ELU24 SUUR INTERVJUU Baleriiniks saada tahtnud Katrin Lust avaldab, kuidas ta televisiooni sattus

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Vastuoluline telenägu Katrin Lust on «Kuuuurijaga» endale rohkem jama kaela tõmmanud, kui nii mõnigi meist terve oma elu jooksul. Millised luukered on kapis naisel, kes tahtis saada baleriiniks, aga tegi oma esimese tööotsa hoopis Tartus koristajana?

Mul oli au Katrin Lustiga (36) kokku saada Tallinnas Vabaduse väljakul asuvas kohvikus Wabadus. Istusime kahekesi rahvarohkes ruumis, kus püüdsin välja uurida, kas Katrinit saatev kriitika on õigustatud.

Katrin Lust on pinnuks silmas ärimees I. J. Zandile, ilusalongi pidavale Sandra Napsepale ja Tuuli-Ly Luigale. Aga see on vaid jäämäe tipp.

Kuigi väljas oli päikesepaisteline ilm, siis oli Katrinil seljas soe jope, kuna ta kartis haigeks jääda. Me olime pidanud oma esimese kokkusaamise just tema nõrgenenud tervise pärast ära jätma. Katrin ei ole kunagi silma paistnud enda ekstravagantse riietuse poolest ja ta oli ka sel korral riietatud hallidesse toonidesse. Ta tellis endale enne intervjuu algust apelsinimahla ja siis me alustasime intervjuud.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Kust sa pärit oled?

Ma olen pärit Tartust. Ma olen seal sündinud ja kasvanud.

Et siis täielikult Tartu plika, kes on töö asjus Tallinnasse tulnud?

Jah, ma olen täielikult Tartu plika. Kusjuures ma olen juba viimased… ma ei ole juba 20 aastat Tartus elanud. Aga kui ma räägin endast, siis ma räägin endast kui tartlasest. Ma ei ole seal küll nii kaua elanud, aga arvan, et see on selline Tartu kiiks. Tartlased jäävad ikkagi oma juurtesse kuidagi kinni.

Missugune oli sinu lapsepõlv?

Tavaline...

Mis tähendab tavaline? Mida sa lapsena tegid?

Ma ei olnud mingi juutuuber või ettevõtte juht, nagu tänapäeva lapsed on, aga käisin koolis, balletiklassis. Hommikul läksin kooli, õhtul läksin balletitrenni. Hiljem läksin bioloogia-keemia eriklassi. Mu isa suri ära, kui ma olin 15. Pidin suhteliselt noorelt tööle minema. Olin ühes koolimajas koristaja, siis müüsin lilli ja üritasin omadega hakkama saada. Ilmselt johtuvalt sellest ma tulin ülikoolis olles Tallinnasse praktikale kohe Õhtulehte ja sain oma esimese töökoha juba teisel kursusel. Aga ma arvan, et ma elasin suht võrdselt nagu kõik tollel ajal. Üheksakümnendatel ei olnud ju mingit erilist rikkust või vaesust, inimesed olid võrdlemisi sarnased.

Kes su lapsepõlvesõbrad olid?

Mul on hästi paksude klaasidega, miinus 7,5, prillid. Prillipapad ei ole koolis kunagi olnud populaarsed. Need balletiklassi tüdrukud olid, kuid balletiklassi trennid võtsid väga palju aega. Kuus korda nädalas olid trennid, ligi kolm tundi päevas pärast kooli, ja siis õppimine.

Ma olen alati olnud selline üksiküritaja ja ei ole kunagi eriliselt kedagi usaldanud. Mulle on alati meeldinud olla natuke omapäi. Mul ei ole sellist kogu elu kestvat parimat sõbrannat, kes on mul tänaseni säilinud. Ikka on nii, et pinginaaber läheb teise kooli või tulevad uued sõbrad. Muidugi ma sain enda klassikaaslastega hästi läbi. Mul ei olnud mingeid probleeme.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Millest sinu üksiküritaja olek tingitud võiks olla?

Mul ei olnud sellist pinnast, kust saaks pikaaegsed sõprussuhted tekkida. Mu pinginaaber läks teise kooli, naabritüdruk läks ära. Mina tulin ise ülikooli ajal Tallinnasse ära. Siis olid mul väga head sõbrannad siin Õhtulehe ajal – kolleegid ja ajakirjanikud, kellega olime iga päev ninapidi koos. Aga siis ma läksin Inglismaale ja olin peaaegu kümme aastat ära. Ei ole võimalik kümne aasta pärast tagasi tulla ja jätkata sealt, kust sa lõpetasid.

Ja ma ei ole kunagi olnud ka selline sõbrannataja, kes peaks minema kohvikusse või šoppama. Ma enamasti usaldan peamiselt enda kõhutunnet ja naiste osas olen ma üldse selline… ma ei tea, kas ma ostaksin kleidi, mida parim sõbranna soovitaks. Ma arvan, et elu on niivõrd palju lihtsam, kui sa usaldad iseennast.

Kas sul praegu on parim sõbranna?

Kindlasti on mõned inimesed, kellega ma aeg-ajalt kohtun ja kellega ma saan südamest südamesse rääkida.

Nii et Katrin Lustil on siis enda Katrin Lust?

Muidugi. Ma olen väga lihtne inimene. Ma ei saaks öelda, et ma lähen ühte kohta ja ma olen selline ja teises kohas teistsugune. Pigem ongi see, et ma ei suuda väljas käia, kuna ma ei suuda teeselda kellekski teiseks olemist. Pigem ma hoian omaette, kuna ma tean, kui haavatav ma olen, kui keegi mind õpib tundma. Mulle meeldib hommikul ärgata ja mõelda, et keegi ei saa sind taga rääkida, kuna mitte keegi eriti ei tea minust midagi.

Ega see teadmatus ole kunagi takistanud inimesi kedagi taga rääkimast...

Mis mind häirib, on see, et inimesed võtavad seda saadet («Kuuuurija») nii minuga seotult, et tegelikult ei vaadatagi seda lugu. Vaadatakse, et ahah, mina tegin ja kuidas see välja kukkus. Tegelikult peaks vaatama loo osalisi ja seda, mis seal toimub. See ei ole pelgalt minu persoonipõhine. Aga ma arvan, et meie, ajakirjanikud, peamegi tappa saama. Töö on selline. Oleks imelik, kui oleme ajakirjanikud ja kõik meid armastavad. Ma arvan, et iga ajakirjanik peab tegema kriitilisi lugusid ja igas kriitilises loos on keegi, kes on süüdi milleski või on mingit koerustükki teinud. Loomulikult see inimene ei armasta meid. Aga me oleme selle töö endale valinud. Kui teeksime selliseid lugusid, kus kõik meid armastaksid, siis oleksime suhtekorraldajad. Seda elukutset valides on loomulik, et me kõikidele ei meeldi.

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Oh, tavalised soovid tütarlapsel. Näitlejaks, baleriiniks, hiljem arstiks, ja kui ma hakkasin tegema koolilehte Tamme gümnaasiumis, mis mulle väga meeldis, siis ajakirjanikuks.

Millest tuli soov balletitrennis käima hakata?

Pinginaaber läks Vanemuisesse katsetele. Ma ei teagi täpselt, kui palju neid tüdrukuid seal oli…

Kui vana sa siis olid?

Ma olin vist kuue- või seitsmeaastane.

Sealt valiti siis välja kümme või 15 tüdrukut. Mulle saadeti ka kiri, et ma olen välja valitud. See oli ka omamoodi juhus. Ma läksin pinginaabriga kaasa, kuna tema ema oli ta kirja pannud.

Kas pinginaaber sai ka?

Jah, tema sai ka. Mõlemad saime.

Mul on alati elus olnud nii, et mul on olnud tunne, et keegi justkui juhib mind. Mul on justkui iseenesest tulnud võimalused. Üks asi on, et ma läksin balletitrenni oma pinginaabriga kaasa. Siis balletiklass suunati edasi Tamme gümnaasiumisse ehk ma vahetasin kooli. Seal ma hakkasin koolilehte tegema ja tuli soov ajakirjanikuks saada. Siis ma sattusin ülikoolis teadustööna tegema Briti ja Eesti kollase meedia võrdlust. Saatsin kirja Daily Mirrorisse ja sain sealt vastuse, et võin minna sinna nende tööd jälgima. Siis tuli mõte minna üldse Inglismaale. Kõik asjad on kuidagi loomulikult läinud minuga. Isegi need asjad, mis ei ole kõige paremini läinud. Pikas perspektiivis on asjad ikka kõik hästi lõppenud (koputab lauale, et ära ei sõnuks)

Kui kaua sa balletiga tegelesid?

Ma tegelesin teisest klassist kuni kaheksanda või üheksanda lõpuni. Ma tulin enne keskkooli ära, sest minu ajal olid väga rasked eksamid. Et siis ei läinud automaatselt sama kooli keskkooli edasi, vaid pidid tegema katseid eri koolidesse, ja ka oma kooli said sisse teatud punktidega. Kuna trenne oli hästi palju, siis ma pidin trennist ära tulema, kuna üheksanda klassi lõpueksamid teha nii hästi, et ma saaksin oma koolis jätkata.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Kes olid sinu iidolid või eeskujud?

Minu suured eeskujud olid Reet Oja, Maire Aunaste ja kõik, kes olid tollel ajal sellised suured telestaarid. Maire Aunaste tundus nii seksikas ja ta rääkis nii seksika häälega. Tal olid alati kõrged kontsad. Mulle meeldis ka Urmas Ott, aga ta oli mees. Mulle meeldis, kuidas ta esines ja küsimusi küsis.

Ma arvan, et kui niimoodi analüüsida, siis mul oli telepisik juba lapsena olemas. Sa ei oska seda kohe hinnata. Aga kui ma seda nüüd teen, siis ma tunnen, et ohoh, mulle meeldib see ja ma oskan seda.

Mulle on ka vaja, et telekaamera taga oleks minu kindel režissöör ja minu kindel operaator, kellega nalja visata. Ega ju kaameraga ei flirdi, vaid seal taga on inimene. Ja kui tema on puine ja vihane, siis sa oled ise ka selline. Aga kui sul on kaamera taga parim sõber, kes ütleb: «Pole hullu, teeme uuesti.» Siis… see sünergia ongi see, mis kaamera eest paistab. Sa tunned, et meeskonnatöö klapib. Ma praegu ei ole küll nii vaba, nagu ma «Kuuuurija» kaamera ees.

Aga tundud küll sedamoodi.

Nojah, aga see ei ole ikkagi sama kui oma inimene. Kui sa oled kaks aastat käinud temaga iga päev hommikust õhtuni võttel, siis põhimõtteliselt on see inimene sinu pereliige. Ja siis on neid võtteid palju kergem teha.

Ma mäletan, et «Seitsmestes» ma olin ikka väga kramplik. Näiteks uudistes tuleb ju kaasa iga kord erinev kaameramees. Mõnega saad läbi, mõnega ei saa läbi ja seda on kohe tunda intervjuudest.

Millest see hõõrumine või mitteläbisaamine tuleb?

See on inimestevaheline asi. Iga inimesega sul ju ei teki sama energiat. Ikka on nii, et inimene tuleb, viskab käe pihku ja on kohe sõber. Teine tuleb ja kohe tunned, et midagi kas ei meeldi talle või seal on mingisugune… ma ei tea. See on loogiline, et sa ei saa iga kaameramehega minna võtteplatsile ja teha nalja. Konkreetselt «Seitsmestes» oli küll niimoodi, et olid minu lemmikkaameramehed, kellega mulle meeldis käia võttel, ja olid ka sellised, kellele ma üldse ei meeldinud. Ja see oli kohe tunda sellest materjalist, mis tuli välja. Kui sul on ikka oma pere ümber, kes tahavad sulle parimat, siis see kõik on üldse teistsugune. Mul on väga luksuslik olukord, kuna ma saan kasutada inimesi, keda ma usaldan. Hea meeskond on selle asja vundament.

Miks sa ajakirjanikuks saada tahtsid?

Ma olen hästi uudishimulik. Ja ma olen selline inimene, kes väsib hästi kiiresti ära. Noh, sellistest asjadest, mis korduvad. Ma ei räägi inimsuhetest, vaid ma tean enda karakterit. Ja kui ma peaksin olema kassapidaja, siis ma väsiksin ära sellest väga kiiresti.

Ma tunnen praegu, et ajakirjaniku amet on väga lahe. Esiteks sa kohtud huvitavate inimestega. Sa võid kohtuda kojamehega ja teha temaga lugu ja näha tema fantastilist poolt ja rääkida ja nautida seda vestlust. Aga sa võid intervjuu teha ka pang juhiga, arstiga, õpetajaga. Kõik need kohtumised annavad ju nii palju sinu maailmapildile juurde. Kui ma ei oleks ajakirjanik, siis kuidas ma oleksin eales kohtunud nende kunstnike või kõikide nende inimestega, kellega ma täna olen saanud kokku. Esiteks juba see on niivõrd põnev.

Ja teiseks, sa saad ju reisida, eks ole. Sõitsin Ungarisse tegema seda lugu, kui kümnend tuhanded tulid üle piiri. Olin seal epitsentris ja nägin, mismoodi ajalugu tehakse või mismoodi see kõik muutub seal.

Millest tuli idee «Kuuuurija» saadet teha?

Ma tulin tagasi Eestisse, kui ma olin 31-aastane. Mul tekkis võimalus teha uudiseid «Seitsmestes». Mulle loomulikult tollane ülemus ütles, et ma olen nagu teflonpann ja mulle ei jää midagi külge. «30-aastane inimene ei õpi üldse televisiooni tegemist ära, sa oled liiga vana». Ja kui sa mõtled, siis see on ju teistsugune küll kui kirjutav meedia. Sa pead monteerima, neid tekste teistmoodi kirjutama ja neid peale lugema ja mikrofoni käes hoidma. Aga ma ei ole inimene, kes alla annab. Kuigi ma nutsin iga kord, kui mu ülemus ütles, et ma ei saa s*****i aru, aga ma keeldusin alla andmast.

Kas see oli siis pigem jäärapäisus kui soov saadet teha?

Ma ei suutnud… ta ütles mulle mitu korda ise: «Kuule, mine ise ära.» Siis ma keeldusin ära minemast. Ma ütlesin, et mina ei lähe kuskile.

Kas ta siis ütles sulle, et mine TV3st ära?

No jaa. Ta ütles mulle, et ma ei saa hakkama, et ma olen loll nagu lauajalg. Mitte nendes teemades, aga mul lihtsalt ei ole teleannet. Kirjutav press on väga hea, aga teles on vaja hoopis midagi muud. Ma kohutavalt kannatasin selle all. See tekitas minus tohutut trotsi. Aga TV3-l oli selline programmidirektor siis nagu Urmas Eero Liiv. Ta millegipärast kutsus mind alguses alati Taani ajakirjanikuks, kuna ma kandsin alati halli ja beeži ja mul olid juuksed patsis ja minus ei ole mingit seksikust. Kui ma tahan televisiooni teha, siis ma pean kandma kärtsroosat ja punast, näitama rohkem kintsu jne.

Ta nii ütleski?

See oli huumoriga pooleks öeldud, aga tal oli ju tegelikult õigus. Kui sa oled televisioonis, siis sa pead kandma meiki ja rõhutama enda välimust rohkem jne.

Aga tema märkas mind. Talle meeldisid kõik need asjad, mida ma tegin ja need oli sellised, mis ülejäänud kolleegidele tegid võib-olla nalja, et «Lust tuli Inglismaalt ja avastab asja, mis on kõikidele teada». Eerole need asjad meeldisid. Ma loomulikult piinlesin seal uudistes kaks ja pool aastat või kolm aastat peaaegu, sest ta käis vahepeal filmi tegemas («Must alpinist»). Siis ta tuli tagasi. Ma olin just reisil ja siis ta helistas ja ütles: «Kuule, Lust, tule minu kabinetti». Ma ütlesin, et mind pole. «No tule esmaspäeval». Läksin kabinetti ja ta ütles: «No davai, proovime, panen sind saadet juhtima. Proovid kolm saadet. Kui töötab, saad teha «Kuuuurijat».» Ta ise mõtles nime välja. Mulle alguses tundus see nagu Tallinna TV saade «Taevariik ufodega», et kes seda saadet ikka vaatab, see on nii imelik asi. Programmidirektorile ei ole võimalik vastu hakata. Kui ta on otsustanud panna nime, siis ta on otsustanud panna nime. Eero ütles, et kui reiting on üle viie, siis saan saate endale.

Ma mingis mõttes ei loonud endale mingit lootust, et ma nüüd teen ära selle. Ma olin täiesti valmis põruma, sest mulle oli varem öeldud, et ma ei ole väga hea. Aga ma mõtlesin, et mul ei ole mitte midagi kaotada. Ma arvan, et kui inimene ei ole väga kinni selles tulemuses, siis ei ole ka pinget eksida. Mul vedas ja mulle anti eeter.

Miks on «Kuuuurija» eestlasele oluline?

Ma arvan, et väga palju eestlasi on enda murega üksi. Ma arvan, et eestlasel on palju muresid. Eestlasel on vähe raha ja võimalusi enda eest seista. Ma arvan, et kui on üks saade, mis võiks sind aidata, siis loomulikult on «Kuuuurijat» vaja. Kui ma näen, et inimesed, keda ma aitan, et nende elu läheb paremaks, siis kaevaku teised mind pressinõukogusse. Mul ükskõik. Ma arvan, et väga paljud inimesed on minu saatest saanud abi.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Kui konfliktseks inimeseks sa ennast pead?

Kõige imelikum on see, et ma olen hästi hea südamega inimene, ja mulle üldse konfliktid ei meeldi. Ma ka ise imestan, kuidas need asjad lähevad nii konfliktseks seal saates. Ma arvan, et see on jällegi see, et inimesed eeldavad, et ma olen niisugune või naasugune ja siis nad reageerivad ka vastavalt sellele. Aga need inimesed, kes minuga suhtlevad ja avatult räägivad, nendega ma ei ole küll sõpradeks saanud, aga nendelt ma saan sünnipäevaks õnnitluse või nad on kiitnud minu saadet, ja me oleme kontakti jäänud.

Ma arvan, et kui minuga rääkida normaalsel ja ilma eeldusteta, siis saadakse aru, et ma olen väga lihtne ja tavaline inimene. Kindlasti ei ole ma monstrum. Mulle on ka öeldud, et ma tundun ekraanil selline ja selline, aga päriselus teistsugune. Ma arvan, et ajakirjanikku peaks suhtuma nagu inimesse, kes teeb oma tööd. Samamoodi on ka politseiga. Mis mõte on sõimata seda politseinikku, kes patrullib neid joobes juhte või mõõdab kiirust. Ta teeb oma tööd. Politsei ei ole ju pahatahtlik, aga ometi on inimesi, kes neid sõimavad.

Selline on minu töö. Milline ma olen eraelus, see ei oma tähtsust. Ma ju ei löö jalaga uksi lahti. Seda saadet ju tuleb müüa. Kui seda skandaali ei ole, siis saade oleks igav. Sinna tuleb panna neid pauke, et inimene ei jääks magama.

Mulle ei meeldi väga väljas käia. Ma olen väga kodune inimene. Suure auditooriumi ees ei meeldi olla. Aga kui ma näiteks lähen välja, olen teinud mõne õlle, siis tuleb keegi juurde ja küsib: «No, Lust, mida sa teed siin? Vangi ei ole veel pandud või? Noh, tulid jälle siia mingit skandaali otsima või?» Siis kui ma neile midagi vaikselt vastan, siis nad imestavad, et ma olen nii tagasihoidlik. Nad saavad aru, et see inimene, kes on ekraanil, ei ole võrdsustatud eraelus olevaga. Ma ei käi köögis ringi mikrofon käes ja ei ütle oma kaaslasele, et nüüd sööme makarone.

Ma ise ka mõnikord mõtlen seda saadet vaadates, kust ma võtsin endale selle julguse, et sinna ukse taha minna. Mulle iseendale ka tundub, et kui kaamera käima läheb, siis ma võtaksin justkui mingi rolli üle. Siis ma olengi selline julge, et ma lähengi ja võitlen nende vaeste eest. Ma ei ole konfliktne inimene, aga ma tunnen, et ma tunnen kaasa neile inimestele. Ma olen isegi seadust rikkunud natukene, aga ma räägin alati ikka kõik enda advokaadiga läbi, kui kaugele ma võin minna. Väga paljud inimesed kirjutavad mulle ja küsivad, kuidas ma hakkama saan ja ega ma haigeks pole jäänud. On ka väga palju neid inimesi, keda ma olen enda poole võitnud.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Väga paljud inimesed ei saa aru sinu saatest. Nad ei vaata seda regulaarselt ning selle asemel vaatavad «Pealtnägijat» ja «AKd», kuna need on justkui uudiste musternäidised. Inimesed, kes sinu saadet kritiseerivad, arvavad, et see on liiga kollane.

Kui ma Õhtulehes töötasin, siis mul tekkis võimalus Inglismaale Daily Mirrorisse tööle minna. Kui ma seda Väino Koorbergile ütlesin, siis ta ütles, et loomulikult mine. Mitte ühelgi eestlasel ei ole varem sellist võimalust olnud. Ja minu teadustöö ülikoolis oli ju ka Briti ja Eesti kollase meedia võrdlus. Eestis ju ei ole kollase meedia spetsialisti. Ma vahepeal mõtlesin, et ma võiks Eestisse naastes kollase meedia õppejõuks hakata ülikoolis. See oli minu eesmärk omaette. See niivõrd kõnetas mind. Minu jaoks on see täiesti teine maailm.

Ma ei tea, kust on üldse tulnud see, et «mina vaatan kvaliteeti ja kollane meedia on halb». Need ei ole ühe kategooria asjad. Ma mäletan, et kui ma Daily Mirroris olin, siis Piers Morgan oli tol ajal seal peatoimetaja, ja ma mäletan, kuidas ta võttis aja, et mind õpetada. Ta rääkis sellest, mis see kollane meedia üldse on, ja kuidas sa lähed hommikul tööle, loed seal «Timesi» ja saad enda kvaliteetajakirjanduse teadmised sealt. Aga kui sa lähed peale väsitavat tööpäeva koju, siis sa võtad selle lehe (kollane meedia) lahti üldse muul põhjusel. Sa oled väsinud, sa tahad natuke naerda ja  tahad lõõgastuda. Need on kaks eri eesmärki.

«Kuuuurija» ei pretendeerigi kvaliteetajakirjandusele. Esmaspäeva õhtul tuleb inimene pärast väsitavat tööpäeva koju, ta tahab lõõgastuda. Ja need ongi uudised, aga natukene teises kastmes. Ma ei pretendeerigi «Radari» ja «Pealtnägija» jälgedes minemisele. Saade ongi teistsugune. Käsitlemegi neid teemasid teistmoodi. Ja kui trummipaukudega saab mingile teemale tähelepanu pöörata, siis see ongi hea. Terves maailmas on samasuguseid saateid. Öelda, et mina nüüd vaatan vaid «Pealtnägijat», seda eriti kui inimene on ajakirjandustudeng, siis ta vaatab vaid ühte osa pildist, ja ütleb, et see teine … «Mkm, seda ma ei vaata.» Selleks, et asjadest aru saada, tuleb kõike vaadata.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Ma arvan, et nad vaatavad su saadet, sest kriitika peab ju kuskilt tulema, aga ma arvan, et neid häirib kõige rohkem see, et sa kutsud ennast uurivaks ajakirjanikuks.

Aga mitte keegi ei ole Eestis patenteerinud mõistet uuriv ajakirjanik! Kuidas ma siis ei ole? Nelli Lume loo puhul võetakse notarid justiitsministeeriumi poolt uurimise alla ja minu saadete põhjal muutub midagi. Need on faktid, mis on enda eest rääkinud. Kui finantsinspektsioon hakkab uurima laenukontorite tegevust, siis kindlasti ma olen uuriv ajakirjanik. Kuidas ma siis ei ole? Minu saated on väga palju muutnud. Kas uuriv ajakirjanik on tiitel, mida ainult teatud seltskond võib kasutada?

See on ka mingi trend ühiskonnas, kus peab ütlema, et «Pealtnägija» on hea ja kvaliteetajakirjandus, aga «Kuuuurija», see on kollane. Kui inimesed ignoreerivad kõiki neid inimesi, kes minu saadet vaatavad, siis nad ignoreerivad kõikide nende inimeste olemasolu ja muret.

Minu arust selline kastitamine, see on snoobilikkus… snobism. Ma arvan, et need inimesed on väga väiklased, sest nad ei suuda ise otsustada, mis neile sobib ja mis mitte. Minu vaatajate seas on advokaate ja kohtunikke, kes ütlevad, et nende arvates on Eesti ajakirjandus muutunud liiga igavaks, ja et see mahlakus, mida minu saade toob, see lisab teatud värvikust. Ja nemad on enesekindlad inimesed. Eks siis on ka terve hulk neid, kes ei julge öelda, et nad esmaspäeva õhtul «Kuuuurijat» vaatavad.

Kas sa oled praegu kellegagi suhtes?

Olen küll jah

Kellega?

Aga ta ei ole avaliku elu tegelane ja ma pean tema käest küsima, kas ta nime võib üldse nimetada. Ta on väga tore mees.

Mis tööd ta teeb?

Ma ei saa öelda. Vaata, kui ebaõiglane see on. Sa hakkad suhtlema avaliku elu tegelasega ja siis sa pead ka ise kohe kuulsaks saama. Mõtle, mis tähelepanu see kohe on. Võib-olla mina olen sellega harjunud, aga tema ei ole. See ei ole nii, et kui sa armud avaliku elu tegelasse või oled temaga koos, siis sa mõtled, et kui ma hakkan selle tüdrukuga käima, siis ma pean ka avaliku elu tegelaseks saama. Tegelikult ei ole niimoodi. Ma arvan, et kui ta tahab ise, siis ta annab sellest mulle märku. See peab tema otsus olema, et ta tahab avaliku elu tegelane olla.

Katrin Lust Foto: Madis Sinivee

Mis on kõige ebaeetilisem asi, mida sa kunagi teinud oled?

Ma teen enda asju alati heas usu. Ma võib-olla hiljem kahetsen, et ma ehk oleksin pidanud tegema ühte või teist asja teisiti. Mul on nii palju tööd, et ma ei suuda eristada ühte teisest. Ma teen iga nädal saadet. Ma teen iga nädal kümnete ja kümnete inimestega intervjuusid. Ma teen alati enda tööd heas usus ja ma ei mõtle kunagi, et ma teen midagi ebaeetilist. Kui ma juba tunnen, et see on ebaeetiline, siis ma ei tee seda. Ma ikkagi südamest püüan olla eetiline. Ma üritan anda vastaspoolele vastusõna võimaluse, ma üritan neid mõista. Kui ma ikka sukeldun mingit lugu tegema, siis ma ikka mõtlen, kuidas seda teha täiel rinnal.

Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Viie aasta pärast võiks ma olla lisaks heale saatejuhile ka hea ema.

Sellega meie vestlus lõppes. Katrin sai sõbrannaga kokku ja mina... mina seekord Taxfyga ära ei läinud. Seekord kasutasin tallataksot.