Eesti parimaks kostüümikunstnikuks pärjatud Jaanus Vahtra: ma olen mingis mõttes outsaider
Intervjuu

Jaanus Vahtra EFTA 2018 galal

FOTO: Raul Mee

Tänavusel Eesti filmi- ja teleauhindade galal tunnustati esmakordselt ka Eesti filmide kostüümikunstnikke. Auhinna «Aasta parim kostüümikunstnik filmis» sai filmi «November» kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Vahtra rääkis intervjuus Elu24le, mis selle filmi juures töötamise nii põnevaks ja keeruliseks tegi. 

Teatrimaailmas hinnatud kostüümikunstnik Jaanus Vahtra on loonud rabavaid kostüüme ka mitmele Eesti filmile sealhulgas Veiko Õunpuu filmile «Sügisball» ja Marko Raadi filmile «Agent Sinikael». Jaanus Vahtra naudib oma sõnul Eesti filmide väiksemaid ja intiimsemaid meeskondi.

Oskad sa seletada, mis tähendab üldse ühele Eesti filmile kostüümikunstnik olemine?

Ma olen mingis mõttes outsaider ja võibolla seda päris filmi kostüümikuntsnikuks olemist ei oska kirjeldada, aga niipalju kui olen filme teinud, on kogemus olnud rikastav ja mõnus. Eesti filmide meeskonnad on üsna väikesed, sellised intiimsed.

See annab sulle võimaluse dialoogiks nii režissööri, operaatori kui näitlejatega. Suuremate ja nö välismaiste produktsioonidega seda tihti teha ei saa. Seal teed oma kitsast rida. Noorena korra proovisin. No mulle nii ei meeldi.  

Hans (Jörgen Liik) Rainer Sarneti mängufilmis «November».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Kui kaua sa töötasid selle filmi kostüümidega? 

Raske öelda, kuna töö oli hajutatud. Kui mõtled ettevalmistust ja perioodi, mille jooksul enamus tegelasi kostüümid selga said, siis umbes 2 kuud.  

Kui vabad käes sulle «Novembri»​ kostüümide juures anti? Kas soovitati mõni märgiline kostüüm ka ringi mõelda?

Kui sa leiad kohe alguses režissööriga filmi esteetika osas ühise keele, siis võid edasi üsna vabalt lobiseda.

Stseen filmist "Rehepapp".

FOTO: Gabriela Liivamägi/Homeless Bob Production

Kui suur osa on sellest sinu oma loome, eritellimused või hoopis leiud?

«Novembri» filmi puhul panin kõigepealt paika stilistika ja meeleolu ning selle järgi kombineerisin ja kujundasin tegelaste kostüümid. Suures osas olid need leiud.

Me käisime selleks ekstra mööda Eestimaad inimestelt vanu riideid kogumas. Milliseid suurepäraseid pärleid oli nende hulgas! Kuid oli ka minu poolt eraldi kavandatud ja õmmelda lastud kostüüme: parun, paruness, vaimud ja teised. 

Hans (Jörgen Liik) näeb filmis välja kohati nagu ehtne tänapäeva kultuuri-hipster. Kas selline teatud ajatus su loomes on stilistika küsimus?

Jah. Mulle meeldib jätta sildu erinevate ajastute vahele. See loob põnevat segadust. Ühest küljest on ajastu, aga miski karakterite juures on hoopis tuttavam. 

"November" Rea Lest ja Jõrgen Liik

FOTO: Kaader filmist

Millised olid su eeskujud? Kas lähtusid mõne tegelase loomisel mõnest varasemast illustratsioonist, maalist või filmist?

Johannes Pääsukese fotod eelmise sajandi alguse Eesti talupoegadest. Natuke pidasin silmas ka Jim Jarmuschi filmi Dead Man stilistikat, mis on mänguline ja ajastu suhtes mõnusalt üleolev.

Mulle sellised surmtõsised kostüümidraamad väga pinget ei paku- et vaata, kui täpselt ikka oskame ajastut kopeerida. Kopeerimine ei ole (jälle) minu teema.  

Kas sul oli filmis ka mõned meelistegelased, konkreetsed näitlejad või karakter, kellest lähtusid?

No Imbi ja Ärni olid imelised. Klaara. Sepa Tomm muidugi ka. Kui ma talle esimest korda helistasin, et tahaks teda proovi, siis ta ei saanud aru, mis kuradi amet see mul selline on. Rätsep ei ole, kostümeerija samuti mitte-kuigi hääl on selline tüdruku oma- ja tahan talle proovida lihtsalt teiste vanu riideid selga-selline tõrrese häälega mees, kes üsna kiiresti ja lahkelt jagas minuga infot, mitu korda ta kinni istunud on. Ma päris kartsin temaga esimest kohtumist. Aga tegelikult oli keerulise saatusega ja suure südamega mees ning kaadris uskumatult orgaaniline.

Rehepapp ehk November

FOTO: Kaader filmist

Kas see, et film oli mustvalge, tegi su töö ka raskemaks? Kas vaatasid kangaid kodus läbi monochrome filtri? 

Jah, kohati tegi. Mitmeid kostüüme vaatasime ka läbi monochrome filtri, et välistada võõraid halle toone. Kuna värve polnud, muutusid oluliseks tekstuurid ja see mulle väga meeldis. Värvid on minu jaoks tihti müra või nõuavad liiga palju tähelepanu: et millise rohelise ma valin ühe või teise punase kõrvale, kui palju see võib olla gammast meelega väljas jne. Nüüd sai suunata fookuse teistsugustele detailidele.

Kuidas sa saavutasid nii eheda rõivaste kulumisefekti? Kas vanutasid ise karakullkasukaid? 

Vanutamine on tegelikult uskumatult peen töö, teha seda nii, et oleks usutav. Meil olid õnneks enamus riided juba ise sellises konditsioonis. Kui riided olid kokku kogutud, viisime esimese satsi keemilisse puhastusse. Tagasi saades oli kogu ilu läinud. Rohkem ei viinud. Siinkohal sügav kummardus kõigile osatäitajatele ja eriti näitlejatele, kes olid valmis kandma neid just sellisena. Siiski faktuurisime ka juurde.

Mustvalge ‘sõi’ pärsi palju tekstuure ära, seepärast tuli kõike rõhutada: rohkem pori, lõikeid, rebestusi. Mõni kampsun või jakk püsis seljas vaevu koos ja kostümeerija Ave Kuik -ilma temata poleks ma hakkama saanud- hoidis hinge kinni ja nõela kogu aeg peos, et vajadusel kohe päästma minna. 

Kas sa reedad meile, mis värvi oli paruni (Dieter Laseri) mustriga kuub?

See on kreemias (šampanja), veinipunase ornamendiga, sees sametist poolvooder

Parun filmis "November"

FOTO: Gabriela Liivamägi /Facebook

Lõpuks, mis on saanud filmi «November» kostüümidest?

Enamus on alles. Osad neist on kultuuripärandi väärtusega. ERMI kraam. 

Tagasi üles