning kaasa elama kutsuma ja sellele on reaktsiooniks mõnesekundiline käetõste, siis hakkab tõesti piinlik. Piinlik, et Eestlased nii tuimad on,» kirjeldavad kogemust kontserti külastanud Birgit (27) ja Merelle (24). Sama tendentsi olid neiud täheldanud ka teistel üritustel, näiteks Iron Maidenil. «Seal oli küll rahvast rohkem, aga ikkagi oli see, et lihtsalt õõtsuti tuimalt kaasa ja korraks hõigati «jee».»
Esinemise ajal võis tõesti märgata, et bändi solist Corey publikut pidevalt kaasa elama kutsus ning solisti hõiked sellest, kui tänulikud nad Eestis esinemise ja erakordselt ilusa kontsertpaiga eest on, tundusid tõesti siirad. Siiski näib, et Eesti publiku reserveeritus jäi ka talle silma: «Nii paljud inimesed arvavad, et kui nad tulevad rokk-kontserdile, siis tuleb olla nii kuradi tõsine. Mõeldakse, et ma pean nüüd peaga tõsiselt vehkima ja täiega rokkima. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Kontserdile tulemise mõte on see, et lased lahti kõigest, mida oled nädalaid alla surunud.» Sellele järgnevalt kutsus ta inimesi kaasa tantsima, hüppama, möllama. Reaktsioon tõepoolest veidi nigel. Aga samas mitte midagi imelikku. Oli aru saada, et publik naudib, lihtsalt, on reserveeritumad.
Kontserdipaigast lahkudes kohtusin seltskonnaga, kes elamuselt tulnud. Sõpruskonnas oli nii verivärskeid fänne kui ka neid, kes ühes solist Corey Tayloriga ja bändi endaga niiöelda suureks olid kasvanud. Kiideti soojendusbändi ja peaesinejat. Muusika kvaliteet suurepärane ja live-esitlus vaat, et paremgi kui plaadil. «Nad pingutavadki iga esinemise jaoks meeletult. Ei ole vaja mingit suurt showd kui muusikaga ütled kõik, mida vaja,» sõnas Glen (33).
Seltskond oli end sisse seadnud üpris VIP ala lähedale, kes nautima tulnud uskumatu 320 euro eest. «Nad lihtsalt tuimalt istusid seal, üldse ei elanud kaasa. Nagu oleks ooperisse tulnud. Aga see on Eestlaste puhul tavaline nähtus. Kui purjus ei ole, siis tundeid ka pole,» sõnas üks kontserdikülastaja. «Kontserdi ajal kükitati õlle- või šaslõkijärjekorras ja siis tuldi tagasi, et oi kui kahju, ma jäin oma lemmikloost ilma, sest ma olin järtsis. Mismõttes sa teed nii!?» ei suutnud oma uskumatust väljendada teine.
