Miks me ei suuda leida maavälist elu? Vene füüsiku arvates lähtub inimkond liiga palju darvinismist (2)
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
4. juuni 2018, 17:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/04/7883496t1h7708.jpg)
Ligi 70 aastat tagasi küsis Itaalia-USA füüsik Enrico Fermi (1901- 1954) kuulsaks saanud küsimuse «Kus nad on?», see tähendab maaväline elu.
Sellest küsimusest sai kosmoloogia üks kesksetest küsimustest, mis on Fermi paradoksi aluseks, teatab yle.fi.
/nginx/o/2018/06/04/7883493t1h3ccf.jpg)
Kosmoseteadlased murravad pead, et miks inimkond ei ole saanud kontakti maavälise eluga ja miks ei ole tulnukad massiliselt Maale saabunud, kuigi meie Linnuteel on sadu miljardeid tähti ja planeete.
/nginx/o/2018/06/04/7883482t1h45f4.jpg)
Linnutee esimesed tähed olid mingil moel olemas juba kümme miljardit aastat tagasi ning inimkonna loogika järgi oleks kuskil lisaks Maale pidanud samuti intelligentset elu tekkima.
Vene füüsik Aleksander Berezin, kes töötab Moskva elektrotehnoloogia ülikoolis, pakkus oma teooria, miks inimkond ei ole maavälise eluga kontakti saanud. Ta teooria kannab pealkirja «Esimesena sisse, viimasena välja».
/nginx/o/2018/06/04/7883485t1h1854.jpg)
Berezin on arvamusel, et äkki inimkond ei suuda maavälist elu ära tunda, sest see on erinev kõigest, mida meie peame elusolenditeks.
«Arvan, et inimesed lähtuvad liiga maakesksest ja darvinistlikust arusaamast selle kohta, millised võivad olla elusolendid teistel planeetidel ja galaktikates,» selgitas teadlane.
Venelane jätkas, et kosmoses olevad intelligentsed eluvormid võivad olla nagu meie planeedil leiduvad elusorganismid alates ainuraksest kuni inimeseni, kuid need võivad olla ka sellised nagu kirjeldab teadusfantastika kirjanik Stanislaw Lem oma romaanis «Solaris». Seal on need planeedi suurused superorganismid.
/nginx/o/2018/06/04/7883496t1h7708.jpg)
«Intelligentne elusolend võib olla ka oma looja vastu mässu tõstnud kunstintellekt,» lausus Berezin.
Füüsiku arvates võib olla olukord selline, et need maavälised intelligentsed olendid ei ole oma arengus jõudnud sellisele tasemele, et nad suudaksid lennata oma päikesesüsteemist välja, et minna uurima teisi sarnaseid süsteeme ja kaugeid galaktikaid. Või siis saata sõnumeid ühest päikesesüsteemist teise. See kehtib praegu ka inimkonna kohta.
/nginx/o/2018/06/04/7883487t1hcaca.jpg)
Selle oletuse puhul jääb Fermi paradoks, et kus siis maaväline elu on, lahendamata.
«Kuid kui mingi tsivilisatsioon saavutab selle, et suudab liikuda tähtede vahel, siis võib see kaasa tuua konflikti võõrastel planeetidel elavate elusolenditega ja nende huku. Vallutajad ja ründajad üritavad end kehtestada,» selgitas füüsik.
Võimalik, et tähtedevahelisi kosmoselende tegeva tsivilisatsiooni esindajad ei tea, et nad kedagi hävitavad.
«Võõras, sissetungiv tsivilisatsioon võib hävingut külvata nii, nagu meie planeedil satuvad ohtu ja hukuvad tuhanded sipelgad, kui näiteks maja ehitamisel traktor nende pesa maatasa lükkab. Seda ei panda eriti tähele,» selgitas füüsik.
/nginx/o/2018/06/04/7883490t1h0972.jpg)
Ta jätkas, et traktoristi rollis ei pea olema tulnukad, vaid selles rollis võib olla tulevikus ka inimkond, mille liikmed lendavad teistele planeetidele ning võivad kaasa toodud haiguste või tegevusega sealsed organismid hävitada.
Füüsiku sõnul liigub inimkonna tehnika areng selles suunas, et võime olla esimesed, kes suudavad väga kaugeid kosmoselende teha.
/nginx/o/2018/06/04/7883483t1h85e4.jpg)
«See, et inimkond ei ole saanud kontakti ega märganud maaväliseid tsivilisatsioone, võib tähendada seda, et me oleme kosmoses seni ainus nii kaugele arenenud intelligentne liik, kuid kuskil on veel intelligentset elu arenemas, olles algfaasis,» lausus Berezin.
Teadlase arvates ei pruugi teistel planeetidel ja süsteemides leiduva elu hävitamine olla sajaprotsendiliselt teadlik tegu, see vaid juhtub ja olendid ei saa sinna midagi teha.
«Kui intelligentsed olendid suudavad toota suure armee endasuguseid, siis on võimalik päikesesüsteeme ja galaktikaid vallutada. Mitte keegi ei sea nende tegevust kahtluse alla. Küsimus on selles, et need olendid suudavad seda, haarates enda valdusse aina suuremaid alasid, kohastudes kohalike tingimustega ja ise muutudes,» selgitas Berezin.
Teadlase sõnul oleks see nagu darvinism, kuid kosmilistes mõõtmetes.
«Inimkond võib olla esimene, kes võib saavutada oskuse liikuda tähtede vahel, kuid samas võib olla viimane, kes kustutab lahkudes valguse, olles piisavalt hävingut külvanud,» sõnas Berezin.
/nginx/o/2018/06/04/7883495t1h82af.jpg)
Matemaatiliste arvutuste kohaselt on universumi läbimõõt umbes 92 miljardit valgusaastat ning universum paisub kiirenevas tempos. Universumi vanuseks on pakutub 13,8 miljardit aastat.
Kosmoseteadlased on alates 20. sajandist otsinud teadlikult tähesüsteeme, mis sarnaneks meie süsteemiga ja planeete, mis on Maale sarnased. Arvatakse, et igal viiendal täheseüsteemil on vähemalt üks planeet, mis liigub eluks sobivas tsoonis, kus ei ole liiga külm ega kuum ning kus on vedelas olekus vett.
Arvesse tuleb võtta tsivilisatsioonide esinemissagedust ja nende võimalikke kontakte, mida saab arvutada Drake’i võrrandi abil.
Astrobioloogide sõnul tuleb arvestada mitme muutujaga, kaasa arvatud intelligentse elu arenemiseks sobilike tähtede tekkimise aja ja tempoga, eluks sobilike tingimustega planeetide hulgaga ühes päikesesüsteemis, tsivilisatsioonidega, mis suudavad saata kosmosesse teiste tsivilisatsioonide poolt äratuntavaid signaale ja ajaga, mille jooksul selliseid signaale saadetakse.
Darvinism on suund evolutsionismis, mis põhineb inglise looduseuurija Charles Darwini (1809 – 1882) evolutsiooniteoorial. Selle kohaselt on liikide arengu ja muutumise peamiseks põhjuseks looduslik valik.