Anonüümseks jääda soovinud kanadalanna rääkis väljaandele The Guardian, kuidas ta aastaid tagasi käis kohtingul mehega, kes hiljem osutus sarimõrvariks.
Kanadalanna käis kohtingul mehega, kes osutus sarimõrvariks
Kanadas Briti Columbias elav naine ja seafarmer kohtusid 1990. aastal Vancouveri kohvikus. Naine oli siis vabakutseline ajakirjanik, kes lootis leida kohvikus inimese, kellega saaks hea intervjuu.
Naine märkas, et üks kena välimuse ja punaste juustega mees oli kohvikus kalli kaameraga, tehes seal kohvi joovatest inimestest fotosid. Mees üritas kohal olnutega suhelda, kuid need inimesed seda eriti ei soovinud. Naine läks mehe juurde, tutvustas ennast ja küsis, kas ta saaks neid fotosid näha. Mees oli tähelepanust meelitatud, ta teatas, et on farmer, kes vahel teeb kohalikule ajalehele kaastööd ja ta fotosid on meedias avaldatud.
Naine ja mees leppisid kokku, et lähevad paar päeva hiljem kohtingule. Mees sõnas veel, et ta on fotograafiaga tegelenud pikka aega ja tal on kodus palju fotosid, mis võiksid ajakirjanikule huvi pakkuda. Mees jättis naisele oma telefoninumbri ja teatas, et ta nimi on Willy.
Pärast Willy lahkumist tulid kohvikus tema juurde kaks kurjakuulutava välimusega meest.
Mehed hoiatasid teda Willy eest, et kõik ei ole selle mehe puhul nii nagu paistab.
«Willy ei võtnud sind kaasa?» küsis vanem mees ja noorem lisas, et Willy auto kaassõitja uks sulgub nii, et kaassõitja ei saa välja. Ta soovitas naisel ettevaatlik olla.
Mehed lisasid, et Willy kohta räägitaks kõhedust tekitavaid lugusid ja naine peaks mõtlema, kas ta tahab sellise mehega suhelda.
«Langetasin otsuse olla ettevaatlik, kuid siiski läksin Willyga kohtingule. Kohtusime paar päeva hiljem kella 14.00 paiku päeval kohvikus. Ta oli riietunud pidulikult, tema silmis oli meie kohtumine tähtis. Siis tundsin, et Willyga kaasas oli mingi kummaline lõhn, see ei olnud seafarmi sõnnikuhais. Kui ma seda hiljem politseile kirjeldasin, siis ütlesin, et see meenutas roostes metalli lõhna. Tegelikult oli vere lõhn. Meie kohting jätkus sellega, et Willy näitas mulle enda tehtud fotosid, umbes 20 fotot, millel olid naised, mõnel oli üks naine, mõnel mitu naist,» meenutas kanadalanna.
Willy teatas naisele, et ta tahaks tema kui ajalkirjanikuga koostööd teha, sest ta ise on fotograaf.
Mees nõudis, et nende järgmine kohting peaks toimuma tema farmis, mis asub Vancouveri lähedal ja kus nad saaksid grillida.
«Siis sain aru, et asi hakkab ohtlikuks muutuma. Ma olin kutsunud kell 16.00 meie kohtingukohta sõbra, kellega tahtsin Willyst rääkida. Lahkusime Willyst ja läksime söögikohta, kus arutasime, kes see seafarmer on. Siis ütles mu sõber, et Willy jalutab meie söögikoha ümber. Maksime oma söögi eest ja ootasime natuke aega, lahkusime kiiresti, kui mehe pilk oli mujal. Jooksime bussi peale ja sõitsime üsna kaua, vahetades busse, et teda maha raputada ja meil õnnestus see,» meenutas naine.
Ajakirjanik tundis sama mehe 14 aastat hiljem ära, kui uudistes teatati, et teda kahtlustatakse sarimõrvades. Mees oli pärast arreteerimist kiidelnud, et ta suutis tappa 49 naist.
USA ja Kanada meedia teatel jõudis politsei mehe jälile juhuslikult. Politsei sai vihje, et mehe farmis on ebaseaduslikke relvi, kuid nad leidsid sealt ka kadunud naistele kuulunud esemeid.
Uurimise käigus leiti farmist 26 naise DNAd, enamjaolt olid need naised prostituudid ja narkomaanid, kelle mees viis oma farmi Vancouveri punaste laternate piirkonnast, kutsudes neid grillipeole. Ta tappis naised, tükeldas nende surnukehad, eemaldas liha ja tegi sellest süüa. Mehe sõbrad ei osanud kahtlustada, et nad sõid inimliha.
Kahtlusalune mees sõnas pärast arreteerimist meediale, et ta ei ole kedagi tapnud ja et politseil oli vaja patuoinast, kuna nad ei leidnud tegelikku kurjategijat.
Kanada Vancouveri kohus määras Willyle naiste tapmiste eest 25 aasta pikkuse vangistuse.