Video: 61-aastane Aleksander Kuznetsov on Siberi «viimane mohikaanlane»
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
2. mai 2018, 12:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/02/7819713t1h36b5.jpg)
Venemaal Siberis Primorski regioonis, 90 kilomeetri kaugusel Vladivostokist asus Nõukogude Liidu ajal Pristani sõjaväebaas ja -linnak, kuhu nüüdseks on jäänud elama «viimane mohikaanlane».
Praegu 61-aastane Aleksander Kuznetsov asus selles sõjaväebaasis 30 aastat tagasi tööle elektrikuna, kuid ta keeldus lahkumast, kui baas pärast Nõukogude Liidu lagunemist suleti, teatab siberiantimes.com.
/nginx/o/2018/05/02/7819731t1ha540.jpg)
Pristani baas toetas nõukogude Vaikse ookeani laevastikku ja lennuväge.
Sõjaväelased elasid viiekorruselistes kortermajades korterites, kuid 1992. aastal see baas suleti ja sõjaväelased viidi teistesse Venemaa piirkondadesse. Paljud lahkusid kiirustades, jättes suurema osa oma varast maha ning militaarlinnak jäi tühjaks.
/nginx/o/2018/05/02/7819717t1habb4.jpg)
Kuznetsovi sõnul hakkasid marodöörid käima selles baasis võtmas asju, eelkõige metalli ja ehitusmaterjali, mida sai müüa.
«Mis varem kuulus riigile, langes varaste kätte. Paar hoonet varisesid nende ebaseadusliku tegevuse tõttu kokku,» teatas mees.
Kuznetsovi naine suri vahetult enne sõjaväebaasi sulgemist ja mehele pakuti uut elukohta, kuid ta loobus sellest.
«Langetasin otsuse paigale jääda, sest pärast Nõukogude Liidu kadumist läks elu väga halvaks. Toimus rahareform ja tuli hüperinflatsioon. Ma ei pidanud oma elukoha eest midagi maksma ja kogu baas oli pärast viimase sõduri lahkumist minu päralt,» sõnas mees teda külastanud ja intervjueerinud ajakirjanikele.
/nginx/o/2018/05/02/7819714t1h450f.jpg)
1990. aastatel olid selles baasis veel mõned mehed ja naised, kes ei soovinud lahkuda, kuid lõpuks jäi Kuznetsov üksinda. Ta elab korrusmajas, kus ei ole üle 15 aastat olnud kraanivett ja keskkütet.
Kuznetsovi tuntakse lähedastes külades kui Pristani eremiiti, külaelanikud käivad vahel tal külas ja uurivad, kuidas tal läheb, tuues talle süüa, riideid ja ravimeid.
«Mulle meeldivad külalised. Minu jaoks on lihtsam elada mugavusteta, kuid ma ei suuda olla suhtlemiseta. Minu igapäevane kaaslane on kass Ljusja, kes hiljuti sai kolm poega,» lausus venelane.
Aastaid tagasi kinkisid kohalikud külaelanikud talle vanaaegse malmist ahju ehk pursuika, et ta jahedal ajal sooja saaks.
Kuznetsov kogub pesemiseks, joomiseks ja söögi valmistamiseks vihmavett.
/nginx/o/2018/05/02/7819710t1h480d.jpg)
Ennast ise viimaseks mohikaanlaseks nimetava mehe sõnul on ta kõige õnnelikum endise sõjaväebaasi raamatukogu üle, kus on umbes 200 raamatut, mille pealkirju teab ta peast. Hoolimata pikaajalisest üksinda olemisest ei ole ta kõiki raamatuid jõudnud veel läbi lugeda.
Kunagise sõjaväebaasi raamatukogus on ka ameerika kirjaniku James Fenimore Cooperi teosed, kaasa arvatud «Viimane mohikaanlane».
James Fenimore Cooper (15. september 1789 – 14. september 1851) sai tuntuks oma mere- ja ajalooromaanidega, mille seas on kõige kuulsam indiaaniromaanide seeria «Nahksuka jutud». Need viis romaani on «Pioneerid», «Preeria», «Rajaleidja», «Hirvekütt» ja «Viimane mohikaanlane».
/nginx/o/2018/05/02/7819712t1hb3f2.jpg)
Nõukogude Liidus olid «Nahksuka jutud» väga populaarsed, seal anti 1989. aastal välja nende romaanide tegelastega margiseeria.
/nginx/o/2018/05/02/7819726t1h1d23.jpg)