Prantsuse psühhopaat

1965. aastal sündinud Frédéric Beigbeder hakkas romaane kirjutama reklaamiagentuuri töö kõrvalt. Foto: Internet

Prantsuse staarkirjanik Frédéric Beigbeder tõdeb kaanehinna järgi nime saanud teoses juba avalehekülgedel oma antikangelasest peategelase copywriter Octave Parango suu läbi, et kõik siin ilmas on ostetav. Hinna saab külge kleepida armastusele, kunstile, planeedile Maa ― teile ja mulle.

Octave on tüüp, kes müüb meile kõiksugu saasta ning on alati kõigist kolme trendi võrra ees, pea pulbitsemas ideedest, kuidas tarbijal ila jooksma panna. Tema on see, kes katkestab telekas filmi oma logodega. Ta ei lase igavust tunda. Ta ei luba mõelda.

Tohutu kuupalgaga Octave lööb kohe kaardid lauale: «Me elame esimest korda süsteemis, kus inimene valitseb inimest nii, et koguni vabadus on selle ees võimetu.» Elu on vallutanud sügavkülmutatud toidud, kõõmavastased šampoonid ja kolmekordse teraga habemeajamissüsteemid.

Keskmisel õhtumaalasel tuleb aastas vastu võtta 4000 kommertssõnumit! Ja keegi ei vihka süsteemi nii palavalt kui selle sees olev Octave, kokaiin sõõrmeis, tühjus hinges. Väljapääsu pole, mida meeleheitlikumalt ta üritab välja murda, seda sügavamale ust kinni hoidvaid naelu taob.

Tõlkija Anti Saar teeb söakalt kaasa kõik autori keeleliselt ja meeleliselt värvikad uperpallid ning mis seal salata: tipphetkedel on «17,90 €» peenelt disainitud ja nauditav tarbimisühiskonnakriitika: ühest väljapääsmatust kuldsest kongist saab lahkuda ainult teise.

Copywriter'ite ja yuppie'de maailm näikse laias laastus olevat üks ja seesama kõigil mandritel, kus tuntakse reklaami ― niisiis kõikjal. Viktor Pelevin on kajastanud seda teemat psühhedeelsemalt, Charles Michael Palahniuk satiirilisemalt ja tarbijaühiskonnakriitilisemalt, Michel Houellebecq perverssemalt ning Bret Easton Ellis rafineeritumalt. Ja need on vaid mõned näited.

Lõputult pole võimalik pureda kätt, mis sind päevast päeva toidab. Isegi elu peremees ei saa kuigi kaua sülitada ühte ja samasse suppi, kuigi mass tuleb mänguga kaasa ja allumatusest on saanud süsteemis pelgalt üks allumise vorm.

Octave jõuab suure tõeni: taipamaks, et raha ei tee õnnelikuks, peab olema kogenud nii raha kui õnne. Kuid mida selle teadmisega peale hakata?

Mida ülepea hakata peale, teades, et hambapasta on mõttetu lõhnav toode ja tegelikult piisaks üksnes harjamisest? Või et fooliumist eraldub rohkem mürki kui asbestist, päikesekreemide koostis on püsinud muutumatu Teisest maailmasõjast saadik ning pesuvahenditel pole õieti mingit vahet, töö teeb ära pesumasin?

RAAMAT
«17,90 €»
Frédéric Beigbeder.
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundanud Jüri Jegorov.
232 lk, kõva köide.