Legendaarne Kultuuriklubi Kelm sulgeb täna suure pauguga uksed!
Intervjuu!

Kultuuriklubi Kelm ja Teater Kelmi töötajad.

FOTO: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Mõni aeg tagasi hakkasid levima kuuldused populaarse peopaiga Kelmi sulgemisest. Siseringkonnas said jutud peagi ka kinnitust. Nüüdseks on tegemist faktiga. Mis saab edasi? Kas see ongi lõpp?

Täna, reedel, tähistatakse kell 23 algava suurejoonelise peoga «Vene, vidi, vici!» Kelmi viimast õhtut, pärast mida asutakse usinalt kolima ja see peatükk saab punkti. Või pigem koma? Üles astuvad mitmed Kelmi püsiklientidele armsaks saanud DJ-d. Heidy Purga, Kersten Kõrge, Käärkäsi, vennad Sirelpuud, ka Kelmid mängivad ühes saalis. Toimub suur loos ja oksjon. Müüki läheb ka Kelmi legendaarne reliikvia, mis rippunud asutuse seinal esimesest päevast saati - Lennart Meri pilt. 

Karl Koppelmaa teater Kelmi kunstiline juht, lavastaja ja dramaturg. Mihkel Matkevicius on Kultuuriklubi programmijuht ja mittetulundusühingi juhatuse liige. Johannes Valdma sõnab enda tutvustuseks: «Mina teen bändi ja mul on täiesti erinev arusaam eskalaatorist kui teil». Mihkel täpsustab, et lisaks seltsi kuulumisele on Johannes ka teatri üks kunstnikest ja nii teatrile kui klubile alusepanijatest.

Karl Koppelmaa, Mihkel Matkevicius, Johannes Valdma. Kultuuriklubi Kelm.

FOTO: Konstantin Sednev / PM / Scanpix Baltics

Nii Kelmi kui Kelmi teatri alguslugu on üpris sarnane. Sõpruskond sai kokku ja kohalikus baaris istudes mõeldi, et miks käia kellegi teise lokaalis õlut joomas, miks mitte teha oma koht. Teater sündis sarnase mõttetöö tulemusena kui istuti koos Linnateatris ja jõuti järeldusele, et võiks ju ka ise teatrit teha. «Inimesed kes meil siin töötavad on kõik lavakunstikooli lõpetanud. Ja meie kolm oleme kusjures kõik klassivennad,» sõnab Karl.

Kolimise asjaolude osas jäävad noormehed pigem napisõnaliseks. «Meie aeg siin sai läbi, sest tegemist on noorte inimestega, kellel on vaja koguaeg edasi liikuda». Mihkel sõnab, et mõistab avalikkuse huvi tekkinud olukorra suhtes kuid praegu on kõigest veel väga vara rääkida. «Praegu on väga palju lahtiseid otsi ja ega me ise ka kõike päris täpselt tea. Suure tõenäosusega tuleb selline Kelmi laadne asutus ka kindlasti. Kas see toimub sama nime ja kontseptsiooniga, näitab aeg. Nagu öeldud, laskmata karu nahka ei ole mõtet jagada. Praegu ei ole me millelegi alla kirjutanud, seega pole mõtet ka pasundada, pärast peame oma sõnu sööma.»

«Kindlad oleme selles, et edasi. Tahe on meil olemas ja kui see on, siis leiame ka mingid võimalused, mis tihtilugu jõuavad ise meieni.» kinnitab Karl veelkord, et tegemist ei ole mitte millegi lõpuga vaid teatud mõttes mõttepausiga. Väljavaated teatri osas on võib-olla veidi lihtsamad, sest Tallinnas on mitmeid projektipõhiseid ruume, kus teater tegutseda saaks.

Viimases Kelmi teatri etenduses, mis oli Karl Koppelmaa kirjutatud ja lavastatud, käis ka laval tegevus ümber teatri kes sattunud rahahädadesse ja uue omaniku ähvarduste saatel päevapealt ära kolima on sunnitud. Lisaks olid rollid kirjutatud ka teistele Kelmi teatri töötajatele, kes muidu lavale ei satu. Johannese kehastatud tegelaskuju nimetas lavastuses olnud teatrit narkourkaks «Kõik ju teavad, et see on põhikoht». «Selles ei ole mitte grammigi tõde. Tore on see, et tõepoolest mitte grammigi, kui me siin narkourgast juba mainisime,» kinnitab näidendi autor Karl.
Johannes: «Kaks grammi ikka oli!»

«Selliseid juhtumeid etenduskunstide ja näitlemisega on ennegi ette tulnud. Näiteks on keegi teatrikülastaja läinud Helgi Sallole ütlema, et Alma küll sedasi ei käituks. Seda ei tasu võtta nii, et kõik on tõde. Kogu selle asja mõte ongi vast see, et me saame rääkida teatud tõsielulistest asjadest nii, et lepime kokku, et see kõik on tegelikult vale.»

«Sama kehtib intervjuudega,» lisab Johannes. «Jah, see on tegelikult kõik puhas fiktsioon millest me siin praegu räägime. Ka Kultuuriklubi Kelm on meie kollektiivne ettekujutus.»

«Kelm ei ole lihtsalt mingi ruum. Tegelikkus on see, et me oleme aegade alusest saati olnud väga head sõbrad kõik ja teinud seda mida tahame. See, et meie ümber on need seinad, on seda lihtsalt hõlbustanud,» räägib Johannes, et kogu lugu on palju sügavam. «See on midagi muud ja palju erilisemat. Mitte, et seda ületähtsustada, aga see on lihtsalt isiklik. Eriline.»

: TEATER KELM, KULTUURIKLUBI KELM                            

FOTO: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

«Kelmiga on see tore lugu, et koguaeg on tunne, et alustad midagi,» nendib Johannes. «Lood midagi, mis on kõige ägedam tunne. See on see, mis hoiab energiat sees ja paneb kõik käima. Mina näiteks ei tunne, et me ära lõpetame või kinni paneme midagi.»

Kogu loo saab praeguseks kenasti kokku võtta Karli sõnadega «Citius. Altius. Fortius.» («Kiiremini. Kõrgemale Tugevamini.») «Kõike, mis on olnud hea, teha paremini. Kõike mis ei ole olnud ideaalne, teha paremini. Kõike, mis on olnud ideaalne, teha veel paremini. Nii institutsiooni kui inimestena, tahame alati saada paremaks,» lisab ta.

Usun, et paljud, kes on külastanud Kultuuriklubi Kelmi või käinud vaatamas Kelmi teatri etendusi, on märganud ja tajunud siirust, mis kogu ettevõtmise taga peitub. Tegemist on tõepoolest millegi palju enama kui füüsilise lokatsiooni või äriga. Kelm on lugu sõpruskonnast ja andekatest, tahtejõulistest noortest inimestest, kelle perekondlik ühtehoidmine suisa Tallinna linna ajalukku märgi maha on jätnud. Rääkimata sadadest inimestest kellel Kelmis veedetud õhtutest kustumatuid mälestusi jagada on. 

Rohkem saad teada juba lähipäevil ilmuvast Elu24 artiklist ja videost. 

Tagasi üles