Sobiv doos hertse: lugeja meenutab, kuidas Saksa tehnotäht teda raseduse ajal aitas

Scooteri laulja H. D. Baxxter.

FOTO: SCANPIX

Haapsalu jaanitulel esinev tehnomuusika lipulaev Scooter äratas Elu24 lugeja mälestused ajast, mil ta pidi rasedana Põlvas arsti juures käima.

«Niisiis, tagasi aastasse 1998. Oli eriliselt imeline aasta, mille tulemuseks oli novembris sündinud mu väga oodatud armas lapsuke. Samas ka ärev aeg, sest nagu lapseootusega ikka, käivad kaasas teatud hormonaalse tekkelooga emotsioonid.

Kodu oli Võrus, aga nõuandla, kus a mitu korda kuus tuli ennast ja kõhubeebit arstitädile näitamas käia, asus Põlvas. Niisiis sai Võru – Põlva – Võru trassil lapseootuses maha roolitud sadu kilomeetreid nii lume - ja tolmumöllus kui kiilasjääl ja sulabituumenis.

Aga nendes retkedes poleks minu jaoks erilist meenutamist väärivat, kui poleks olnud üht paar aastat varem Saksamaalt soetatud CD-d - Scooteri Wicked’it!

Põhimõtteliselt mitte ühtki kilomeetrit vaikuses ja auto käivitus koos Scooteriga. Asi selles, et ma jubedalt kartsin talvel libeda teega roolida. Kartsin nii lapse kui enda pärast. Aga polnud valikut, pidi, ja nii ma siis otsisin tuge, julgustust, millestki. Ja see plaat mõjus päästvalt! Ilmselt on Baxxteri poolt tekitatavas hääle võnkesageduses mu “nahkhiirekõrvadele” sobiv doos hertse, mis annab julgust või siis tõstab adrenaliini tasemele, kuhu parasjagu vaja. Ja muidugi bass pidi põhjas olema ja volüüm ka, nii, et sõidu lõppedes mind esimesena tabava “Tere!” peale pidin ma häälitsema: “midaaa?”

Selle lapse elu on olnud muusikat täis – käinud läbi muusikakooli viiuli erialal, laulab ja elab õnnelikku elu. Küsisin täna temalt, mis tal assotsieerub Scooteri muusikaga. Ta vastas: “Emotsionaalne mälu toob esile tunde nagu oleks jõudnud kuhugi kaugesse koju - kõigest natuke eemal, kuid see eemalolek igapäevategevuste taustal annab mulle enesekindlust ning toob välja selle tõelise mina”.

Muusika on elu. Ja nagu eluski on hetki, mis mööduvad märkamata, mõnd mäletad, teist meenutad ja on hetked, millest tekib emotsioon eluks ajaks nagu meil, Scooteriga, rasedalt armas, nii et jah, Thanks Baxxter ja teised tüübid seal:)

Aga üldiselt mu muusikaline maitse varieerub Arvo Pärdist Winny Puhhini ja olen selle poolt, kes ütles, et kui laulaksid ainud need linnud, kes teevad seda kõige paremini, siis oleksid metsad liiga (igavalt) vaiksed:)»

Tagasi üles