/nginx/o/2011/05/18/587928t1h7212.jpg)
Martin Alguse ja Taago Tubina koostöös valminud «Postmodernsed leibkonnad» on algupärane lavastus, mis üle pika aja puudutab eksistentsiaalselt olulisi probleeme kuni inimlikkuse algeteni välja. Osaliste hinges on põletavad haavad ― hirm, süü ja üksindus. Ilmselt leiab iga vaataja endale tuttava teema, mis hakkab pikapeale vaikselt kurku pitsitama.
Ei maksa lasta end eksitada esimese vaatuse näilisest eklektikast: kes on kes ja miks ta nii räigelt käitub? Esmane ehmatus lahtub, võiks öelda, et aurustub loo edenedes. Vesi kui üks maailma algelement lööb kaasa nii teksti, pildi kui keha tasandil.
Kaspar Jancise mängulises ja dünaamilises kujunduses on seda oskuslikult kasutatud. Värvilised pallikesed, sümbolkujundite videomontaaž ja mitut otstarvet täitev hiiglaslik laud lisavad süngevõitu tekstile helgemat, absurdimaigulist tooni.
Vesi oma kolme olekuga peegeldub ka osaliste olemuses. Süü ja kaotuse märki kannavad hangunud hingega Paul (Janek Vadi) ja Linda (Carita Vaikjärv); piinavast intsestist püüavad välja murda ja oma teed «voolata» Lissi (Kadri Lepp) ja Max (Martin Mill). End pärast ema surma koju lukustanud Petteri (Tarvo Vridolin) ja maailma vahel on side ajapikku justkui aurustunud: ta suudab suhelda ainult virtuaalsete tuttavate (Kata-Riina Luide) ja mälupiltidega.
Hoiule antud viha
Petteri on üks vastuolulisemaid karaktereid. Kunagine pangandustegelane on end ilma jätnud tööperekonnast ja sulgunud koju. Petteri mõistab, et üksindus on hukatuslik, aga vihkamises üles kasvatatud, ei julge ta enam kedagi usaldada.
Isa hülgas nad; ema on teda hoidnud maailma eest, et poeg enam haiget ei saaks. Ometi on üksinda hoitus valusam põli kui ükskõik milline eksitee inimeste seas. Petteri suudab selgemail hetkil sõnastada endaga toimunu: «Ma olen hea! See viha on minusse hoiule antud.»
Viimases väites võiks peituda lavastuse võti: põlvest põlve nuheldud vanemate patud on vaja ära tunda ja andeks anda, alles siis saavad kodud poolikute, eksinud hingede asemel täis terveid inimesi.
Kui mõistmist ei tule, muutub olukord väljakannatamatuks ja inimene hakkab oma valus teistele haiget tegema. Linda abikaasale Robertile (Andres Tabun) on kogu maailm finantsperekond, kellesse tuleb suhtuda tuima üleolekuga. Mehe kõrval muganenud, jõuetut viha peitev naine tahab eluväärtustest aru saada, kuid tal pole enam julgust. Suutmatus oma teed käia on pärit lapsepõlvest.
Linda ja Pauli saunastseen on lavastuse sügavamaid. Õde-venda istuvad, seljad koos, ja mõjuvad oma siiruses tervikuna. Kahjuks on nende perekondlikud sidemed juba lapsepõlves katki rebitud ning Paul ongi jäänud illusoorsesse wannabee-olekusse.
Keegi pole päris tema ise
Janek Vadi homoseksuaalne Paul on suurepärane roll. Oma näilise kerguse ja tabavate repliikidega vastandub see hästi muu seltskonna meeleheitele. Paul püüab lapselikus usus kohanduda moodsate väärtusnormidega, kuid altruism, mida ta ilmutab somaallasest voodipartnerit Ngabet (Tanel Ingi) toetades, on siiski pisut võlts.
Ükski leibkond ei ole päris tema ise. Nad meenutavad segaduses lapsi, kes püüavad elumänguga hakkama saada, kuid mäng on neist alati suurem. Perekonnad kogunevad ümber laua tähistama kokkukuulumist. Hõbepeekrites on vein ja laual hõrgud road, kuid igaüks on iseendale Juudas.
Maxi monoloogi taustana liikuv video juhib meid rakutasandilt kosmosesse ja tagasi ning kinnitab, et kõik on üks. Ühe inimese kadumine on teise valu. Iga valik toob kaasa uue segaduse, sest ei ole enam midagi püsivat. Milline peremudel on meie postmodernistlikul ajal parim, ei tea vist keegi ― ka jumalasõna ei juhata. Maailm muutub nii kiiresti suureks ja väikeseks korraga, aga inimese igatsus turvalise kodu ja headuse järele ei kao kunagi.