Vahur Joa arvab: Iisraeli võit oli võit muusika üle

Netta. Foto: SCANPIX

Kas Eurovisioon on muusikakonkurss või pigem ÜRO kokkutulek muusika saatel? Ei tea. Angela Merkelit ei näinud ja Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust ka jutuks ei tulnud. Venemaad ka ei olnud kohal. Muusikakonkurss oli pettumustvalmistav just võitja pärast.

Öelda, et tänavune Eurovisioon oli minu jaoks pettumust valmistav, on vähe öeldud. See oli küll esimest korda 13 aasta jooksul, mil ma terve lauluvõistluse algusest lõpuni läbi vaatasin, aga lõpptulemus oli ikka ebameeldiv. Ma ei karda öelda, et ma ei olnud selles võistluses Eesti ehk Elina Nechayeva poolt, kuna ma vaatan seda lauluvõistlust kui lauluvõistlust. Nii uskumatu kui see ka pole, aga nii on. Mulle ei meeldi ooper ja sellepärast ma ei olnud Eesti poolt. Elina sai lõpuks kaheksanda koha ja see oleks ka minu subjektiivsel arvamusel olnud koht, mille ma talle oleksin andnud. Temast oleksid eespool kindlasti Austria, Taani, Moldova, Leedu ja nii mõnedki teised. Mina ise ennustasin Elinale üheksandat kohta, mis on juhuslikult sama koht, mida ennustas Eurovisionworld, veebisait, mis koondas enda alla eri kihlveokontorite ennustused ja pani selle järgi kohad paika. Ma panin küll vaid ühe kohaga mööda, aga see selleks. See on Eesti ja Elina jaoks piisav koht, sest ooper ei ole see, mis eurokal läbi lööb. Lööb läbi selline oigamine, nagu Saksamaa laul, mis oli sel aastal neljas, ja Portugali lugu, mis eelmisel aastal võitis. Ja ka Leedu, kes mulle sel aastal meeldis, aga nad jäid ometi 12ndaks.

Elina laul oli otse loomulikult võimas ja terav ja meeldejääv ning rumalad inimesed arvavad, et ta oleks pidanud ka võitma. Aga see oleks olnud vale. Kui Elina teeb sarnast palagani nagu Iisrael sel aastal, siis võib-olla; või näitab ihu ja valetab, nagu Küpros, siis võib-olla. Ooper ei võida Eurovisioonil. Never. Aga Elina vokaalne esitus oli sellegipoolest võimas. Isegi erootiline. Tema kõrged noodid ja puhas talent näidata midagi erakordset ja võimast ja judinaid tekitavat, oli midagi, mis Eurovisioonilt on ammu puudu. Aga sellele vaatamata sellised lood seal ei võida. Pole midagi teha, aga need ei võida.

Eurovisioon on poliitiline heitlus. Muusikahuvilised küll väidavad vastupidist, aga nii on. Poliitika mängib niivõrd olulist rolli, kuna võita tahavad kõik. Sel aastal välja arvatud Alexander Rybak (Kalamees), kes esindas Norrat ja kes võitis aastal 2009. Tema ütles enne võitlust, et tema ei taha võita, vaid enda uut lugu promoda. Kus oleks seda parem teha, kui 200 miljoni pealtvaataja ees? See oli retooriline küsimus. Jalgpalli MM oleks variant, kuna seda vaatab kaks miljardit inimest. Just miljardit. Üheksa nulliga. Sel aastal võitis Eurovisooni Iisrael, kes esindab mitteametlikult poliitilisi vasakradikaale, kes ei usu, et on olemas sugu, hierarhia, domineerimine, konkurents ja võimuvõitlus. Selliseid inimesi nimetatakse ka pimedateks või lollideks. Vali ise, keda pooldad. Mul pole soolise võrdõiguslikkuse vastu midagi, aga kui seda propageerib naine, kes kaagutab lava peal nagu kana ja räägib Pikachust, siis tema ei ole selle valdkonna õige häälekandja. Kindlasti mitte. Selline inimene on nii naissoo, eurolaulufännide kui inimkonna häbiplekk. Selline «laul» ei ole väärikas ja normaalne. Meenutame ABBAt, aga mõtleme Nicki Minajist või Rebecca Blackist. Lollus. Nii ikka ei saa. Tuleb hoida kainet mõistust ja olla kriitilise mõtlemisega. Kõik teistsugune ei ole hea. Kõik vastuvoolu ujujad ei ole head häälekandjad. Netta «Toy» ei olnud hea laul. Eesti näitas seda, andes sellele null punkti.

Iisraeli võit oli ettearvatav, aga kindlasti pettumust valmistav. Minu lemmik oli Austria laul, mis oli üllatavalt hästi ja võimsalt esitatud. Siiras, tugev pisaratekitaja. Iisrael oli lihtsalt lollus ruudus. Isegi kuubis. Cesár Sampson tegi võimsa etteaste ja tema kolmas koht oli enam kui teenitud. Kui ta võitis žürii häältega, siis ma olin nii õnnelik. Aga kui ta kaotas rahvahääletusega, ja kaotas selle Iisraelile, siis ma tundsin tohutult suurt pettumust. Ma ei rääkinud viis minutit mitte sõnagi. Ja siis, kui suu avasin, siis kritiseerisin kollektiivselt kõiki neid inimesi, kes andsid Iisraelile hääle. Rumalad. Austria vääris võitu. See oli esimest korda, kui ma avasin enda külma ja kalgi südame ning lasin selle laulu siiruse endasse. Ent ma pidin pettuma. Aga pole viga. Saan üle (loe: ei saa).

Kõige suurem löök aga tabas mind siis, kui ma nägin, et minu ülemus oli Facebookis kommenteerinud minu postitust. Ma olin sel päeval jaganud YouTube’i videot Cesár Sampsoni laulust ja ütlesin ausalt, et kuigi see ei võida, siis see on minu lemmik. Minu ülemus, kes oli Portugalis kohapeal, kirjutas minu postituse juurde (ma loodan, et ta ei pahanda, et ma teda tsiteerin): «Temaga on see lugu, et sinisel vaibal ei soovinud suht keegi temaga intervjuud teha. Ja siis ta tuli kurvalt mu juurde ja tegi vähemalt selfi. Kirjutan ja nõuan selle välja.» Kui ma seda lugesin, siis tabas mind raev. Siin maailmas on kaks asja, mida ma ei salli: loomade piinamine ja mustanahaliste alavääristamine. Muu on ükskõik, aga neid kahte asja ma ei salli. Ja kui ma seda lugesin, siis tulid mul pisarad silma. Ma oleksin tahtnud Portugali poole joosta ja ise Cesáriga mõne intervjuu teha. Uskumatu suhtumine Euroopa edumeelsetel ajakirjanikel, kes tahavad näidata, et Donald Trump on kloun ja Kim Jong-Un loll. Eurooplased ise samasugused lambad. Mul oli sel hetkel häbi olla eurooplane.

Täna (13.05) lisas õli tulle ka uudis, kust kuulsin, et Iisraeli esindaja lükkas mustanahalise Cesár Sampsoni Nettast eemale, kui Austria laulja tuli naist võidu puhul õnnitlema. Palju õnne, Euroopa, see on siis sinu selle aasta võitja. Ma loodan, et sa oled õnnelik, sest keegi eestlastest ei ole. Jah, ma üldistan ja eeldan, aga just nii ma tahan mõelda. Ma tahan mõelda, et Eesti on ainuke riik Euroopas, kes teeb vahet solgil ja sellel, mis on aus ja siiras. Netta võis ju arvata, et ta esindab teatud vähemust, kes enda eest ei seisa, aga praegu tunnen tema vastu suurt viha. Arvatavasti tundis samasugust ebaõiglust Cesár Sampson. Priit Pullerits küll sama ei arva, aga see selleks. Mulle laul meeldis ja sellest piisab.

Lõpetan oma oigamise sellega, et Eesti ei saanud Leedult ja Soomelt mitte ühtegi punkti. Isegi Venemaalt saime viis, kui ma õigesti mäletan. Mida sellest arvata? Kas meie ooper ei olegi meie väikeses koopas niivõrd väärikas ja edumeelne, kui me arvame? Kas me peaksime järgmisel aastal Eurovisioonile saatma Jäpe ja Otto-Triinu, kes võidu koju toovad? Ma ei tea. Minu pea ei lõika. Ma ei tea, mis on see valem, millega eurokat võita. Kui me tahame seda võita, siis me peame enda uhkuse alla neelama ja trendiga kaasa minema. Või just vastuvoolu ujuma, nagu Netta tegi? Ah? Ma ei tea.