Austraalia krimiteadlased ostavad tapamajadest seakehi, et raiuda neid samuraimõõkadega, tehes seda kõike teaduse ja krimiuurimise nimel.
Miks krimiteadlased raiuvad tapamaja sigu samuraimõõkadega?
Teadlaste sõnul on seakeha inimkehaga üsna sarnane ning nende eesmärgiks on uurida, milliseid haavu samuraimõõgad ning teised torke- ja lõikerelvad tekitavad, teatab Live Science.
«Meie katsed sigadega said alguse ühest krimijuhtiumist, milles mõrvar kasutas ohvri tapmiseks samuraimõõka katanat. Kuna uurimisel jäi palju selgusetuks, kaasa arvatud see, kuidas ohvri kehale väga sügavad haavad tekkisid, otsustasime ise samuraimõõgad kätte võtta,» sõnas Austraalia Newcastle’i krimimeditsiini ameti krimiantropoloog Penny McCradle.
McCradle’i teatel on Austraalias viimase kümne aasta jooksul mitmeid juhtmeid, milles mõrvarelvaks on olnud samuraimõõk.
Teadlase sõnul oli tema üks neist krimiantropoloogidest, kes samuraimõõgarünnaku ohvreid uuris ja ta märkas surnukehadel väga sügavaid haavu, kuid tal ei olnud haavade võrdlusmaterjali.
«Sain aru, et pean ise katsetama, et teha kindlaks, milliseid haavu ja vigastusi saab katanaga tekitada. Mul oli varasemast natuke materjali matšeetega tehtud vigastuste kohta, kuid sain aru, et katanaga tekitavad vigastused on teistsugused, sest katana ja matšeete on erinevad relvad,» lausus krimiantropoloog.
McCradle ja ta kolleegid tegid samuraimõõkadega löögikatseid noorte isaste sigade lihakehadel, mille kaal oli 45 – 50 kilogrammi.
Lihakehad täideti enne katsetusi stüroplastiga ja sigade kehad riputati üles, et jäljendada seisvat inimest.
Teadlased kasutasid masstoodanguna tehtud matšeetet, masstoodangu katanat ja käsitööna valmistatud katanat.
Lisaks teadlastele osalesid katses vabatahtlikud mõõgakeerutajad, kelle seas oli nii amatööre kui professionaale. Üks neist oli samuraimõõkade ekspert, kellel oli seljataga 16 aasta pikkune kogemus selle mõõgaga võitlemises.
«Meid üllatas, et isegi need, kes ei olnud varem katanat ja matšeetet käes hoidnud, suutsid lihakehale tekitada sügavad ja eluohtlikud haavad. Samas oli mõõga käsitlemine nende jaoks raske ja nad väsisid kiiresti. Arvasin enne katseid, et mõõgaga ründamine on lihtne ja seda kasutavad kurjategjatel tekib adrenaliinitulvast mõnutunne, kuid katsed näitasid, et tegemist on raske «tööga» ja pärast seda ollakse väga väsinud,» selgitas krimiantropoloog.
Uurimine näitas, et katana jättis sigade kehadele unikaalseid jälgi, lõiked ulatusid sügavale lihasse ja isegi luudeni.
Teadlased uurisid katana ja matšeete jälgi sigade roietel, õlaluul ja jäsemeluudel.
Ilmnes, et katana jätab luule sügava sisselõike, samas matšeete puhul eraldub vigastada saanud luust luutükke ehk katanaga rünnak on «puhtam».
Teadlaste sõnul tuleb katana ja matšeetega tehtud vigastuste puhul arvesse võtta ka seda, millisest materjalist mõõgatera on, kuidas mõõk liigub, millise nurga alt tehakse löök, kuidas mõõk löögi järgselt ära tõmmatakse ja kui kogenud on ründaja.
McCradle’i teatel saavad nad edaspidi kergema vaevaga teha kindlaks, kas ohvrit on rünnatud katana või matšeetega, kuna need ründerelvad jätavad kehale erineva jälje. Samuti saab ohvri kehal olevate vigastuste järgi teha kindlaks, kas ründaja on mõõgaga kogenud või mitte.
Katana on Jaapani mõõk, mille omamine oli lubatud vaid samuraidele. Katana pikkus sõltub ta omaniku kasvust, olles samas siiski üsna kerge mõõk.
Katana on pigem lõike- ja torke, mitte raiumisrelv, kuid selle abil on võimalik tekitada eluohtlikke vigastusi, näiteks lõigata läbi artereid ja veene.
Sõjaajaloolaste teatel on katana relvaajaloo kümne kõige tõhusama relva hulgas.
Matšeete on suur nuga, mille tera pikkus on 50 – 60 sentimeetrit.
See nuga võeti kasutusele Lõuna-Ameerikas, kus sellega sukruroogu raiuti.