Noore naise arvamus topeltstandarditest: miks ei tunne naine end ahistatuna kui käperdajaks on seksikas mees?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Strippar end vastu noort naist hõõrumas

FOTO: AFP / Scanpix

Neljapäeval Alexela kontserdimajas üles astunud legendaarset Chippendalesi show-gruppi peetakse naistevõimu triumfikäiguks. Viibisin erootilise etenduse ajal publikus ning mõlgutasin mõtteid – kas see pole siis #metoo?

Palju aastaid nüüdisaegse kunstiga tegelenuna on mul inimkehasse ja selle abil väljendavasse veidi teistmoodi suhtumine kui niinimetatud «tavainimesel». Püüdsin siiski hoida avatud meelt, sest kõrvalpingis istunud tuttav, kes oli publikus ka eelmisel korral, kinnitas, et kindlasti saan peagi isegi Chippendalesi fenomenist aru. Läksingi ju seetõttu, et tahtsin mõista.

Mehed lubasid Elu24-le eelnevalt antud intervjuus, et show tuleb klassikalises Las Vegase stiilis ning esinejate hulgas on mitu suurepärast lauljat, tantsijat ja muusikut. Paljud nimetavat neid hoopis sportlasteks. Veel enne, kui lavale oli jõudnud ükski inimhing, oli rahvas, kes näis koosnevat 100 protsenti ainult naistest, juba hullunud.

Ülitreenitud kehadega mehed rivistusid lavale, tegid tantsunumbreid, mille mõningad liigutused hea maitse piiri kompasid ning alati üsna ühehülbaliselt riiete eemaldamise või särgi puruks rebimisega lõppesid. Kaltsuks muutunud maikad lennutati loomulikult publiku hulka, kes täishigistatud riideräbalale järele hüppas, justkui oleks näljastele huntidele liha heidetud.

Etenduse põhirõhk (lisaks «peaaegu paljas olemisele») oli tantsunumbritel. Kahjuks oli koreograafia väga pettumust valmistav. Esiteks paistis see silma kohutava primitiivsusega. Liigutused olid lihtsad, labased ja pärast kümnendat kubemekrabamist ja rinnahõõrumist hakkas kergelt öeldes igav. Tegelikult tekkis pigem mure, kas härrased end äkki liiga ära ei hõõru. Palav ju ka.

Tants võib olla väga nauditav ka siis, kui see ei koosne ekstravagantsetest või suurt pingutust nõudvatest keerulistest sammudest. Kui aga esinejad on pidevalt sünkroonist väljas ja ainus kirega tehtud liigutus on põranda kargamine või kubemest kinni haaramine, on tulemus üsna rõve ja teeb häbi mitte ainult meestele endile, vaid tantsijatele üldse. Need, kes tantsimisega tegelenud, teavad, kui oluline on viia oma liigutused lõpuni ja need nii-öelda lukustada, et iga samm oleks terav ja erk, mitte lödi ja pooleldi sooritatud. Sedasorti vead või möödalaskmised torkasid silma praktiliselt terve etenduse vältel.

Arusaadavalt on kõik etendusest osavõtjad teadlikud, millise show’ga on tegemist ja juba piletit ostes nõustutakse sellega, et esinejad võivad ümber sinu tantsima tulla või sind lavale etendusest osa võtma viia. Mitme etteaste ajal juhtis esineja publikust valitud naise käe oma genitaalidele või haaras naist otse laval rindadest või jalgevahest. Kas see siis pole ahistamine? Kas seal saalis ei istu mitte suur osa neid naisi, kes nädalavahetusiti sõbrannadega klubides, pubides ja lounge’ides pidutsemas käivad ning hiljem kohvinurgas tol õhtul toimunud meeste halbadest lähenemiskatsetest räägivad?

Olen isegi külastanud klubisid, kus (välismaa)mehed keset tantsupõrandat ligi ujuvad ja oma puusadega agaralt vastu sind hõõruma hakkavad. Kõnni siis kui jooksuajal pöördesse läinud koerte vahel, kes jala külge klammerduvad ja agarasti karglema hakkavad. Ebameeldiv. Kui järele mõelda, siis ei ole sellisel lähenemisel tõesti erilist vahet sellega, mida nägin nende «õnnelike» väljavalitutega toimumas. Poolpaljas mees tuli, krabas naise enda embusesse ja surus niuded sabatõugete saatel tugevalt vastu naist. Mõni proovis ka suudlusi jagada. Muidugi, kes keelab ära minna või kes üldse käskis tulla. Paneb lihtsalt küsima, kas käperdamine on okei, kui mees on seksikas.

Chippendales Show, Alexela Kontserdimaja, 2018.

FOTO: Konstantin Sednev / PM / Scanpix Baltics

Mingil põhjusel, on see siis evolutsioon või mitte, teevad naised enda kohtlemises suuri järeleandmisi, kui mees vastab klassikalistele kriteeriumitele, mida peetakse nii meedias kui ühiskonnas laiemalt atraktiivseks. Musklis mehele näib olevat lubatud palju enamat. Loomulikult juhtuvad paljud olukorrad, ka nimetatud etendus, vastastikusel konsensusel ja kokkuleppel. Mõtlen lihtsalt, millised oleks olnud naiste reaktsioonid, kui sama oleks teinud 40dates õllekõhukesega mees või kui rollid oleks olnud hoopis vahetunud? Mis mulje oleks naisest, kes lavale viidud mehe käe kõigi pealtvaatajate silme ees enda jalge vahele oleks surunud?

Kui sellist etendust annaksid naised, lahvataks suur skandaal, kus paljud näpuviibutajad moraalsusele rõhuks ja looga käiks kaasas stigma, justkui oleks tegemist millegi räpasega. Vaevalt, et sellist etendust üldse nii prestiižses saalis korraldataks. Naisesinejaid nimetataks prostituutideks. Chippendalesi mehed aga on superstaarid. Seksisümbolid. Koduperenaiste ikkest vabastajad. Tegelikult on etendus lihtsalt striptiis, erootika-show. Paljud on nimetanud sellist rollide vahetumist feministlikuks triumfiks, justkui oleks naised saavutanud mingi seksuaalse eneseväljendusvabaduse või seekaudu meestega rohkem võrdseks saanud.

Loomulikult ei ole enese vabas seksuaalses väljendamises mitte midagi halba ega räpast. See on igati tervitatav! Kui aga rääkida Chippendalesi etteastest kui naistevõimu triumfist, pean mina seda väidet täiesti naeruväärseks. Kogu etendusest jäi halb maik ja tundsin naissoo esindajana end tõeliselt odavana. Kogu etendus oli fallosekeskne, meeste dominantsile rõhuv. See kandis alatooni, kuidas naisi võib lihtsalt minna ja võtta, abitutena jalust niita. Alamad, keda rinnalihaseid võdistades hulluma ja alluma on võimalik panna.

Näiteks kutsuti lavale võistlema neli naist, kes pidid erootilisi ülesandeid täitma. Viimaste seas pidi suu ja vasaku käe abil paigaldama mehe jalge vahel olevale banaanile kondoomi ning laval oma lemmiksekspoosi etendama. Lõbus, loomulikult. Võitjaks osutunud naise haaras esineja suisa niimoodi enda embusesse, et seelik sõitis praktiliselt kaenla alla ning mehe liigutused olid nii intensiivsed ja veenvad, et väljuti pisut isegi erootika piiridest ning läheneti jõudsalt pornograafiale.

Ameerikast pärit lavakangelaste suhtumist naistesse väljendaski äärmiselt ilmekalt see, kuidas koheldi viimati kirjeldatud võistluse võitjat. End laval praktiliselt paljastanud ja etendusele kaasa aidanud naine sai veidi patroneeriva kõne saatel tänutäheks Chippendalesi kalendri ja võimaluse pärast etendust kõigi teiste naistega koos järjekorda võtta ning esinejatega pilti teha. Loomulikult lubati tal olla selles järjekorras esimene. Kogu kõne toon viitas, justkui oleks naine võitnud midagi väga erilist ja hinnalist, kuigi tegelikult kõikide teiste saalisviibijatega samale latile jäeti.

Show lõppedes jäin kontserdimaja ees vestlema 34-aastase Kristiga, kes etendusest vägagi ülevas meeleolus oli. Tuleb välja, et naist ootavad augustis ees pulmakellad ning piletid kinkisid sõbrannad, kes tol päeval üksiti ka pruutneitsideõhtut pidada otsustasid. «Mul omal mees on selline tagasihoidlik ja kunagi ei tantsiks mulle niimoodi. Tal väike kõhuke ka ees, ei usu, et see nii hea välja näekski,» naerab naine. «Muidugi ma armastan teda väga ja oleme koos palju läbi teinud, aga vahel on ju tore, kui saab silmad kinni pigistades mõelda, et oled ühe seksika Chippendalesi kaisus.» Kui küsisin, mis tunded teda valdaks, kui mees temaga aega veetes mõnest seksikast tantsijannast unistaks, ütles ta: «Ei no see ei ole ikka päris sama. Mehed ei oska eraldada naist ja seksi... ei, ei, minu mees peab mind ikka kõige seksikamaks pidama.»

Lõppkokkuvõttes ei saanud ma Chippendalesi fenomenist siiski aru. Kahjuks ei oska meestele sellise atraktiivsuse eest erilisi boonuspunkte anda. Maitse asi. Loomulikult on nad oma kehad viinud supervormi ning ka etteastega kõvasti vaeva näinud. Kuid koreograafia ning selle edasiandmine jäid minu jaoks alla keskmise, ka lavakujundus oli olematu. Siiski peab tunnustama etenduse teises pooles päriselt kitarri mänginud esinejat ning ka Ameerika superstaarisaatesse pürginud Josh Rhodesi vokaalset etteastet. Aga see oli ka tõepoolest kõik.

Esinejatest õhkus väsimust ja kiretust. Jäi tunne, et nad tõesti on seda etendust juba aastaid igal õhtul samamoodi teinud. Olen paljast meesisendit näinud ka siis, kui sama vaatepilti ei ole minuga jagamas veel sadu naisi. Mis nendes meestes siis nii erilist on? Ei mõista.

Üha uute ahistamisskandaalide valguses, nii kodumaal kui välismaal, peab mõtlema piiridele, mida pidada ahistamiseks ja mida mitte. Kas need piirid tõepoolest hägustuvad või muutuvad nii palju, olenevalt olukorrast ja inimesest kes sinuga selles situatsioonis viibib? Kas samad standardid ja reeglid kehtivad ka erineva atraktiivsusega inimestele? Milline on piir reaalsuse ja näitemängu vahel, mis on flirt, mis kriminaalne ligitikkumine? 

Tagasi üles