Noor transsooline inimene: Eestis on meil keeruline elada

Transsooline inimene Foto: www.flickr.com

«Inimesed arvavad, et transsoolisus on trend või peavad seda jätkuvalt vaimseks häireks,» räägib noor transsooline Eesti poiss. Tema sõnul on Eesti seadusandlus iganenud ja puudulik.

Kuidas transsoolised inimesed oma sugu korrigeerivad? Kuidas suhtusid transsoolise inimese soovi lähedased ning tuttavad ja kas sugu korrigeeriv inimene saab Eestis rahus elada? Elu24 tegi juttu ühe noore transsoolise inimesega.

Kuidas ja mis hetkel said aru, et su sünnisugu ja tunnetuslik sugu omavahel ei klapi?

Huvitav oli see, et mu ema sai sellest aru varem kui ma ise, sest ma olin kuulnud transsoolisusest väga vähe. Kui üldse midagi, siis oli meedia kujutanud transsooliseid inimesi veidrate naljanumbritena.

Umbes 13-aastaselt jäin ma aga raskesse depressiooni. Alguses ma ei teadnud sedagi, et see on depressioon, veel vähem seda, et see tuleneb soodüfooriast ehk rahulolematusest mu sünnil määratud sooga. Lõpuks suunati mind psühholoogi juurde.

Ma mäletan, et olin koos oma emaga psühholoogi vastuvõtul ja ema ütles psühholoogile, et ta arvab, et mu depressiooni põhjuseks võib olla see, et ma tegelikult olen poiss. Minu esmane reaktsioon ema väljaöeldud lausele oli šokk ja eitus, kuid tegelikult hakkasid kõik pusletükid mu peas kokku sobituma. See oli selline selguse moment, kus hakkasin aru saama varem seletamatutest tunnetest. Näiteks mõistsin, miks ma tavaliselt tundsin end paremini traditsiooniliselt mehelikumates riietes, miks ma lõikasin oma juuksed lühemaks, miks ma olin väiksest saati alateadvuses tundnud, et see pole päris õige, et mind peeti tüdrukuks. Kui tulin lõpuks kapist välja ning aktsepteerisin ennast sellisena, hakkas ka vaimne tervis paranema ja ma tunnen end palju õnnelikumana.

Kus ja kuidas Eesti transsoolised sugu korrigeerivad? Mida see protseduur endast kujutab?

Kui «selle» all on mõeldud meditsiinilisi toiminguid, siis «see» ei pruugi sugugi olla vaid üks protseduur. On levinud selline arusaam, et transsoolised inimesed lähevad mingile operatsioonile ja tulevad sealt välja, sugu korrigeeritud. Mõni võib-olla tahabki ainult ühte operatsiooni, aga neid operatsioone on tegelikult kümneid eri liiki. Lisaks eksisteerib hormoonasendusteraapia, mis pole ka vaid ühekordne protseduur. Eestis on võimalik läbida rindade eemaldamise või konstrueerimise operatsioone. Seega lähevad paljud välismaale operatsioonile.

Aga sookorrigeerimine pole ainult meditsiinilised protseduurid, vaid ka näiteks sotsiaalne soo korrigeerimine ehk teistele kapist välja tulek ja elamine oma tunnetatud soo rollis igapäevaselt. Sookorrigeerimise alla läheb ka soo juriidiline muutmine, mis on Eestis hetkel pikk ja problemaatiline toiming. Et sugu dokumentidel muuta, peab aasta või kaks hormoonasendusteraapiat läbima. See võib tekitada probleeme.

Esiteks, mõni trans inimene ei soovi ja mõni ei saa hormoone tarvitada ja seetõttu ei peaks see olema kohustuslik. Teiseks, näiteks võib praegu sookorrigeerimise protsessi kestel juhtuda selline olukord, et inimene tarvitab hormoone ja tema sooline eneseväljendus vastab tema soolisele identiteedile, kuid tema dokumentides on kahe aasta jooksul ikkagi märgitud tema sünnil määratud sugu. See võib tekitada probleemid kõikjal, kus on vaja isikutunnistust näidata, näiteks lepingute sõlmimisel, vanusepiiranguga tooteid ostes ja võimukandjatega suhtlemisel. Olen kuulnud, kuidas üks transsooline inimene visati bussist välja, sest arvati, et tal on kaasas vale dokument.

Kuidas võtsid uudise su transsoolisest identiteedist vastu lähedased, tuttavad? Kas sugu korrigeerinud inimene saab Eestis rahus elada?

Ma pole oma sõprade ja pere poolt kogenud mingit negatiivset suhtumist mu sooidentiteeti ja ma olen neile selle eest ääretult tänulik. Ma tean, et kõik ei ole nii õnneliku saatusega.

Kas transsoolised inimesed saavad Eestis rahus elada? Sellele ei ole kindlasti ühte vastust, iga transsoolise inimese kogemused on erinevad. Ma arvan, et hetkel sõltub palju sellest, kuidas on meelestatud sind ümbritsevad inimesed. Mina näiteks saan täiesti rahulikult elada, sest mu vanemad, sõbrad ja kool on väga toetavad. Kuid mõned peavad igapäevaselt puutuma kokku transfoobiaga, sest neil pole lihtsalt vedanud keskkonnaga, kus nad elavad.

Kuna olen transsooliste noorte kogemusnõustaja, kuulen tihti negatiivseid lugusid, kuidas ei suudeta oma lähedase sooidentiteeti aktsepteerida. Näiteks mõned vanemad sunnivad oma lapsi elama nende sünnil määratud soo järgi, arvates, et teevad nii lapsele ainult head. Tegelikult tekitab see vaid raskemat depressiooni ja rohkem stressi. Kuid samas on enamik vanemaid sellised, kes alguses leinavad ja eitavad, kuid pärast, kui on rohkem oma silmapiiri lasknud laiendada ja end transsoolisuse teema koha pealt harida, saavad aru, et laps on õnnelikum ja tervem, kui saab elada oma tunnetuse järgi.

Mida tähendab sinu jaoks sookorrigeerimine?

Kui mõtled seda, kuidas ma oma sugu korrigeerin, siis ma olen hormoonasendusravil ja varsti lähen ka rindade eemaldamise operatsioonile. Ootan, et saaksin soo juriidiliselt muuta.

Millised on üldse transsooliste inimeste murekohad Eestis?

Üks suurimaid probleeme on siiski see, et lähedased, töö- või koolikaaslased ei tunnista transsooliste inimeste sooidentiteeti. Eriti silmapaistev on see probleem mittebinaarsete sooidentiteetide esindajate seas ehk lihtsamalt öeldes nende seas, kes ei määratle end kindlalt ei mehe ega naisena. Inimesed, kes mittebinaarsete sooidentiteetidega pole lähedalt kokku puutunud, arvavad, et see on trend või mööduv nähtus ning ei võta mittebinaarseid inimesi tõsiselt.

Kuna transsoolisust peeti kaua aega vaimseks häireks, leidub siiani inimesi, kes ei tolereeri transsoolisi inimesi ega kohtle neid võrdväärsete ühiskonnaliikmetena. Ma arvan, et transsoolisuse kohta peaks olema rohkem eestikeelseid materjale ja Eesti transsooliste inimeste lugusid, mis lugejaid emotsionaalselt mõjutavad. Ainult nii saavad inimesed mõista, mis see transsoolisus tegelikult on, mitte vähese teadlikkuse tõttu liigitada seda vaimse häire või ebanormaalsuse alla.

Teiseks tekitab suuri raskusi see, et Eestis on soovähemustega seotud seadusandlus iganenud ja puudulik. Transsooliste inimeste jaoks on praegune määrusega reguleeritud sookorrigeerimisprotsess aeganõudev, ebaõiglane ning tarbetult keerukas, lisaks on sellest informatsiooni raske leida.

Inimeste suhtumine ja teadlikkus, kehtivad soonormid ja -stereotüübid ning kõrged riiklikud nõudmised juriidilise soo muutmisele on peamised märksõnad, mis transsooliste inimeste elus igapäevaselt probleemidega seotud on. Kuid ma arvan, et need pole paindumatud – järjepideva tööga transsooliste inimeste õiguste ja vajaduste eest võitlemisel on võimalik muuta Eesti ühiskonda teadlikumaks ja sallivamaks.

Kas on olnud ka juhtumeid, kus Eestis inimene on inimene jõudnud viimaks siiski järeldusele, et ta pole transsooline?

Paistab, et teemaga mitte kursis olevate inimeste üks suurim mure on see, et mis saab siis, kui inimene on alustanud sookorrigeerimisprotsessi, aga avastab siis, et tegelikult ta pole transsooline. See on arusaadav, sest need inimesed pole kunagi tundnud seda tunnet, et ta sünnil määratud sugu pole siiski päris õige ja seda on väga raske ette kujutada. «Kuidas siiski need transsoolised inimesed kindlalt teavad, et nad on transsoolised?» küsitakse minult tihti.

Ma leian, et mõnel sellisel juhul pole probleem transsoolistes inimestes. Kui suuremal osal inimestel on kindel ettekujutlus, milline peab välja nägema üks mees või naine, siis võivad transsoolised inimesed tunda, et nad peavad saavutama selle ideaalse ettekujutluse, et olla ühiskonnas paremini vastu võetud, isegi kui nad oma praeguse välimusega rahul on. Ja ka mida halvustavamalt suhtub ühiskond transsoolistesse inimestesse, seda ebamugavamalt tunnevad nad end ka oma kehas ja seda rohkem tunnevad vajadust kasutada meditsiinilisi sookorrigeerimise protseduure. Seega võib juhtuda, et mõned transsoolised inimesed läbivad meditsiinilised protseduurid välise surve tõttu ja hiljem kahetsevad.

Aga vastus selle küsimusele on, et ma isiklikult ei tunne ega pole kuulnud ühestki inimesest, kes oleks jõudnud järeldusele, et ta pole transsooline.