:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704723t1h0c55.jpg)
Maailma parimaks naissnaipriks peetakse Teise maailmasõja ajal täpsuslaskja oskustega hiilanud ukrainlannat Ljudmõla Pavlitšenkot, kes osales 1942. aastal Odessa ja Sevastopoli lahingutes.
Video: maailma parimaks naissnaipriks on ukrainlanna Ljudmõla Pavlitšenko, kelle arvel on 309 tapmist (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pavlitšenko, sünninimega Ljudmõla Belova, sündis 12. juulil 1916 Vene tsaaririigis, praeguses Ukrainas Bila Tserkvas, mis asub 80 kilomeetri kaugusel Kiievist. Ta kolis koos perega 14-aastasena Kiievisse, liitudes seal sportlaskurite klubiga, teatab independent.co.uk.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704731t1haa92.jpg)
Ta abiellus 1932. aastal olles vaid 16-aastane, tehastöölise Aleksei Pavlitšenkoga ja sünnitas poeg Rostislavi (eluaastad 1932 – 2007). Paar läks mõned aastad pärast poja sündi lahku.
Pavlitšenko asus õppima Kiievi ülikooli ajalugu ja lõpetas selle 1937. aastal magistrikraadiga. Ta diplomitöö oli Ukraina hetmanist Bogdan Helmnõtskõist, kes juhtis Ukraina iseseisvusvõitlust Poola-Leedu riigi ehk Rzeczpospolita vastu.
Kui Saksamaa ründas 1941. aasta juunis Nõukogude Liitu, tahtis Pavlitšenko liituda Punaarmeega.
«Ta nägi välja nagu mannekeen, ta oli sale, hoolitsetud, kena soengu ja maniküüriga. Seljas olid tal moekad riided. Pavlitšenko teatas, et tahab oma riigi eest võidelda, kuid värbajast ohvitser küsis muiates, et kas ta relvadest üldse midagi teab,» kirjutab Pavlitšenko kohta lehekülg Soviet Awards.
Pavlitšenko näitas ohvitserile, et ta on laskmisvõistlustel saanud kõrgeid kohti, tal on medaleid ning lisaks on tal suurepärased snaiprioskused.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704727t1hcee5.jpg)
Pavlitšenkole pakuti välihaigla medõe kohta, kuid ta keeldus sellest. Nõukogude Liidus ei lubatud naisi rindele ja selle tõttu tuli ukrainlannal ohvitsere mõjutada, et ta on oskuslik laskur.
End heaks laskuriks pidanud naine ei jätnud jonni, lõpuks korraldati talle eksam ja ta saadeti Odessa oblastis asuva Bilyayivka küla juurde, mida Punaarmee üritas Saksa vägede eest kaitsta.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704725t1h08bb.jpg)
Pavlitšenkole anti relv ja tal kästi maha lasta kaks rumeenlast, kes olid sakslaste käsilased. Ta sai mõlemale täpselt pihta, tappis nad ja ta võeti Punaarmee 25. snaipridivisjoni täpsuslaskjaks.
Pavlitšenko sai Mossin-Nagant 1891/30 viielasulise salvvintpüssi, mis oli Nõukogude Liidus Punaarmee põhirelvana kasutusel kuni 1940. aastate lõpuni. Sellele relval oli kolm liini ehk kaliiber oli kolm kümnendikku (7,62 millimeetrit).
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704739t1hf617.jpg)
Nõukogude Liidus oli Teise maailmasõja lõpuks toodetud üle 17 miljoni Mossin-Nagant 1891/30 relva.
Ukrainlannast täpsuslaskuril oli alguses lahinguolukorras raske oma sihtmärgile keskenduda, kuid ta sai sellest üle, kui ta kõrval olnud lahingukaaslane sakslase poolt maha lasti.
«Lahingukaaslane oli lõbus sell, kelle naljad olid sõjas omal kohal. Ta kaotas elu otse minu kõrval ja pärast seda ei hoidnud mind enam miski tagasi,» meenutas naine aastaid hiljem.
Kaaslase kaotamise päeval tappis Pavlitšenko kaks saksa luurajat ning 75 päevaga saatis ta teise ilma 187 sakslast.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704723t1h0c55.jpg)
Kui saksa armee vallutas Odessa, viidi Pavlitšenko Krimmi Sevastoopolisse.
Punaarmee täpsuslaskurid tegutsesid kahekaupa, liikudes öisel ajal rindejoonel. Seda tegi ka Pavlitšenko koos oma kaaslasega, neil oli kaasas hea suurendusega binokkel, süüa, juua ja laskemoona.
Pavlitšenko kaaslane oli eelkõige ta silmade eest, tema ülesandeks jäi laskmine, kuna ta oli snaiprina parem.
Ukrainlanna osales Sevastoopoli lahingutes kaheksa kuud, lastes maha 309 sakslast, kelle tapmine on dokumenteeritud. Neist 36 olid saksa armee snaiprid. Pavlitšenko kahte esimest tapmist ei kaasatud sellesse arvu, kuna need olid «eksamilasud».
Hoolimata oma täpsusest sai Pavlitšenko mitu korda haavata, kuid mitte raskelt.
Temast sai lõpuks Punaarmee üks tuntumaid nägusid, keda nõukogude juhid kasutasid ära propaganda eesmärgil, et hoida üleval sõdurite moraali ja tahet.
Nõukogude Liit saatis Pavlitšenko kui oma kangelase 1942. aastal USAsse, kus ta kohtus Ameerika Ühendriikide 32. presidendi Franklin Rooseveltiga, olles samas esimene Valget Maja külastanud nõukogude kodanik.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704743t1hbbea.jpg)
Esileedi Eleanor Roosevelt palus Pavlitšenkot esinema, et ta räägiks oma kogemustest naissõdurina. Ukrainlanna ei rääkinud inglise keelt, kuid ta esinemine tõlgiti inglise keelde.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704745t1h70fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704715t1h88c2.jpg)
Pavlitšenkot üllatas USA ajakirjanduse ründav stiil ja seksistlikud küsimused. Näiteks üks reporter küsis, et kas nõukogude naised tohivad olla rindel meigituna.
«See ei ole keelatud, kuid kellel on aega nina puuderdada, kui ümberringi käib lahing ja vihisevad kuulid,» teatas täpsuslaskur.
Pavlitšenko aitas ka USA-l sõjapropagandat teha, kutsudes mehi ja ka naisi liituma USA armeega.
«Olen 25-aastane ja seni tapnud 309 fašisti. Kas teile härrad ei tundu, et olete liiga kaua lahingutest eemale hoidnud?» küsis Pavlitšenko Chicagos esinedes ja pärast seda avaldasid sajad mehed soovi USA armeesse astuda.
Pärast kodumaale tagasi saabumist ei saadetud teda enam rindele, vaid ta suunati snaiprite koolitajaks, õpetades välja sadu uusi täpsuslaskjaid, kuid mitte ükski naine ei küündinud tema tasemele.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704741t1h4ff1.jpg)
Pärast Teist maailmasõda jätkas ta Kiievi ülikoolis ajaloo õppimist, saades lõpuks doktorikraadi ja tuntud ajaloolaseks.
Kui Eleanor Roosevelt külastas 1957. aastal Nõukogude Liitu, kohutus ka Pavlitšenkoga, kellega vestles Teisest maailmasõjast ja tema rollist selles sõjalises konfliktis.
Kui Nõukogude Liidu kangelane Pavlitšenko 10. oktoobril 1974 suri, siis ta järelhüüdes oli, et tegemist on kõige täpsema ja edukama naissnaipriga läbi ajaloo.
Nõukogude Liidul oli Teises maailmasõjas 2000 naissnaiprit, kellest 500 jäid ellu, nende seas ka Ljudmõla Pavlitšenko.
Väidetavalt on maailma kõige täpsem meessnaiper soomlane Simo Häyhä, kes tappis Talvesõjas (1939 – 1940) kolme kuu jooksul 542 nõukogude sõdurit.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/20/7704753t1hc380.jpg)
Nõukogude punaarmeelased hüüdsid Häyhät Valgeks Surmaks, kuna ta oli väga täpne, kuid samas kandis sõduririietuse peal valgeid pükse ja jopet, mis muutis ta lumega sarnaseks ja teda oli raske märgata.
Ta suri 1. aprillil 2002, olles 96-aastane.