VAHUR JOA INTERVJUU: Särav saarepiiga Hanna Martinson avaldab, milline maatüdruku süda temas tegelikult põksub

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Ta tuleb Saaremaalt, kardab süsti, teeb peediburgerit ja kiidab taevani Tinderist leitud kallimat. Saame lähemalt tuttavaks alati naerusuise telenäo Hanna Martinsoniga, kes saab palka hoopis reklaamikirjutajana.

Mul oli au Hanna Martinsoniga (25) kokku saada Koplis asuvas veinibaaris. Tema ees nurgalauas istudes soovisin lähemalt tundma õppida inimest, kes on mulle vilksamisi teleekraanilt vastu vaadanud.

Soovisin teada, kas Hanna Martinson on ka päriselt selline inimene nagu meedias paistab ja millised on tema varjatud küljed, mida on õnnestunud näha vähestel.

Väljas oli soe ilm ning kuigi Hannal oli kaasas ka jakk, kandis ta siiski vaid lühikeste varrukatega pluusi. Teenindaja tõi meie lauda veega täidetud karahvini ja vett rüübates alustasime me intervjuud.

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kust sa pärit oled?

Ma olen pärit Saaremaalt, täpsemalt siis Orissaarest, kus elasin seitsmenda eluaastani. Kui läksin kooli, siis kolisime Kuressaarde, kuna mu isa oli seal juba töötanud mitu aastat. Ja siis me mõtlesime minna sinna järele, et pere rohkem koos saaks olla. Orissaare on alevik, väga armas koht ja minu südames kinni, aga Kuressaares on noorel inimesel palju rohkem teha.

Missugune oli sinu lapsepõlv?

Mul oli üliäge lapsepõlv. Kuna kõik mu vanavanemad elasid maal, tähendas see seda, et veetsin enamiku suvest just maal. Väga-väga palju olime rannas, kuna üks minu maakodudest asub mere ääres.

Maaelu on mulle väga tuttav. Ma olen lehma lüpsnud, lambaid ajanud, rohinud ja mida kõike veel. Mul on nii hea meel, et ma sain lapsepõlves hästi palju aega just maal veeta. Ma usun, et see on mind ka inimesena palju leidlikumaks muutnud mingites olukordades. See, kuidas vanaema, vanaisa ja isa-ema seletavad, kuidas maailm toimib ka ilma tööriistadeta ja kuidas lihtne elu käib. Mulle tegelikult väga meeldib see. Eks inimesed teavadki mind mingi meediumi kaudu, kus olen alati kaunilt sätitud, aga ei ole kursis, milline maatüdruku süda minus tegelikult põksub.

Lapsepõlv oli mul väga huvitav ja kuigi mul oli hästi palju omaealisi sõpru, siis meeldis mulle aega veeta ka vanemate inimeste seltsis. Mäletan, et kui käisin ema-isaga kellelgi külas, siis nad ütlesid kogu aeg, et Hanna, mine mängi lastega, mine sinna laste lauda sööma. Ma ei tahtnud minna, aga ma ei saanud öelda ju ka, ma ei taha teie, väikestega, olla. Mulle alati meeldis kuulata suurte inimeste jutte.

Aga jah… Mul oli tõeliselt vinge lapsepõlv ja ma ei vahetaks seda kunagi Tallinna lapsepõlve vastu. See võib ka olla lahe, aga maaõhk ja meri ja loodus ja see, kuidas sa käid hommikust õhtuni paljajalu ringi, nii et õhtul on jalatallad mustad… See on minu lapsepõlv, mida mina mäletan.

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kas sa olid seltsiv laps või hoidsid sa kuidagi omaette või olid koos vanematega?

Meil on suur pere – 5 inimest – ja olime väga tihti just perega koos, aga olin ka seltsiv. Mingi ajani olin arg, aga ma ei saa aru, kuidas. Umbes teises-kolmandas klassis avanesin rohkem. Ma olen alati olnud selline krutskeid täis laps ja olen läinud ka lasteaiakaaslastele kallale, kellel on nüüd näos mingid armid minu küüntest. Selle üle ma muidugi uhke ei ole. Selles mõttes, et ma olen hullu ka pannud. Minu kodune kasvatus on nii hea olnud, et ma ei saagi aru, mismoodi ma olen suutnud üldse teha selliseid asju.

Mul on ka kaks vanemat õde, kes mingil hetkel, kui veidi vanemaks olin saanud, olid nõus minuga ka mängima. Kui olin väike, siis nad jooksid pidevalt eest ära, et mitte minuga mängida. Arusaadav ka, sest mingis eas on 10-aastane vanusevahe suur.

Olen üldiselt väga seltskondlik inimene, aga mulle meeldib väga palju olla ka üksinda. Just siis, kui see on minu valik ja minu soov olla üksinda. Arvan, et valik olla üksinda on teistmoodi, kui see, kui oled sunnitud olema üksinda. Aga see on juba teine ja pikem teema.

Sa ütlesid, et mingil hetkel hakkasid sa koos õdedega mängima. Kas neil on sinuga suurem vanusevahe või milles asi?

Jah, umbes kümme aastat. Üks on 36 ja teine on 35. Aga mingil perioodil ei saanud me omavahel kuigi hästi läbi. Mina olin siis 12 ja pubekas vist. Ma arvan, et see on täitsa tavaline, et sama pere inimestel, kes on omavahel sarnased ja näevad üksteist iga päev, tekib erimeelsusi. Eriti, kui nad on noored. Aga nüüd oleme parimad sõbrad. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin tulnud otse Saaremaalt siia Tallinna, ilma et mul oleks olnud õdesid siin ees. Ma olen neilt saanud hästi palju tuge, neilt hästi palju õppinud ja nad on lihtsalt vapustavalt ägedad inimesed!

Mäletan, et kui tulin Tallinna, siis ma rääkisin neile, et inimesed on siin kuidagi teistmoodi. Kui sul on abi vaja või oled hädas, siis keegi ei tule sulle appi, aga Saaremaal on niiviisi, et midagi ei jõua veel valesti minnagi, kui inimesed tulevad juba oma abi pakkuma. Siis nad rääkisid ka, et Hanna, tere tulemast pärisellu. Ma arvan, et ma kindlasti ei ole muutunud Tallinna moodi, vaid ma olen sellega kohanenud. Sest tegelikult mulle väga meeldib siin elada ja tunnen, et sobin siia hästi. Aga hoian endas igavesti seda Saaremaa tüdrukut, kes ma olen kogu aeg olnud. Ma arvan, et see nüanss lisab siinsele elule vürtsi juurde (naerab).

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kes olid sinu lapsepõlvesõbrad? Kas sul tekkis parim sõber või oli sul oma punt, kellega sa koos mängisid?

Jah, oli ikka üks või kaks parimat sõpra (mul on alati keeruline valida seda ühte, sest inimesed on erinevad ja igaüks neist lisab meie sõprusele midagi erilist) ja siis punt häid sõpru. Kuigi elu on läinud nii, et oma lasteaiakaaslastega ma iga päev ei suhtle, siis nägin ühte oma parimat lasteaiasõpra mõni aeg tagasi Saaremaale sõites bussis. Nii tore oli teda kohata ja rääkisime omavahel, et paljud meie rühmakaaslased on juba lapsed saanud ja et oleme ka juba 25 – kas me peaksime end tundma puudutatuna.

Kooliaja sõpradega suhtlen ma küll endiselt edasi. Üks minu parimatest sõpradest on inimene, kellega ma olin 12 aastat ühes klassis, tegime aasta aega midagi muud ja õppisime veel kolm aastat ka reklaami. Me oleme põhimõtteliselt kogu aeg koos olnud, kui lasteaed välja arvata.

Missugune on sinu lapsepõlve kõige helgem mälestus?

See ei ole nüüd helge mälestus, vaid pigem naljakas. Kui ma elasin veel Orissaares, siis elasime seal ühes ridaelamus. Mul oli seal väga palju sõpru ja ma mäletan, et seal hoovis oli üks kiik. Meil oli selline komme, et igaüks, kes seal kiikus, pidi midagi laulma, ja teised ümber tantsisid. Tol ajal oli Eda Ines Etti just võitnud Eurolaulu võistluse Eestis lauluga «Once in a Lifetime» ja ma küsisin enda sõprade käest, kas te tahate, et ma teen seda Hanna häälega või Inese häälega. Kõik karjusid: «Ines, Ines!»

Siis tundsin, kui hästi ma oskan Inest järele teha, kui hästi ma oskan tema häälega laulda. Tundsin end võitmatuna. Aga kui ma tegin nüüd näosaadet ja proovisin eri hääli järele teha, siis ma taipasin, kui keeruline on Inese häält teha. Mul on võimatu sellele isegi natukene lähedale saada. Nii et ma ei ole kindel, kui ineselikult ma lapsena kõlada sain.

Seda ma mäletan küll, et esinemine käis pidevalt. Rõdul, akna peal, küla ees. Pidin kogu aeg esinema. Mul oli lapsepõlves väga palju helgeid hetki ka, aga meelde on jäänud ikka need, mis on naljakad.

Mulle meenus ka see, et igal laupäeval, kui ma käisin vanaema juures, siis ta tõi meile  küpsiseid. Mulle ja mu ühele sugulasele Kadrile. Seal oli moos või kreem sees. See oli minu jaoks maailma parim asi. Jõime küpsiste juurde ka limonaadi.

Me teadsime, et kui me sinna maale lähme, siis seal on alati hea ja parem ootamas. Mingil hetkel hakkasime selle «hea ja paremaga» mängima sellist mängu, et ma tegin küpsise pudiks, valasin limonaadi peale, segasin ära ja siis mängisime, et Kadri oli haigevoodis ja mina toitsin teda. Aga see oli tegelikult mürk ja siis ta lõpus suri ära. See tuli mulle armsa ja helge mälestusena meelde (naerab).

Ma kogu aeg turnisin kuskil puude otsas ja ma mäletan, et Kadri rääkis mulle, et ta mingi hetk kartis mind, sest ma kogu aeg ehmatasin teda. Mulle on millegipärast meeldinud teha imelikke asi, inimeste asju peita ja siis vaadata, kuidas nad neid üles ei leia. Aga ma ei olnud pahatahtlik, mulle lihtsalt ei meeldinud igavus. Meeldis pidevalt toimetada.

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Nii palju kui ma mäletan, siis ma olen alati tahtnud saada lauljaks. Ja mingi hetk ka loomaarstiks, aga ma ei tea, kuidas see on võimalik, sest ma… Kui on üks keegi, kes ma mitte kuidagi olla ei saa, on see arst. Ma olen minestanud, kui olen vaadanud, kuidas süsti tehakse.

Sulle?

Ei, kellelegi teisele. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin seda (kuidas teisele süsti tehti) ja kuidas valged pilved tulid silme ette ja kui ärkasin, olin maas pikali, hambad olid huule sees ja kõik oli verd täis. Ja siis läksin tundi tagasi. See oli vaktsineerimine koolis. Ma olen nii nõrganärviline, et ma ei julge endalt ise pindugi ära võtta – kardan endale haiget teha.

Ma ei tea, kas see on teema, millest siin rääkida, aga ma ei suudaks mitte kunagi teha endale haiget, näiteks lõikuda ennast. See on minu jaoks maailm, mida ma ei suuda endale ette kujutada. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas elu on viinud inimese sinnani, kus inimene teeb endale ise haiget. Aga pean olema tänulik, et seda ei mõista.

Mul on isegi puugisüst tegemata. See pidi olema veidi valus. Ma lükkan edasi asju, mis teevad mulle haiget. Ma olen tahtnud teha tätoveeringut juba kaua aega, aga ma lihtsalt ei julge teha. Järelikult pole vaja. Ma kardan väga valu.

Kes olid sinu iidolid ja eeskujud, kui sa üles kasvasid?

Minu iidolid on alati olnud minu pereliikmed ja vanavanaemad. Nad on humoorikad, hoolivad, töökad, leidlikud, sisukad, andekad, arvestavad ja tohutult toetavad. Me oleme nagu üks suur Itaalia pere – kogu aeg jutuvada käib ja räägib see, kelle hääl kõige valjem on. Mina olen väga jutukas, kuid vahel jään lihtsalt vait, sest annan anna, ei jaksa üle rääkida. (Naerab.) Need on ühed kõige lahedamad ajad, kui kogu pere ja suguvõsa kokku saab.

Mis on sinu kõige parem omadus?

Ma arvan, et mul on mitu asja. Esiteks see, et ma oskan kuulata. Mulle üldse ei meeldi see, kui ma ise püüan rääkida ja ma näen, et inimene ei vaevugi kuulama. Sa saad kohe tema vastusest aru – kui inimene ei peegelda sinu juttu vastu. Ja teine on kindlasti empaatiavõime. Aga see on raske, kuna ma võtan vahel mõnda asja liiga hinge, ja see teeb hinge raskeks. Mulle meeldib näha inimesi õnnelikena, sest ma olen ise õnnelik ja positiivne inimene. Mul on õnne lihtne leida, kuna ma leian seda pisiasjadest, aga kõik inimesed ei toimi samamoodi ja kui mul on võimalik kedagi positiivsele maailmavaatele suunata, teen seda suurima heameelega.

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Mis on sinu kõige halvem omadus?

Kärsitus. Ma tahan kõiki asju hästi kiiresti. Kui ma midagi küsin, siis ma tahan, et ta mulle kohe vastaks. Aga kuna ma ise vastan mõnikord nagu kuuvarjutus, siis samas ei saa ma kiiret vastust nõuda (naerab). Ma tahan kõike kohe ja hästi-hästi kiiresti.

Ma olen ka hull muretseja. Ma tean, et ma ei näita seda välja, aga ma muretsen tegelikult palju rohkem, kui peaks. Aga olen hakanud mõtlema nii, et kui ma ei saa teha midagi, et seda asja paremaks muuta, siis ei ole mõtet selle pärast muretseda. Üleliigne muretsemine ei tee muud, kui tekitab negatiivseid emotsioone. Ja see on kõik. Mitte midagi kasulikku selles ei ole, seega… Mõttetu tegevus. Aga eks seda on lihtsam öelda, kui teha.

Miks sa läksid reklaami ja imagoloogiat õppima? Millest selline valik?

Väga lihtne ja loogiline – mind huvitab reklaamimaailm. Olen kõige hullem reklaamiohver ja seda isegi pärast kolme aastat õpinguid ja kolme aastat reklaamimaailmas. Seda enam on põnev iga päev kogeda, kuidas inimesi on võimalik reklaamiga mõjutada. Kõik teavad seda ja on ikka mõjutatavad. Inimpsühholoogia on tohutult põnev – ühel hetkel ettearvatav ja teisel täiesti ettearvamatu.

Mis tööd sa põhikohaga teed?

Olen copywriter ehk reklaamikirjanik ehk mõtlen välja reklaamideid, sõnumeid, slogan’eid. Vahel teen ma ka sellist asja, mis mõnele inimesele tundub kõige igavam asi maailmas ehk siis korrigeerin tekste, teen need grammatiliselt õigeks. Toimetan. Eluline näide: kui inimene kirjutab sulle näiteks „head õõd“ või kui sest ees pole koma või kokku-lahku kirjutamine ei ole selge, on see tohutult ebaatraktiivne. Ma saan aru, et sotsiaalmeedias suheldakse teistmoodi. Ma kirjutan ise ka sõpradega nii, kuidas juhtub, aga avalikult alati korrektselt. Teksti toimetamine on väga põnev – otsin vigu kullipilguga.

Sinu üks tuntumaid projekte, milles oled kaasa teinud, on «Must alpinist». Kuidas sa sattusid seal filmis kaasa tegema? Mida see roll sinu jaoks tähendab?

See roll oli minu elus määrava tähtsusega. Võlgnen igavese tänu kallile Margus Karule, kes teadis, kui väga tahtsin näidelda ja mind casting’ule kutsus. Ega ma vist otseselt otsitava rolli tüüp ei olnud, kuid pärast mitmeid casting’uid osutusin valituks. Ju siis Urmas Eero Liiv, filmi režisssöör, nägi minus seda, mida vaja oli. Olen ka temale tohutult tänulik usalduse eest, võttis minu kui tüdruku tänavalt ja pani filmi sisse. Tänu sellele filmirollile sain hiljem ka kutse näosaatesse, pärast mida on minu elus palju muutunud.

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kas sa arvad, et sa oled kuulus?

Mulle üldse ei meeldi sõna «kuulus»! Olen alati leidnud, et Eestis ei ole staare. On inimesi, kes on tihedamalt pildil ja seetõttu mingis ringkonnas teada. Võimalik, et see on tähenärimine.

Aga ikka olen kogenud seda, kui inimesed juurde tulevad ja mõne hea sõna ütlevad. Varem seda ei juhtunud. Huvitav, kas sellepärast, et ma ei olnud televiisoris olnud? (Naerab) Ega eestlased naljalt välja näita, kui kedagi «kuulsat» näevad ja ütlen ausalt – nii on lihtsam ka. Kohati tekitab see isegi mõningast ebamugavust. See on huvitav, et ma nii ütlen, sest tähelepanu on mulle alati meeldinud, kuid ma ei pea ennast kellestki paremaks ja siis ongi vahel kohmetu tunne, kui keegi just sind märkab ja tähelepanu just sinule pöörab. Olgu, väikesed lapsed on need inimesed, kelle pilgust saad kohe aru, kui nad on su ära tundnud. See on armas, siiras ja vahetu. See mulle meeldib ja olen alati suurima heameelega nõus nendega näiteks pilti tegema, kui see nende päeva natukene rõõmu toob.

Millal sa said aru, et sa oled avaliku elu tegelane?

Siis, kui vaba aega hakkas vähemaks jääma. Siis, kui kogu aeg kuskile jooksin. Siis, kui minuga taheti ühtäkki tihedalt koostööd teha. See on pidev andmine, aga mulle meeldib olla liikumises, meeldib vaheldus ja seiklused. Õnneks on elu seda mulle pakkunud. Ja isegi kui vahel jookseb kõik kokku, ei vahetaks ma seda elu mitte millegi vastu. I can conquer anything!

Mis on sinu hobid?

Olen suur kokkaja! Mulle meeldib uusi retsepte avastada ja ette kujutada, et olen suuremat sorti masterchef. Mu firmaroog on peediburger – sellest räägin ma igal pool.

Seda vast hobiks nimetada ei saa, aga huvitun väga loomade õigustest. Ma tunnen täielikku emalõvi instinkti, kui näen, et kellelegi liiga tehakse või kedagi ebaõiglaselt koheldakse. Loomad ei saa ise enda eest seista, aga mina saan nende eest rääkida. Igaüks saab. Aga igaüks ei taha või ei viitsi. Mulle ei jõua kohale, kuidas inimesed suudavad kanda näiteks karusnahkseid tooteid ja mõelda, et on täiesti okei, et ühe kasuka tootmiseks peab surema mitukümmend süütut, kaunist, elavat looma, kes tunnevad valu ja kellel on tunded. See ajab mu südame pahaks.

Olen ka tulihingeline vähemuste toetaja.

Kas sa oled praegu kellegagi suhtes?

Jah.

Kes ta on?

Ta on hästi-hästi huvitav ja väga intelligentne inimene, suurepärase huumorimeelega. Ta on niivõrd äge, et minu silmis mõnel meesterahval nii kõrgele tõusta on väga keeruline. Kui me teeme koos labast nalja, on see ikkagi kuidagi intelligentselt labane. Ta on selline inimene, et kui ta teeb avalikus kohas suu lahti, ei pea ma kunagi muretsema, et ta mulle häbi teeks. Success.

Ta paneb mind hästi tundma ka siis, kui kõik ei ole 100 protsenti. See on nii huvitav tunne. Ma ei olnud seda varem kogenud.

Aga ta on kindlasti ka väga keeruline inimene. Nagu matemaatika. Ma ei ole matemaatikas kõige tugevam pliiats, aga kui saan valemist aru, muutub see maailm minu jaoks tohutult põnevaks ja tahan aina rohkem ülesandeid lahendada. Ta ei ole avatud raamat, vaid keegi, keda järk-järgult avad.

Ma arvan, et me oleme temaga mõlemad heas mõttes friigid, klapime omavahel hästi. Tegelikult oleks saanud vaid selle lausega ka kogu eelneva öeldud (naerab).

Hanna Martinson

FOTO: Madis Sinivee

Kus sa temaga kohtusid?

Tinderis. Kunagi, kui minu kursaõde seda kohta mulle tutvustas, tundus see ülekohtune. Sa vaatad pilti ja otsustad, kas meeldib või mitte. See tundus mulle nii vale – otsustada (enamasti) välimuse järgi, kas sa hakkad inimesega suhtlema või mitte.

Ma ei häbene kunagi öelda, et ma seal kanalis kellegagi kohtusin. Tänapäeval teevad inimesed nii palju asju ja käivad igasugustes kohtades. Võimalik, et me ei oleks omavahel kohtunud, kui me ei oleks mõlemad seal ringi seigelnud.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma ei tea. Mind väga ei huvita ka tegelikult. Selles mõttes, et ma ei taha teada, mida ma teen viie aasta pärast, see oleks igav. Kindlasti tahan areneda ja saada (veelgi!) paremaks ja lahedamaks inimeseks, kui ma praegu olen. Kindlasti ma ei sea endale mingeid eesmärke. Et kui mul viie aasta pärast pole kuut koera ja kaht Mersut, siis ma olen pettunud.

Ma ei mõtle sellistele asjadele, et mul peab olema karjäär ja kodu ja pere. Minu jaoks teeb elu põnevaks see, kui ei tea, mis juhtub tunni aja pärast. Isegi minuti pärast. Minu jaoks ongi just see elu põnevaks teinud, et ma ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Ma ei tea, mida ma teen viie aasta pärast, aga kindlasti teen ma midagi põnevat. See on fakt (naerab).

Ja sellel lõbusal toonil meie vestlus lõppes. Hanna sai enda kaasaga kokku ning mina lahkusin Vanalinna poole kõndides. Tee peal mõtlesin, et see kõik, mida Hanna mulle rääkis, kinnitasid paljusid asju, mida ma tema kohta teadsin või arvasin teadvat, kuid lükkas ka paljud ümber.

Nagu Hanna ise vestlusväliselt ütles: inimese iseloomu ei saa hinnata ainult selle põhjal, mis teleekraanilt vastu vaatab. Inimesega tuleb näost näkku suhelda, et temast sotti saada.

 Ma olen sellega täielikult nõus.

Tagasi üles