Nädala plaat: Beastie Boys «Hot Sauce Committee»

Beastie Boys Hot Sauce Committee Part Two (Capitol) Foto: promo

Beastie Boys
Hot Sauce Committee Part Two (Capitol)
Hinne 4

Kisa ja kitarrid

Selle seitse aastat oodatud seitsmenda albumi puhul on eriti vaja teada, et New Yorgi räpitrio ­Beastie Boys alustas 32 aastat tagasi teismeliste kisakõride ja saundihuligaanide hardcore-punk-kollektiivina ning hiphoppi hakkasid nad tegema 80ndate hakul pelgalt pulli pärast hõikudes ja suvalisi biite kolksutades.

Teine tähtis punkt ajaloos biistide uut plaati kuulates on nende esimene album «Licence To Ill» veerand sajandit tagasi: räpproki, kohati isegi räppmetali album, mis ennetas sellist – nagu tulevik näitas, äärmiselt ebaõnnestunud – žanrit keskeltläbi kümne aastaga.

Noortele: Beastie Boysi varasema, esimese albumi eelse loominguga tutvumiseks hankige 1994. aastal tagantjärele ilmunud kogumikalbum «Some Old Bullshit», kus peal ka surematud peohitid «Cooky Puss» ja «Egg Raid On Mojo».

Niisiis, platsil on punk ja kitarrid, ning kolmanda referentspunktina ma nimetaks Boysi viiendat albumit «Hello Nasty» – sealt tuleb pullitegemine, kuulaja ja popmuusika narrimine, lust ja mängurõõm, eklektika.

Just nendest «asjaoludest» lähtub BB uus, korduvalt edasi lükatud album. Mis ei tähenda, et vanad mehed... mitte muide nii vanad, kui staaži järgi arvata võiks, kõigest neljakümnendate keskel... et vanad mehed, jälle juurte juurde, oo nooruspõlv, oleme endiselt triksis-traksis, noored poisid, pähh, vanadus, igavesti noored – samas sellised sageli käristavad ise aegunud muusikat ja on seetõttu eriti ajast väljas.

Ei ole sellist asja. Pealegi 45 on uus 10 – et midagi mõttetut öelda. 90 on uus oranž.
Pigem tähendab Boysi raju lähenemine vabanemist vahepealsest hallusest. Vaatame, millega nad eelmisel kümnendil hakkama said: kaks ümmargust toodet: eelmine korraline album «To The 5 Boroughs» (2004) ja vahealbum «The Mix-Up» (2007). Esimene neist liialt traditsiooniline hiphop-album, pealegi tõsisevõitu ja poliitilise sõnumiga. Teine aga instrumentaalplaat, millel iseenesest ei ole midagi viga, sepad võtsid vanade aegade vaimus ise pillid kätte ja mängisid surfrokki, garaažirokki, jämmifunki ja tõpra-jazz’i ehk oma juuri. Aga see on siiski lihtsalt mingi plaat.

Särts ja tähendusrikkus kogu oma nõmetsemises ja absurdis on tagasi. Võtame ainult kaks vastandit siit albumilt. Swit­chi hästiprodutseeritud «Don’t Play No Game That I Can’t Win» külalissolisti Santigoldiga näitab MCA, Ad-Rocki ja Mike D jätkuvat lööklauluoskust – ja nende hitid tõesti löövad, «Lee Majors Come Again» näitab, et produktsiooniga ei pakuta üle, oluline on punk.

Nende punk ei ole kuri fantaasiavaene sõjatärin, nagu seda kaasaja Ameerikas palju kohtab, ega «korrumpeerunud» greendaylik Suur Rokk, nagu seda samuti kaasaja Ameerikas palju kohtab, vaid vaba vaim ja segastpanek ehk see osa protestikultuurist, mis on kõik ajad üle elanud.
Õhku jäävad Beastie Boysi puhul alati mõned küsimused. 1. Kas on lõbus või ei ole? – On! 2. Kas mingit ebardlikku gruuvi on? – On jälle, jah. 3. Kas mõni lugu ajab endast välja, hüppama, kargama, vallandab sisemised Beavise ja Buttheadi? – On küll mõni selline ka.

Korras siis. Pole suuremat kunstmuusika austajat kui mina, okei, kindlasti mõni on, aga vahelduseks midagi, mis ei ole udupeen ämblikuvõrk ega kõrge kunst, kulub ära. Tegelikult on Beastie Boys muidugi kõrgem kunst kui mõni teine, aga see on eraldi essee teema, mida ma elu sees ei kirjuta. Ehk sääl teispoolsuses siis...