Kuus leiutajat, kes ei loonud asju, mille poolest nad tuntud on (1)

Vahur Joa
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nikola Tesla
Nikola Tesla Foto: Wikipedia.org

Toome teieni ülevaate kuuest teadlasest ja leiutajast, kes tegelikult ei väärigi au selle eest, mis nad kuulsaks tegid. Tutvu leiutajatega, kes tegelikult seda au väärivad.

Kuigi elektripirn on tänapäeval üks inimajaloo suurimaid leiutisi, ei ole see loodud siiski tühja koha pealt. Leiutamine on aeglane protsess ning iga leiutaia täiendab eelneva leiutaja tööd, kuniks me saame eseme, mida ajalugu mäletab kui tähtsat leiutist.

Aga paraku on nii, et kui leiutis ja selle väidetavalt loonud inimene on olemas, siis kipume me unustama kõiki teisi, kes ühe või teise asja loomisesse panustasid. Viimase liigutuse teinud inimene saab kogu au ja kuulsuse, samas kui teised inimesed vajuvad ajaloohõlma.

Järgnev on nimekiri kuuest leiutajast, kes tegelikult ei vääri au ja kuulsust, mis neile ajaloos on osaks saanud. Vähemalt mitte sellisel määral, nagu see on juhtunud.

Alexander Graham Bell ei leiutanud telefoni

Alexander Graham Bell
Alexander Graham Bell Foto: wikipedia.org

Alexander Graham Bell ja tema abi Thomas Watson töötasid 1870. aastatel seadme kallal, mis suutis kanda heli kaugete vahemaade taha, kasutades selleks väikeseid terasest torusid. See oli väidetavalt nende enda leiutis, mille abil suutis Bell öelda esimesed sõnad läbi telefonitoru: «Härra Watson, tulge siia, ma tahan teid näha».

7. märtsil 1876 sai Bell USA patendiametist tõendi numbriga 174 465, mis tegi temast justkui telefoni leiutaja.

Aga kes peaks tegelikult selle au endale saama?

Kuu aega enne seda, kui Bell andis patendiametisse enda avalduse sisse, jõudis temast ette mees nimega Elisha Gray, kes tegi seda 14. veebruaril 1876. Elisha Gray töötas samuti heli kandva seadme kallal, aga erinevalt Bellist kasutas Gray vedeliku baasil seadet. Sõbrapäeva hommikul jõudis Gray advokaat esimesena patendiametisse kohale ja andis avalduse sisse. Seal see avaldus siis püsis, ametniku laual, teiste avalduste all, ning ootas vastuvõtmist. Aga natuke enne lõunat, kui Belli jurist patendiametisse jõudis, kaasas Belli leiutis, muudeti see kohe avalikuks. Praeguseni pole teada, mille tõttu Bell eelisõiguse sai, kas see oli ähvardamise või altkäemaksu tõttu, aga Belli paberid võeti vastu enne ja Bell sai patendi.

Kuid sellega ei olnud lugu veel lõppenud.

Avaldus, mille Bell sisse andis, sisaldas samuti vedeliku põhjal seadet, väga sarnast sellele, mille Gray oli teinud. Patendiameti töötaja vaatas nii Belli kui Gray pabereid ning nõustus, et tegu on võimaliku varguse või plagiaadiga. Selle kahtluse tõttu ta peatas Belli paberimajanduse 90 päevaks.

Bell ja tema jurist aga leidsid kuskilt dokumendi, mis tõestas, et ka Bell ja Watson olid sarnase vedeliku põhjal tehtud seadme kallal töötanud. Kuigi uurimise käigus selgus, et Belli versiooni seadmest ei olnud võimalik heli kandmiseks kasutada, siis kuidagi suutsid Bell ja tema jurist ametnikku veenda patendikeeldu eemaldamast ning Bell sai sellega endale au kui telefoni leiutaja.

Thomas Edison ei leiutanud elektripirni

Thomas Edison
Thomas Edison Foto: Wikimedia Commons

22. oktoobril 1879 testis Thomas Edison, mees, keda loetakse elektripirni leiutajaks, hõõglampi, mille sees olev imepisike traat läks tänud elektrivoolule põlema ning tegi seda 13 ja pool tundi järjest. Kuu aega hiljem sai ta hõõglambi patendi enda nimele ning maailm ei olnud enam kunagi endine.

Aga kes peaks tegelikult selle au endale saama?

Tänapäeval on tõsiasi, et Edison ei leiutanud elektripirni, saanud niivõrd populaarseks, et sellest on saamas peaaegu peavoolu teadmine. Aga miks ka mitte? Isegi kõige põgusam pilguheit faktidele tõestab, et hõõglambi tehnoloogia oli maailmas olemas juba 80 aastat enne seda, kui Edison selle väidetavalt leiutas.

Inimesed, kes Edisoni kaitsevad, sõnavad, et need tosinad hõõglambid, mis tol ajal juba eksisteerisid, ei olnud väga praktilised. Need, kas ei põlenud piisavalt kaua, olid liiga suured või liiga kallid, et tavainimene neid kasutada saaks. Ja nendel inimestel on ka õigus. Seadet, mis valgustab ühe meetri raadiuses mõne minuti, ei saa hõõglambiks nimetada.

Kuid Joseph Swani nimelise mehe leiutis oli teistsugune. Ajaks, mil Edison pirni leiutas, oli pirni mudel paigas. Pirni jaoks oli vaja klaasist anumat; vaakumit, et õhk välja imeda; traate, mis looks voolu; ja mingisugust varba, mis selle voolu vastu võtaks, kuumaks läheks ja valguse looks. See viimane osa oli kõige vajalikum ja kõige keerulisem.

Selle aja teadlased proovisid küll eri materjalidega, nende hulgas ka plaatinumiga, aga mitte ükski nendest ei põlenud piisavalt kaua, et pirnist midagi kasu oleks. Edison küll oli viimaks see mees, kes selle probleemi lahendas, aga see poleks olnud võimalik ilma Joseph Swani tööta. Swan avastas juba 1850. aastatel, et lahendus on süsinik. Aga ta ei saanud katseid teha, kuna tolleaegsed klaasist anumad ei olnud piisavalt tugevad. 1870. aastateks, kui klaasanumad olid piisavalt head, hakkas Swan uuesti tööle ning lõi esimese süsinikul töötava pirni. 

1878. aasta lõpus hakkas Swan ringi käima ja enda loodud pirni kõikidele demonstreerima. Tõsi, tema süsinikust tehtud varb oli liiga paks ega kestnud kaua, ning Edison patenteeris enda toote enne, kui Swan viimaks leidis isegi parema varva kui Edison, kuid Edisoni pirn oli peaaegu täielik koopia Swani pirnist. Ainuke erinevus oli varva paksus. Edisoni oma oli palju peenem kui Swani oma. 

Briti kohtud otsustasid viimaks Swani kasuks ning lubasid Edisonil Suurbritannias pirne müüa ainult siis, kui ta koos Swaniga tööle hakkas. Kuigi Edisoni peenem varb oli see, mis kahte leiutist alguses eristas, sai populaarseks just Swani tselluloosil põhineva varvaga pirni. 

Ei Nikola Tesla ega Guglielmo Marconi leiutanud raadiot

Nikola Tesla
Nikola Tesla Foto: AKG / Scanpix

Kõige populaarsema arvamuse järgi leiutas raadio Guglielmo Marconi. Marconi oli tõesti esimene, kes leiutas seadme, mille abil sai kaugete vahemaade taha raadiosignaale edastada. Ta demonstreeris seadme kvaliteeti ajavahemikul 1895 ja 1897. Aastal 1904 sai ta enda nimele patendi «traadita telegraaf», nagu seadet siis tunti, ning temast sai mees, kes leiutas raadio. Lisaks sellele sai ta ka füüsikas Nobeli preemia mõned aastat hiljem. Üldiselt ei maksa kahelda, kes raadio leiutas.

Aga kõige populaarsem vastusõna tuleb nendelt, kes toetavad Nikola Teslat. Tema leiutas nn Tesla spiraali aastal 1891, mis oli raadiosignaalide edastamiseks hädavajalik. Neli aastat hiljem pidi ta korraldama demonstratsiooni, püüdes raadiosignaale edastada 50 miili kaugusele, kuid ootamatult tekkinud põleng hävitas tema labori. Kuid aastaks 1897 oli Tesla tagasi ning andis sisse mitu raadio patenti, mis viimaks muudeti avalikuks aastal 1900. Järgmise kolme aasta jooksul lükati Marconi patendiavaldused pidevalt tagasi, kuna tema töö oli liiga sarnane Tesla ja mõne teise leiutaja tööga.

Kuid kummalisel kombel otsustas patendiamet aastal 1904 Teslale antud patendi tühistada ja andis Marconile tema nõutud patendi. Paljud ütlevad, et patendiamet andis Marconile järele, kuna ta tundis mitut mõjuvõimsat inimest tänu kellele Marconit nüüd raadio leiutajaks peetakse.

Selle versiooni järgi paistab, et Tesla vastu on käitutud ebaõiglaselt ning tegelikult peaks olema tema see, kes raadio leiutamise au endale peaks saama.

Aga kes peaks tegelikult selle au endale saama?

Umbes kümme aastat enne seda, kui Marconi hakkas enda loodud raadiosignaale rahva seas näitama, oli aastal 1886 sakslasest füüsik Henrich Hertz esimene inimene, kes tegi palju edukaid eksperimente, jälgides ja edastades elektromagnetlaineid.

Hertz ei saanud samamoodi kuulsaks nagi Marconi ja Tesla, kuna tema eksperimendid olid liialt teaduslikult ning abstraktsed. Ta demonstreeris, mida on võimalik teha laboris, aga tal ei olnud piisavalt ettenägelikkust püüda seda näidata laborist väljaspool, rääkimata siis veel selle mahamüümisest. Ajalooliselt on isegi täheldatud, et kui Hertzi käest küsiti, mis oleksid sellise saavutuse/leiutise tagajärjed, kuidas neid saaks praktikas ära kasutada, sõnas Hertz: «Mitte kuidagi, vist».

Aga veel enne Hertzi oli David Edward Hughes see, kes tõestas elektromagnetlainete olemasolu. Ta tegi seda 1879. aastal, seitse aastat enne seda, kui Hertz enda eksperimente korraldama hakkas. Hughesi puhul pole teada aga see, kas ta ka ise mingisuguseid eksperimente tegi, kas ta püüdis raadiolaineid levitada või mitte.

Albert Einstein ei leiutanud valemit E=mc2

Albert Einstein
Albert Einstein Foto: AP / Scanpix

Isegi inimesed, kes füüsikast mitte midagi ei tea, võivad kindlalt öelda, et Albert Einstein oli see, kes leiutas selle tuntud valemi. Ja tehniliselt oleks neil ka õigus, sest erinevad institutsioonid ning väljaanded kirjutasid, et Einstein oli see, kes selle valemi leiutas. Einstein oli esimene, kes selle võrrandi avaldas. Tegu on tema kuulsa relatiivsusteooriaga, mille eest ta ka Nobeli preemia sai.

Aga kes peaks tegelikult selle au endale saama?

Selle valemi loomise juures aga ei ole väga tuntud tõsiasi see, et tegu oli lisaga teadustööle, mille ta oli aasta varem avaldanud. Füüsik Brian Greene nimetab seda aga kõige tähtsamaks järelmõtteks, mis kunagi leiutatud. Väga vähesed teavad ka seda, et Einstein ei tõestanud, kas võrrand on õige või mitte, ning tema ei kirjutanud seda mitte E=mc2, vaid m=E/c2.

(Järgnev jutt on väga tehniline ja kuna tegu on füüsika valdkonnaga, siis tavainimese jaoks ei ole paljud põhjendused piisavad, et Einsteinilt valemi leiutamise au nii-öelda ära võtta.)

Kuigi Einsteini kirjutatud valem m=E/c2 on täpselt sama mis E=mc2, siis on see oluline teadmine välja selgitamaks, kes selle päriselt leiutas. Kui seda kirjutada m=E/c2, siis valemi osad, nagu Einstein need kirja pani, eksisteerisid aastaid enne teda. Nii inglise füüsik Oliver Heaviside (1889) ja austerlane Friedrich Hasenöhrl (1904), kelle enda tööd põhinesid tosinate teadlaste töödel, lõid enda versiooni valemist, mis oli m=(4/3)E/c2.

Kuigi m=E/c2 ei ole absoluutselt sarnane m=(4/3)E/c2, siis vastab teine valem tõele nii mitmeski olukorras. Kõige suurem praktiline erinevus tuleneb aga sellest, et valemi tõestust ei saanud kontrollida keskmise inimese peal.

Selles just vahe seisnebki. 4/3 võrrand loeb füüsikutele, aga mitte sellisel moel nagu tavaline inimene oskaks seda hinnata. Einsteini versioon sai populaarseks, kuna see on lihtsam ja universaalsem. See ei ole arvatavasti mitte mingisugune kokkusattumus, et peale väikese numbri lõpus (ruudus) ei ole Einsteini valemis numbreid sees.

Lisaks sellele ei huvita ei füüsikuid ega tavainimesi valemi E=mc2 puhul numbrid. Neid huvitab valemi puhul teedrajav kujutluspilt sellest, et massi ja energia vahel on mingisugune seos. Ja see idee, mis on selle valemi juures tegelikult kõige tähtsam, formuleerisid Heaviside, Hasenöhrl ja prantslasest füüsik Henri Poincaré aastaid enne seda kui Einstein.

Vennad Wrightid ei olnud esimesed, kes lendasid

Vennad Wrightid
Vennad Wrightid Foto: Wikimedia Commons

Populaarse versiooni kohaselt toimus esimene lend mehitatud masinail 17. detsembril 1903 väikeses Põhja-Carolina osariigi linnas nimega Kitty Hawk. Tõepoolest, vennad Orville ja Wilbur Wright lendasid kell 10.35 12 sekundi jooksul 40 meetrit, püsides kolme meetri kõrgusel õhus. Nende esimest lendu tunnistasid viis mees, kes seda sündmust ka pildistasid.

Varsti pärast seda said vennad maailmakuulsaks just tänu sellele vägitükile. Kõikidel, kellele vähegi mingisugust mõjuvõimu oli, eriti USA valitsus, nimetasid neid esimesteks inimesteks, kes lendasid.

Aga kes peaks tegelikult selle au endale saama?

Esiteks tuleb kindlaks määrata, mida tähendab «lendama», mida lendamine endast kujutab. Lend, selles kontekstis, peab olema mehaaniliselt toestatud; masinat kontrollib inimene; masin on raskem kui õhk; see peab õhku tõusma ja tõeliselt lendama. Viimane tähendab, et see peab maast eralduma ja õhus püsima ja edasi liikuma tänu inimesele, kes seda juhib. Ei piisa vaid sellest, et masin heidetakse justkui katapuldiga õhku ja see püsib seal teatud aja. See ei ole selles kontekstis lendamine. 

Aga need loodud kriteeriumid eemaldavad kümneid ja kümneid mehi, kes enne Wrighti vendasid tulid. Kui nendest lahti saada, siis jääb alles vaid kolm.

Esimene nendest meest on Clement Ader, kes lendas nagu nahkhiir enda leiutatud aurujõul töötava masinaga 9. oktoobril 1890. Ametlikult on kinnitatud, et ta tõusis õhku ja lendas üle saja meetri. Keegi ei vaidle vastu, et tegu oli esimese korraga, mil lisajõul töötav õhusõiduk tõusis maa pealt õhku, aga probleem tekib neljandast kriteeriumist kinnipidamisega.

Kuna sel ajal ei olnud teada mitte ühtegi teist masinat, mis suudaks väga kaua õhus püsida, on raske kindlaks teha, kas masin tõesti lendas või justkui hüples; kas masin oleks kauem õhus püsinud, kui juhtpult ja jõudlus oleks parem olnud või on lihtsalt tegu ülistatud hüppajaga.

Teine varasem «lend» toimus 14. augustil 1901 Connecticutis, kui Gustave Whitehead tõusis õhku ja püsis seal õhust raskema masinaga. Juttude kohaselt vastab see sündmus kõikidele vajaminevatele kriteeriumitele. Küsimus on selles, kas neid jutte uskuda.

Artikkel sellest esimesest lennust avaldati kohalikus lehes ning artiklit saatis joonistus, kus Gustave oma õhusõidukiga lendab. Selle järel prinditi need artiklid ka suurlinnades, nagu Washington, New York jt ajalehtedes. Kuigi need väljaanded kinnitavad tänapäevani, et tol ajal avaldatud lood vastavad tõele (lugudele olid lisatud ka pealtnägijate ütlused), aga ilma fotograafiliste asitõenditeta, nagu on Wrightidel, kõlab Gustave jutt rohkem lihtsalt jutuna.

Viimase mehena, kes enne Wrighte lendas, oli Uus-Meremaalt pärit Richard Pearse, kes tegi seda 31. märtsil 1903, vaid mõned kuud enne vendasid Wrighte. Pearse oli lihtne talumees ja lennunduse pioneer, kelle kohta 20 pealtnägijat sõnavad, et ta tõesti lendas. Peale pealtnägijate toetavad seda ka mõned valitsusasutused ja teised tähtsad institutsioonid Uus-Meremaal, lisaks on sellest sündmusest avaldatud palju raamatuid ja lugusid ajalehes. Väidetavalt on leitud ka selle lennumasina juppe. Aga arvestades Pearse'i tagasihoidlikku iseloomu ning väikest maakohta, kus see kõik toimus, ja füüsiliste asitõendite puudumist, on uusmeremaalasest kerge mööda vaadata.

Michael Jackson ei leiutanud «kuukõndi»

Michael Jackson
Michael Jackson Foto: WENN.com

Kui maailma suurim popstaar teeb enda tippajal tantsuliigutuse kõige suuremal laval, kus ta iial mänginud on, siis on raske mitte uskuda, et keegi teine võis veel enne teda selle tantsuliigutuse teha. Just, jutt käib Michael Jacksonist ja tema kuulsast «kuukõnnist» ehk «Moonwalkist» ehk tagurpidi mööda põrandat libisemas, jättes mulje, et ta kõnnib.

Michael Jackson 25. märts 1983.

Alumises videos on aga näha, kuidas Bill Bailey nimeline meelelahutaja teeb seda New Yorgis Apollo teatris aastal 1955, kolm aastat enne seda kui Michael Jackson sündis.

Ja kuigi Bill Bailey klipi puhul on kõige vanema säilinud videoga, siis on olemas kirjalikud tõendid, et paljud kuulsad lauljad (nt Marcel Marceau, James Brown, Dick Van Dyke, Cab Calloway) sooritasid samasuguse liigutuse veel aastakümneid varemgi, mõni isegi 1930ndatel.

Kuigi rahvas avalikult tahab anda Michael Jacksonile au selle liigutuse leiutamise eest, siis tunnistaks ka laulja pigem ise, et «kuukõnd» ei ole tema loodud. Asitõendite kohaselt otsis Jackson üles tantsutrupi Shalamari liikme Jeffrey Danielsi ja palus tal 1980. aastatel seda liigutust endale õpetada.

Tagasi üles