Väidetavalt leiutasid roomlased purunematu klaasi, kuid nende teadmised ja oskused läksid sajandite jooksul kaotsi ning kirjapandu kohaselt lasi Rooma keiser Tiberius painduva ja purunematu klaasi leiutaja hukata.
Kas roomlased leiutasid purunematu klaasi?
Selle loo on kirja pannud nii Petronius (elas umbes 27 - 66 pKr) kui Plinius Vanem (23 – 79 pKr), teatab ancient-origins.net.
Loo kohaselt palus klaasimeister keiser Tiberiuse juures audientsi, et tutvustada talle oma leiutist, mille kohta Plinius Vanem on kasutanud sõna «vitrum flexile» ehk painduv klaas. Tegemist oli klaasist joogianumaga, mis meistri väite kohaselt oli purunematu ning kui keiser Tiberius üritas seda lõhkuda, siis see ei õnnestunud. Anum kaotas küll oma algse kuju, kuid meister kasutas haamrit, et algne kuju taastada.
Kui keiser küsis, et kas veel keegi teab sellise painduva ja purunematu klaasi saladust, vastas meister, et ainult tema. Keiser tundis end solvatuna, et tema eest on seda saladust varjatud ja ta andis käsu klaasimeister hukata.
Keiser Tiberius samas kartis, et purunematu klaas muutub hinnalisemaks kui kuld ja hõbe, võides tema mainele halvasti mõjuda ja riigile majanduslikku kahju tekitada.
Veel üks Vana-Rooma kirjamees Cassius Dio (150 – 235 pKr) on umbes samasuguse loo kirja pannud, kuid selles on peategelane arhitekt, kes tekitas Tiberiuses kadedust, ta saadeti eksiili ja hukati. Cassius Dio kirjutas oma teoses «Historia Romana», et see arhitekt tõstis mitmete abivahendite ja meeste abil algsesse asendisse tagasi viltu vajunud sammastiku, kasutades selleks ka mingit purunematut materjali. Ei ole teada, kas see oli purunematu klaas vitrum flexile.
Tänapäeval on olemas painduv ja purunematu klaas ning teadlased teevad katseid, et seda veelgi paremaks muuta.
Ajaloolaste hinnangul võisid Vana-Rooma leiutajad ja klaasipuhujad midagi purunematu klaasi sarnast saada, sest 1. sajandil pKr tootsid roomlased erineva kvaliteediga klaasi.
Roomlased said klaasiga teha katseid Pax Romana ajastul, mil Rooma impeeriumis valitses suhteline rahu ja stabiilsus ning mis kestis 200 aastat, saades algus keiser Augustusega (27 eKr – 14 pKr).
Arheoloogilised leiud näitavad, et Pax Romana ajastul arenes Rooma klaasivalmistamise tehnika kiiresti ning siis leiutati ka klaasipuhumine, mis oli varasematest meetoditest efektiivsem.
Roomlased hakkasid tegema nii tavalist kui värvilist klaasi ning nende tehnika oli nii efektiivne, et selleni jõuti uuesti alles 18. sajandil.
Rooma kirjameeste poolt kirja pandud lood võivad olla legendid, kuid igas legendis on alati terake tõtt ning seega võib oletada, et roomlased suutsid luua mingi poolpurunematu klaasi ja oletatavalt oli neil mingi algeline nanotehnoloogia, sest nad tegid värvi muutvaid klaasanumaid, millest kõige tuntum on Lycurguse anum.
Rooma impeeriumis tegeleti leiutamise ja leiutiste abil elu kergemaks muutmisega pidevalt, meieni on sellest ajast jõudnud mitmed kirurgiriistad, raamatute köitmine, veetorustikud ja palju muud, milleta me tänapäeval elu ette ei kjujuta.
Tiberius (sünninimi Tiberius Claudius Nero; 16. november 42 eKr – 16. märts 37) oli Vana-Rooma keiser 19. augustist 14 pKr kuni surmani.
Tiberius suri Campagnas asunud Misenumis, mis tänapäeval kannab nime Miseno, 78-aastaselt. Tema populaarsus oli langenud nii madalale, nii et senat keeldus teda jumalikustamast, lihtrahvas aga olevat tänavatel karjunud: «Tiberius Tiberisse!». Roomas visati roimarite laibad tavaliselt Tiberi jõkke.
Tiberiuse populaarsuse languse põhjuseks oli asjaolu, et teda kahtlustati oma vennapoja Germanicuse tapmises. Väidetavalt soovis Germanicus saada Tiberiuse asemel keisriks ja oli valmistanud ette riigipööret.