Ladina-Ameerika seebikad ja kolm korda päevas seksimine – raadiohääl Brigitte Susanne Hunt avab end täiesti uuest küljest

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Ma sain Brigittega kokku Kalamajas asuvas Gustav Cafés. Kui ma Taxifyga kohale jõudsin, oli Brigitte juba seal. Ta kandis õhukest roosat jopet, valget pluusi, siniseid teksaseid ja roosasid tosse, mille üle ta väga uhke oli.

Ma ei olnud Gustav Cafés kunagi käinud ning ei olnud ka Brigittet kunagi kohanud, seega ma ei osanud arvata, mis mind ees ootab. 

Esimese asjana otsustasime, et teeme kõigepealt mõned pildid. Väljas oli küll päikesepaisteline ilm, aga kui T-särgiga tuule käes olla, siis hakkas jahe. Sellepärast tuli vaatamata petlikult heale ilmale sooja hoida. Haigeks ei taha ju keegi jääda.

Kohvikus sees oli mõnus ja soe. Tegu on väikese kohaga, kus ongi ruumi ainult kahele lauale. Me hõivasime Brigittega uksepoolse laua, kuna see oli siis vaba, kui me kohale jõudsime. Teine laud jäigi intervjuu lõpuni vabaks, kuigi päris mitu inimest käis kohvikust läbi.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Kui pildid said tehtud, siis algas nii-öelda ametlik osa. Brigitte oli endale tellinud porgandikoogi ja mina kofeiinisõltlasena topeltespresso. Ma mäletan, kui julgelt ja enesekindlalt Brigitte minu ees istus. Ta ei olnud nagu noor tütarlaps, kes püüab siin maailmas enda kohta leida, vaid nagu noor naine, kes teab, mida ta tahab ja kes oskab seda saavutada.

Kust sa pärit oled? Kus sa sündinud oled?

Ma olen pärit Tallinnast. Ma sündisin Nõmme erahaiglas (24. september 1995). Ja loomulikult on minu vanemad kohelnud mind nagu printsessi, sest ma sündisin erahaiglas ja käisin pärast erakoolis. Siis mind viidi ja toodi koolist koju, nii et mul ei olnud [selle tõttu] kunagi mängimist teiste lastega, sest minu vanemad hoidsid mind kogu aeg endale. Ma olin selles mõttes hästi tõbine laps ka, et olin kogu aeg hästi haige. Sellepärast ma pole näiteks kunagi käinud lasteaias. Paljud ei tea seda minu kohta.

Kuidas sa kirjeldaksid enda lapsepõlve?

Mu lapsepõlv oli hästi … kuidas ma ütlen? Heas mõttes skandaalne. Minu pere oli niimoodi, et kui tülitseti, siis tülitseti täiega, aga kui armastati, siis ilutulestikud ja reisid, siis … ma ei tea: kasukad ja ehted ja … vaata, ma ise olen ka kuidagi selline, et mu tujude spekter on kuidagi ühest skaala otsast teise skaala otsa. Minu jaoks sellist keskmist nagu ei olegi. Et ongi, kas ekstaatiline rõõm või siis meeletult masendav kurbus.

Mida sa siis tegid, kui sa teiste lastega ei mänginud?

Minu lapsepõlv mööduski pere keskel, sest ma olin nii haige kogu aeg. Aga ma vaatasin hästi palju neid Ladina-Ameerika seebikaid, kust ongi tulnud minu selline dramaatilisus ja konfliktsus ja sensatsioonilisus ja solvumine … tead, nagu seal Ladina-Ameerika seebikas. Vot mul on täpselt sellised suhted ka olnud, et ma oskangi ainult kirglikult elada. Ma ei oskagi elada rahulikult, nii-öelda normaalselt.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Teiste lastega ma suhtlesin küll. Mul on üks parim sõbranna, kellega ma olen samamoodi kirglikult tülitsenud, kakelnud, oleme käsipidi kallale läinud teineteisele. Aga mul ongi üks selline sõbranna, kes on mulle olnud 16 aastat selline tähtis, aga teised sõbrad, teised inimesed niivõrd tähtsad ei ole. Teised on nagu rohkem tuttavad. Et ma ei lase endale väga inimesi ligi, ma olen sellest aru saanud nüüd. Kui lasen, siis hoian kinni neist kümne küünega.

Kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

Näitlejaks, sest Ladina-Ameerika seebid ... Nüüd, kui ma olen näinud, mida näitlemine endast kujutab, on minu suur soov kindlasti veel teha ühes filmis kaasa. Aga näitlejaks … ma enam saada ei taha. Ma ei oleks kunagi arvanud, et raadio on minu jaoks see … vähemalt hetkel on. Ma kujutan ette, et ma võib-olla sobiksin ka kunagi telesse, aga praegu olen ma raadios väga rahul ja näitlemine ei ole põhitööna kindlasti mitte minu jaoks.

Näitlemisest. Sa mängisid «Kättemaksukontoris» väga huvitavat rolli. Arvestades poliitilist korrektsust ja feministide gruppe, siis väga huvitav rollivalik sinult.

Ma saan aru küll, mida sa öelda tahad. Ma ütleks seda, et mul on hästi hea meel, et ma sain koos töötada sellise grupiga, kes on tootnud minu enda lemmiksarja «Tuulepealne maa» ja «Ohtlik lend» ja ükskõik, mis roll … ma oleksin mänginud kasvõi jõulukuuske, põhjapõtra, kui ma oleksin saanud nendega koostööd teha. Ja ma saangi aru, et Eestis ongi vähe naisi, et ongi ainult mina ja Anu Saagim, kes julgevad nalja teha, ma ei teagi, tabuteemadel … seksin kolm korda päevas. Siis see oligi loogiline jätk, et neil oligi vaja kedagi, kes suudab selle asja välja mängida. See oli minu jaoks mäng. Selles mõttes, et Mart Sander kutsus mind ka «Litsidesse», aga sinna ma ei läinud lihtsalt sellepärast, et ei olnud aega ja ma ei olnud nõus enda juukseid värvima punaseks. Aga sellest Kroonika juba kirjutas pool aastat tagasi.

Kes olid sinu iidolid või eeskujud lapsepõlves? Jättes loomulikult kõrvale Ladina-Ameerika näitlejad nendest seebikatest.

Minu iidol oli meestest kindlasti Rasmus Kaljujärv. Ma tahaks nii väga kunagi temaga koos näidelda või näha teda ja … ma olin stalker (jälitaja) ausõna. See oli niivõrd hirmus. Ma arvan, et ta ise ka praegu loeb, et «issand jumal, väikene tüdruk».

Aga mulle on alati meeldinud ja siiani meeldib ja üha rohkem meeldib Evelin Võigemast. Siis ta oli muidugi Evelin Pang. Ma käisin hästi palju teatris. Et minu eeskujud ei olnud mingisugused Ameerika Britney Spearsid või Tyra Banksid. Ei, mul olid Evelin Võigemast, Rasmus Kaljujärv … on need nimed, mis mulle praegu kuidagi meelde tulevad. Mitte ka mingid Shakirad ja Beyonce’d, selline tüdruk ma ei olnud. Ma olin pigem see tüdruk, kes vanematega hästi palju teatris käis, selline kultuurinautleja olen olnud. Vanemad on mind viinud hästi palju teatrisse ja sellepärast mulle ka näitlejad ja näitlemine meeldivad.

Kirjelda, kuidas sa raadiosse tööle said

Issand, nüüd on eriti kurb seda rääkida, eriti kui täna on minu vaimse mentori viimane päev raadios minu ülemusena. Ma olen iga jumala päev tänulik, kui ma ärkan, et ma mõtlen: «Jess, ma pean minema raadiosse tööle.» Ma ei võta seda kui töökohta. Minu jaoks on see, et «jess, uus päev, ma saan jälle parimat tantsumuusikat kuulata; ma saan jälle oma kuulajatele rääkida, mis toimub, mis on juhtunud; erinevad auhinnamängud; erinevad kliendid, kellega me koostööd teeme. Aga raadiosse saamine oli nii, et ma käisin külas Kertu Jukkumil ja Erkki Sarapuul ja siis …

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Mis asjus sa neil külas käisid?

See oli vist «Doktor Silva» asjus TV3ga seonduvalt. Ja siis ma mäletan, et ma käisin seal ja mulle hästi meeldis see kogemus. Siis tuli ülemus Urmas Kolsar tuppa. Kuna oleme Tartus Ülikoolis mõlemad õppinud sama eriala – ajakirjandust ja kommunikatsiooni–, siis KOHE läks jutt kuidagi Tartu Ülikooli suunas ja … sa tunned, et kellegagi jutt kohe hästi klapib. Ja siis Urmas kirjutas mulle ja ma käisin veel seal kaks või kolm korda. Kui Kertu oli kuskil reisil ära, siis Erkki küsis, kas ma saan asendada. Ja siis Urmas tahtis minuga kokku saada, see oli kusagil jaanuari alguses, mitte isegi eelmine aasta, vaid veel üks aasta tagasi (2016). Urmas on selline inimene, et ta räägib sinuga kolm tundi maast ja ilmast ja siis, kui on viimased kümme minutit ja aeg ära minna, siis ta ütleb, et «Kuule, tule Powerisse, võta 1/3 üle.» Ja ta ütleb seda 20-aastasele tüdrukule! Siis ma jäin [vaatama ja mõtlesin]: «Mine kanni, kas see on mingi nali vä?» Siis ma mõtlesin ikka ka, et kuidas ma hakkama saan ülikooli kõrvalt, aga mu õppejõud olid nii toetavad, et suur aitäh veel kord neile, et nad lubasid kõik ained teha mul nii, et ma olen Tallinnas.

Algul oli raadios tohutult raske. Palju oli neid õhtuid, kui ma läksin nuttes magama, sest et ma tundsin, et ma ei saa hakkama, et see on nii raske, ma ei oska. Korraga tuli nii palju kuulajate kirju, kus öeldud: «Laske lahti see blond». See on päris tsitaat, muide. See tegi mulle nii-nii haiget. See oli kuidagi nii … ma arvasin, et see on see, mida ma oskan, aga siis ma taipasin, et ma ei oska, nii nõme, ma lähen minema raadiost. Aga ema ütles, et ei lähe, vaid proovid edasi. Just Urmas oli see, kes ütles, et algus ongi raske. Ma lasin ükskord terve Poweri eetri maha kuidagi. Urmas uskus minusse kogu aeg, uskus, et ma saan raadios hakkama, et ma sobin sinna, et see olen mina, keda on Powerisse otsitud. Ma olen niivõrd tänulik talle ja uhke selle üle, et ta on tõesti minu vaimne mentor. Tänu temale olen ma üldse someone (keegi). Kõik ju algas sellest.

Mida sa tegid tol ajal, kui sa raadiosse tööle läksid? Olidki täiskohaga tudeng?

Tead, ma tegin «Doktor Silvat» ka, aga sellel ma pikemalt ei peatuks. See oli tore projekt, see oli tore, kuni see kestis ja ma liikusin edasi. Ma valisingi, et ma tegelen nüüd raadio ja erialase tööga. Täiskohaga tudeng ja raha saingi sealtsamast näitlemisest ja vanemad aitasid ka natuke kaasa. Tead, ma käisin ka poes tooteid promomas, ma mäletan väga hästi, et kuue euro eest tunnis. Sellepärast ma väärtustangi kõiki rahanumbreid, mis on suuremad kui 3,5 eurot tunnis või kuus eurot tunnis.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Mis sind raadio puhul võlus? Sa rääkisid, et algus oli raske, aga mis pani sind seal jätkama?

Mulle meeldib see, et ma saan raadios olla … ma olen üksi toas ja ma vastutan, mul on hästi suur vastutus 138 000 kuulajale teha head meelt, mängida muusikat, mis neile meeldib ja rääkida kõigest põnevast, mis mind ennast ka kuidagi … ma ei tea, on minus endas tekitanud ka mingisugust emotsiooni. Mulle kuulajad kirjutavad ka, nii et kuigi ma räägin üksi, siis saan tagasisidet ikka. Ja mulle meeldib see mõte, et ma üksi vastutan enda saate eest, ma räägin, mida ma tahan. Urmas oli ka selline ülemus, et ütles: «Tee, mis sa tahad, ma usaldan sind.» Ta usaldas mind jäägitult, et kõik, mida ma räägin või ütlen, sobib meie raadiosse. Kuna meie keskmine kuulaja on minu enda vanune tüdruk, siis mul on lihtne samastuda kuulajaga. Oleks võib-olla mõnes teises raadios, siis ma ei oleks nii rahul. Oli kuidagi see loomise vabadus, et tee kõike, mida sa tahad. See oligi hästi lahe, et ma ei tundnud kedagi, et see oleks lihtsalt nagu töö.

Mis ajendas sind videoblogi tegema?

Kuna ma olen selline sõbralik, lahe, naljakas inimene, siis ma käisin natuke pugemas seal TV3s, siis kuidagi tuli jutt … vaata, ma kunagi tegin Laura blogis ühe osa kaasa, siis ma seal pugesin ja pugesin nii kaua, et ma hakkasin seal meeldima nendele TV3 inimestele, turundusjuhile ja TV3 Play juhile. See oli minu jaoks loogiline jätk. Ma teadsin, et see tuleb, kuna ma olin Poweriga teinud juba paar videot, mis vaatajaid sai, ja ma tegin reklaamvideoid eri väljaannetele. Et see oli hästi loogiline samm, et … TV3 Play on äri ikkagi … äriettevõte ja nende eesmärk on see, et vaatajaid oleks. Nad andsid mulle samasuguse loomisvabaduse: «Tee kõike, mis sa tahad, videoformaadis. Ja me maksame sulle veel raha ka selle eest peale. Ja mitte vähe.»

Mis on sinu blogi nišš?

Ma arvan, et see on sama küsimus, mis on minu enda nišš? Ma ei tea, miks te vaatate neid uudiseid, kus ma peal olen, miks te kuulate Powerit. See on sama küsimus. Ma ei arva, et ma olen selline tavaline tüdruk, kes on vait ja selline … lepib kõigega ja … . Ma olen sõdija ja ma julgen öelda. Ma julgen kritiseerida, välja öelda otse, täpselt nii, nagu ma mõtlen. Täpselt nii konkreetselt … ma ei karda, et «issand, äkki keegi naerab mu üle; issand äkki nüüd keegi saab kuidagi haiget». Ei, ma ütlen välja täpselt nii, nagu ma mõtlen, ja ma tahan, et ka teised inimesed teeksid sedasama. Ma olen õppinud kommunikatsiooni, kõik algab sellest, et sa oled aus ja ütled välja, kuidas sa tunned ja … joppenpuhh, see ei ole ju nii raske.

Ilmselt on väga vähe neid naisi, kes julgevalt välja öelda kõigest kõike. Ma suudan kõikidel teemadel kaasa rääkida ja ma julgen kritiseerida. Ja inimesed … teiseks võiksid nagu sama teha.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Et siis sinu blogi on sinu enda pikendus?

Minu mõtete pikendus videoformaadis jah. Nii võib öelda küll.

Et selline nagu sa blogis oled, selline sa ka päriselt oled, et sa ei teeskle, et sa oled keegi teine?

Nüüd me laskume sotsiaalteooriatesse ära. Me kõik oleme rollis. Isegi siis, kui sa töötad kuskil poes kassapidajana, oled ikkagi rollis. See roll, mida sa mängid, on klienditeenindaja. Nii nagu mina mängin enda blogis seda rolli, et ma olen blogi-Brigitte, vaata. Et ma natuke ikkagi … mul sõltub tujudest ka, aga ikkagi ma püüan seda loomulikku joont ka hoida.

Üks asi on mul küll erinev. Kui mul on paha tuju, siis paha tuju ma blogisse ja eetrisse kaasa ei võta. Ka mitte oma sotsiaalmeediakontole. Ma lihtsalt ootan, kuni mul on parem tuju või ma sunnin end olema paremas tujus.

Kuidas sa teed seda?

See tuleb kogemusega. Lihtsalt naeratad, puhkad, teed vahepeal väikese kohvipausi, räägid välja oma mõtted ja siis mõtledki, et ma pean seda blogi praegu tegema … või raadiot tegema kaks tundi ja ma olen pärast seda vihane edasi. Selleks ajaks võtad ennast kokku ja ma mõtled: ma olen õnnelik, kõik on tore, kõik on hästi ja … see kõik tuleb kogemusega. Selles mõttes, et mul on raadiokogemust peaaegu juba üle aasta. See on võib-olla üks kõige huvitavamaid nüansse meelelahutuse puhul, kui sa oled avaliku elu tegelane.

Kas sa püüad blogi tehes kuhugi jõuda või teed seda lihtsalt huvi pärast?

Mul üks eesmärk on, et iga osa, mis ma teen, oleks mul põnev kasvõi kümme korda pärast järele vaadata. See on iga kord mu eesmärk. Aga ma ei tea, blogiauhindadel nagu oleks tore … tead, ma tunnen, et ma vajan mingit sellist tiitlit või karikat, mis ütleks, et Brigitte, sa oled päriselt ka tubli olnud. Näed, sa oled aasta uustulnuk või parim naissaatejuht. Komplimendid on toredad, aga ma tahaks midagi kindlat, mida panna kuhugi … ma ei tea, kuskile laua peale.

Kui kaugel sa sellest kõigest oled, mis sa arvad?

Eelmine aasta jäin ma parima naissaatejuhi valimisel kolmandaks. Oleks tore, kui ma see aasta oleks juba teine näiteks. Pille Minevile ma niikuinii järele ei jõua, sest ta on niivõrd … ta on nii professionaal, et … sa võid olla parim jooksja, aga sa ei lähe Usain Boltile vastu. Minu jaoks on Pille Minev täielik... kuidas ma ütlen: meie ameti absoluutne tipp. Ma saan aru sellest, et mul läheb aega.

Ja blogimaastikul. Aasta uustulnuk … ma arvan, et kui on piisavalt fänne, siis võiks nagu midagi tulla, aga ma kardan, et minu puhul on see, et vaatajaid on alati palju, aga vaatavad ka need, kes minu poolt ei hääleta. Selles mõttes ma teadvustan seda ja ma püüan mitte olla nördinud, kui ei tule mingit kohta.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Mis on sinu kõige eredam mälestus Tartu Ülikoolist?

Las ma mõtlen … ma arvan, et minu jaoks need neljapäeva hommikud, kui sa tead, et sa … nüüd mul tuleb meelde, nüüd mul tuleb meelde! See oli Priit Pulleritsu uudiste … ei olnud uudiste alused, seal ma tegin kõik ära ilusasti. Reporteritöö oli see, kus ma sain aru, et sinust võib saada ajakirjanik ka siis, kui sa Pulleritsule ei meeldi. Wow, see on võimalik! See oli mingisugune detsembrikuu. Ma olin kolmapäeva öösel Shootersis hommikul kella viieni umbes ja Pulleritsu reporteritöö tund oli … reedel, reedel oli jah. Siis ma olin kaks tundi maganud ja ma läksin Pulleritsu tundi nii, et mul olid veel eelmise õhtu riided seljas, öökleit oli seljas. Mul oli meik täiesti lappes, silmaalused nagu pandakarul, kohe näha, et öö läbi kuskil Shootersis niimoodi pidu pand, et paha hakkab. Ja siis vot see tunne, et ma pidin seal klassi sisse minema. Teadsin, et mul on alkoholihais küljes. Kui ma jõudsin klassi, siis ma jäin veel hiljaks ka. Pulleritsu tundi ei tohi hilineda. Siis kõik mu kursakaaslased hakkasid naerma ka. Tegelikult kõige naljakam on see, et nad enamik ise olid minuga koos seal peol. Ja vat see on minu jaoks kõige eredam ilmselt.

Millal see oli?

Teise semestri lõpupoole detsembris. Siis kui hakkas vaikselt lõppema juba, siis kui jõulupeod olid juba, siis kui olid viimased tunnid. Ma olengi see, kuni ma tean, et jess, mul on hinne käes, siis mul on suva.

Mul ei olnud sellist kartust või hirmu, sest uudiste alustes läks mul hästi, et ma olin kogu aeg seal edetabeli tipus. Oligi see, et ma sain aru, et Pullerits on ka lihtsalt inimene ja hüva, ta roll on ajakirjanik … kurat, selle sõna hüva võtsin ma temalt nii üle, see on mul … tuleb mul meelde vahel. Ma loodan, et ta on uhke minu üle, mitte ei mõtle, et ma olen mingisugune ajakirjandusmaastiku häbiplekk, et näe, minust sai mingi kollane inimene kuskil raadios.

Ta sinust ei ole rääkinud, aga Taukarist küll.

Mis ta sellest Taukarist räägib? Minust võib ka rääkida, noh. Taukar oskab hästi laulda, aga minul ei ole mitte ühtegi annet. Ma ei oska laulda, no okei, ma oskan natuke näidelda, ma ei oska tantsida, ma ei ole nii ilusa kehaga kui Taukar mehe kohta. Vot minust peaks rääkima, mina jõudsin kaugele ilma kõige selleta, et mul oleks ilus lauluhääl.

Sa peidad ennast. Kõik visuaalselt positiivsed omadused, mis sul on, on peidus.

Jah, aga Instagramis on näha.

Ei usu, et Pullerits Instagrami kasutab.

Blogis on ka. Ma arvan, et ta blogi on vaadanud küll.

Pullerits on väga anti-sotsiaalmeedia.

No minu asju võiks ka ikka rääkida. Kui blogil on üle 250 000 vaatamise, siis nagu ei ole paha number.

Kui ma teda järgmine kord näen, siis ma küsin, kas ta mäletab sind.

Ta mäletab mind sada miljon protsenti, sest ma olin alati … ma lõpetasin tema aine niimoodi, et mul jäi üks punkt A-st puudu.

Reporteritöö sain E. Hindamine on subjektiivne. Aga suva need hinded, peaasi, et ära lõpetasin.

Kes oli sinu jaoks kõige ebameeldivam õppejõud Tartu Ülikoolis?

Tead, ma kirjeldaks seda õppejõudu. Mulle ei meeldi inimesed … tead, me õpime ajakirjandust, kus me õpime, et me suhtleme inimestega objektiivselt, eelarvamustevabalt, ja siis on õppejõud, kes näeb minus kontsadel kõndivat blondiini, kes ei suudaks eluilmastki teha head ajakirjanduslikku lugu või kellel on kitsas silmaring. Ja ma läksin tema tundi ja mul oli kogu aeg käsi püsti, sest ta küsis küsimusi, mille vastuseid ma teadsin. See oli … lõpuks ta sai vist aru, et Brigitte ikka vist ei ole maailma kõige rumalam inimene. Aga lihtsalt see, et tema poolehoiu võitmine oli hästi keerukas ja sellepärast ma mõtlen, et practice what you preach (käitu ise ka nii nagu sa teistele õpetad). Et kuidas sa saad rääkida, et ole eelarvamustevaba ja võta hinnangud küsimustest välja, kui sa ise oled läbi ja lõhki hinnanguline inimene, et sa ei õpi mind tundma enne, kui sa paned mulle mingisuguse sildi külge. See oli nagu pettumus jah.

Kes see õppejõud oli?

Ma ei taha üldse. Lõpetasin ära ja ma olen tänulik selle kogemuse eest. Ükskõik kui haritud sa oled, siis leidub ikka inimesi, kes on eelarvamusi täis. Aga vahet ei ole. Mul ei jää ju midagi sellepärast tegemata, et ma olen rumal blond.

Ma oleksin pigem teiste poolt vihatud kui armastatud selle pärast, kes ma tegelikult ei ole. Ma olen lihtsalt mina ise, take it or leave it (võta või jäta). Ma loodan, et minu mulje on jäänud selline, et ma ütlengi kuidagi otse ja ma suudangi kõigest rääkida. Ma ei aja mingit perfektse piiga imidžit taga. Ma ei ole perfektne ja ma ei taha see ka olla.

Nüüd selline klassikaline tööintervjuu küsimus. Kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Ma tahaksin olla abielus, sest ma olen alati unistanud suurtest pulmadest. Võiks olla abielus, pulmapidu võiks ära olnud olla. Tahaks Ameerikas ära käia, mind tõmbab rohkem lääne poole kui ida poole, ja ma ei tea … kunagi võiks mingi väike beebi ka tulla. Ma tahaks neli last saada, et võiks vaikselt alustada selle protseduuriga juba. Üks ja siis kaks ja siis kolm ja siis neli.

Ideaalis tahaksin ma veeta oma kahekümnendad kolmetoalises kesklinna korteris, kus mul on oma meigituba ja garderoob. Ja kolmekümnendates tahaks oma ridaelamut näiteks. Ja neljakümnendates võiks olla selline suur oma maja juba. Ja viiekümnendates tahaks ma juba saada oma maakodu.

Mulle meeldib unistada realistlikult, seda, et ma astun iga päev reaalselt samme, et ma selle korteri saaksin. Ja ma ei usu, et see on enam kaua oodata.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Kus sa siis praegu elad?

Ma elan Kalamajas praegu, aga see on üürikorter. Ma tahaks enda oma saada loomulikult, kuskile kesklinna.

Töökohale lähemale?

Ei, mitte töökohale lähemale, sest ma ei tea, kas ma olen nii kaua kuskil. Ma tahaks sellist lihtsat … mitte päris kesklinnas, aga linnale lähedal. Uus kindlasti. Kolmetoaline. Avar korter. Minu jaoks on kodu hästi oluline. Mulle nii meeldib kodus olla. Kodus oleks puhas, ilus, enda kujundatud. See on asi, mida ma ei teadnud enda kohta varem. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma väärtustan kodu. Vanasti oli pidu – tavai lähme Shootersisse, neljapäeval ka Shootersisse, reedel lähme Stutti ja laupäeval lähme Privèsse. Siis on minu jaoks nüüd nii, et jee, kolmapäeval koju, neljapäeval koju, reedel olen ka kodus ja pühapäeval ma võib-olla mängin sõpradega pokkerit.

Mis on sinu parim omadus? Mida sinu sõbranna sinu kohta ütleks?

Aga võib ma helistan talle?

Teeme nii: kõigepealt ütle, mida sa arvad, et ta võiks öelda, ja siis helistad talle.

Ma arvan, et ta ütleb, et ma hoolin hästi palju inimestest ja olen hästi siiras.

Vaatame, kui hästi te teineteist tunnete.

Vaatame jah. Ma andsin muidugi hästi üldise vastuse.

Brigitte siis helistab ja paari kutsumise peale võtab sõbranna kõne vastu. Teisel pool toru on inimene, kes äratati just üles.

Tsau, kuule, sa oled praegu Elu24s korra. Ütle, mis on minu parim omadus?

Sõbranna mõtleb siis natuke: sa oled alati olemas, kui mul vaja on

Peaaegu sama vastu.

Brigitte lõpetab sõbrannaga kõne ja lubab talle pärast tagasi helistada.

Mis on sinu kõige häirivam omadus?

Minu jaoks on kõige häirivam omadus … mulle meeldib see, et ma ülbe olen. Ei peagi kõikidega hästi läbi saama. Milleks?

Aga võib-olla see, et ma solvun kergesti. Kui inimene on minu jaoks tähtis, siis ma võtan kõike kohe isikliku rünnakuna. Teen draamat ka. Draamat võiks vähem olla. Aga võib-olla vanusega see muutub. Ja stabiilsem võiks olla.

Mis on üks asi, mida sa Eestis ühiskonnas muudaksid?

Tead, mis ma päriselt muudaksin. Valimisaktiivsus võiks kõrgem olla, et rohkem kõneleks enamiku hääl. Saad aru, mida ma mõtlen? Mingisugust suhtumist, et ma nagu ei viitsi muuta, olge sellised nagu olete, mul on suva... Aga inimestel on nii palju arvamusi ja nad päriselt ise ei käi valimas. Kui sa tõesti tahad midagi muuta, siis käi valimas ja käi ka oma elukaaslasele peale, et ka tema valiks. See ei ole tänapäeval enam nii raske. See on vaid üks sisselogimine ja tehtud. Pole mõtet vinguda poliitiku kallal, kui sa ise pole valimas käinud. Seda muudaks.

Ma ei tea, kas ma kohustuslikuks teeks, seda vast mitte. See on natuke juba ekstreemne jah. Ei saagi kunagi valida ideaalset. Minu jaoks peaks valima seda, kes sulle kõige vähem närvidele käib. Sa ei peagi valima kedagi, kellel on 10/10 omadus. Lihtsalt leia see, kes kõige vähem närvidele käib.

Kes sulle kõige vähem närvidele käib?

Ma olen ajakirjanik ja üks eetikareegel ütleb seda, et ajakirjanik jääb objektiivseks poliitilistel teemadel. Aga ütleme nii, et … ma arvan, et sa saad väga hästi aru, mis minu poliitilised vaated on, kui ma ütlen seda, et inimesed, kes teenivad palju, on minu jaoks eelduste kohaselt näinud rohkem vaeva. Kindlasti on neid, kellel on vähem vedanud, kes teenivad vähem, aga need, kes teenivad rohkem, ei peaks maksma nende inimeste eest, kes teenivad vähem. Minu jaoks on see ebaaus. Kõigi jaoks on võrdsed võimalused. Haridus on tasuta. Kui sa tahad kuskile jõuda, siis sa pead selleks ka midagi tegema. Vot seda ma ei kannata, et ongi sellised … ma ei taha öelda, et vaesed inimesed, aga sellised, kes kuidagi ei viitsi püüda ja mõtlevad, et oh, ma teen neid lapsi ja sealt mingi raha riigilt tuleb, kuidagi saab raha ikka välja pigistada. Ma ei taha olla see inimene, kes nende inimeste suhtumise kinni maksab. Et siis sa saad aru, kas ma olen vasak- või parempoolne enda suhtumise poolest.

Ma saan nii palju aru, et sotsiaaldemokraadid sulle ei meeldi.

Võib vist nii järeldada küll, kui ma ütlen, et kõikidel peaks olema võrdsed võimalused. Võrdsus on üks number kõikidele, üks tulumaksunumber kõikidele, mitte … sorry, ma saan aru, et see teeb paljudele haiget, aga see on nii, nagu mina arvan.

Teisest küljest on nende parempoolsete erakondade juures neid asju, mis mulle ei meeldi, mis käivad närvidele, aga ma ikka valin selle, kes käib kõige vähem.

Kas on midagi sellist, mida sa julgeksid mainida, mida sa tahaks, et ei oleks kunagi juhtunud?

Ma mõtlen … see on vist igav juustune vastus, aga ei ole. Kõik skandaalid, et ma seksin kolm korda päevas, tänu sellele sain ma avalikult palju tuntumaks.

Kas see vastas tõele ka?

Ei. Selles mõttes, et ma tegin selle kampaaniaga ju naljaga. Mina tegin selle nalja Snapchatis ja see oli kuidagi ebameeldiv, et kui see läkski nii suureks ja viral’iks (sai populaarseks), siis ma mõtlesin: «Issand, mu sõbrannade vanemad näevad seda, mu töökaaslased, mu vanemad, mu vanemate töökaaslased.» Kõik mõtlevad, et ma olen mingisugune hull nümfomaan.

See oligi esimene kord, kui ma kuulsin sinust.

Jah, ja oligi. Intelligentsed inimesed said ju aru, et ma teen nalja. Et oligi kogu see kampaaniate aeg: Taukar ei joo ja Kristel ei joo ja Tanel Padar ei too ja siis ma ei tea … Robin Williams ei poo. Siis ma mõtlesin, et ma tahan ka oma kampaaniat. Minu jaoks hakkaski Eesti rahva tervise paremaks muutmine sellest, et hakkame lõõgastama ennast rohkem kui kolm korda päevas.

Ütleme siis nii, et see hetk, kui see oli üleval ja õhus, siis ma ikka põdesin päris korralikult. Aga nüüd mul on savi, sest sellest on nii kaua aega möödas.

Brigitte Susanne Hunt Foto: Madis Sinivee

Aga see ka, et … kindlasti paljud inimesed mõtlesid, et ma olen mingi hull peast, et mida sa lollakas lähed meediasse kirema, aga ma tegin nalja. Aga ma olin ise loll, et ma ei saanud aru, et kui ma midagi Snapchatti panen, siis see saab avalikuks. See on minu kõige suurem skandaal viimasest aastast.

Siis oli veel see skandaal kohe järele, et ma läksin lahku kellestki. Aga ma ei ole seda kunagi välja öelnud, et ma läksin kunagi lahku. Minu jaoks on see, et minu eraelu on minu, ja keegi ei tea, kas mul on peika või ei ole, kas me elame koos või ei ela. Paljud on mind näinud ühe kutiga koos, siis on näinud mind teise kutiga, kes on mu sõbrad. Kas mul on peika või ei ole? See kõik … selle ma hoian meelega endale, kuni on päriselt kihlumine, kuni … ma arvan, et on parem, et inimesed ei tea, kes ja kas ja mis ja kuidas ja mitu korda päevas.

Peika ei ole siis peika, kuni sõrmus ei ole sõrmes?

Tead, on ikka, aga avalikult mitte. Selles mõttes, et avalikult ma ei pea kirema sellest ja pilte panema üles igale poole. Suhe on mulle endale ja ma pigem tahaks hoida seda teemat endale. Privaatsus, aga mitte salatsemine. Ma ei salatse, aga ma ei lähe ka kuskile avalikult kirema, et see mees on või see mees ei ole.

Aga kas sa siis praegu oled kellegagi koos?

A vot, praegu ma ju olen sinuga koos.

Ma mõtlen suhtes kellegagi?

Mul on palju suhteid. Mul on sõbrannasuhted, mul on suhted perega.

Olgu. Romantiline suhe vastassoo esindajaga?

Mida pidada romantiliseks suhteks?

Teatud keemiat inimeste vahel.

Mul on keemiat väga paljude inimestega. Selles mõttes, et keemia on väga tähtis. Sa tahad vist küsida, kellega ma kolm korda päevas …

See, kui palju sa kellegagi magad, see selleks, aga kas mõni meesterahvas saab öelda, et jah, ma olen praegu Brigitte Susanne Hundiga koos? Emotsionaalselt.

Tead, ma arvan, et ma jagan siis, kui ma olen valmis jagama, kas ja mis. Ma tegelen praegu avalikult blogi ja raadioga ja minu eraelu on selles mõttes minu jaoks ka tähtis, aga seda ma avalikult praegu ei jaga.

Aga skandaali saaksid sa siis, kui sa saaksid pildi, kui ma kuskil mingi kutiga suudlen.

Jah, nii on. Aga aitäh sulle.

Sellega meie intervjuu lõppeski. Kuna meie aeg Brigittega oli piiratud ja ta pidi kuskile mujale tormama, siis jäid mõned teemat laiendavad küsimused küsimata. Brigitte maksis enda arve, me ütlesime teineteisele hüvasti ja minema ta tormaski. Mina maksin kohvi eest ja jäin Taxifyd ootama, et tagasi toimetusse sõita.