:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7546277t1h0228.jpg)
Esimeses maailmasõjas osalesid ka naised, kuid eelkõige olid nad medõed ja töötasid sõjatehastes.
Video: venelanna Maria võitles Esimeses maailmasõjas keiser Nikolai II eriloal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keiserliku Venemaa armees sõdis siiski ka naisi, kes said selleks keisrilt Nikolai II ja sõjaministrilt Aleksander Kerenskilt eriloa, teatab illtalehti.fi.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7546281t1h6dcb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7546285t1hf3a2.jpg)
Üks sellistest naistest oli lipnik Maria Botskarjova, kes moodustas Kerenski nõusolekul Peterburis naiste surmapataljoni, olles selle juht.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7546277t1h0228.jpg)
Botskarjova pani koos talle allunud naistega toime rünnakuid, olles meestega võrdne, päästes mitmeid elusid ja saades paar korda haavata. Botskarjova sai oma kangelaslikkuse eest Püha Georgi risti ja kolm medalit.
Venemaa juhid lootsid, et naised aitavad tõsta meeste moraali, olles neile oma vaprusega eeskujuks.
Botskarjova pani oma pataljoni kokku naistest, kes vastasid ta ajalehekuulutusele, milles ta otsis naisi, kes olid nõus sõdima. Venemaa esimesse naiste surmapataljoni astusid nii aadlitiitliga daamid, tehasetöölised, intelligendi esindajad kui talunike naised, õed ja tütred.
Näiteks Botskarjova adjutant oli admiral Nikolai Skrõdlovi tütar Maria Skrõdlova.
Botskarjova sõnas oma pataljoni naistele juba esimesel päeval, et nad ei ole enam naised, vaid sõdurid. Enne vormi selga panemist lõigati nende juuksed lühikeseks ja nad tõmbasid ümber rindade tuegva linase kanga, loobudes korsetist.
Sõjaväeline treening oli raske ja mitte kõik ei pidanud sellele vastu. Botskarjova surmapatajoni jäi lõpuks 300 kõige tugevamat ja võitlusvalmimat naist, ülejäänutest moodustati Peterburi 1. naispataljon, mille liikmed kaitsesid hiljem Talvepaleed bolševike eest.
Botskarjova pataljon saadeti 1917. aasta suvel läänerindele, Valgevenesse Smarhoni piirkonda. Juulis 1917 lõid need naised Kreva veristes lahingutes mitmel korral sakslaste pealetungi tagasi.
Neis lahingutes hukkus 30 naist ja 70 sai vigastada, sealhulgas ka Botskarjova, kelle jaoks oli see juba viies haavata saamine.
Keiserliku Venemaa armees võitles umbes 6000 naist, kuid oktoobrirevolutsioon tegi naispataljonidele lõpu.
Bolševikud üritasid Botskarjovat saada enda ridadesse, kuid see ei õnnestunud ja ta hukati 31-aastasena revolutsiooniliste puhastuste ajal 1920. aastal nõukogude Venemaa salapolitsei Tšekaa asejuhi Ivan Pavlunovski käsul.
Maria Frolkova sündis 1889. aasta juulis Vologra oblastis Nikolskis talupoja perre. Ta isa võitles Vene-Türgi sõjas 1877 – 1878, olles seersandi auastmes.
Frolkova abiellus 16-aastasena Afanasi Botskarjoviga ja nad asusid elama Tomskisse, kuid mees ostus vägivaldseks ja Maria jättis ta kiiresti maha, leides tööd teenijannana bordellis. Sell omanikud sundisid ka teda prostituudina töötama.
Maria kolis Sretenskisse, kus tal tekkis suhe juudist poepidaja Jakov Bukiga, kuid võimud sulgesid Buki poe, kuna meest süüdistati varguses. Kohus mõistis ta 1912. aastal süüdi ja ta saadeti Jakutskisse asumisele, kuhu Maria talle järgnes. Buk jäi ka seal vargustega vahele ja kohtu uue otsuse alusel saadeti mees Amgasse, mis asub Venemaa Kaug-Idas.
Esimese maailmasõja puhkedes kolis Maria Botskarjova Amgaast tagasi Tomskisse, kus ta asus esmalt tööle medõena, kuid ta unistuseks oli pääseda rindele. See õnnestuski tal pärast väljaõpet ja eriloa abil.
Venemaa bolševike juht Vladimir Iljitš Lenin andis postuumselt Botskarjovale armu ja käskis naise hukkajad hukata.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/05/7546279t1h1997.jpg)
1917. aastal Venemaal olnud USA ajakirjanik Bessie Beatty kirjeldas Maria Botskarjovat kui väga mehelikku ja tugevat naist naist, kes soovis olla meestega võrdne. Ajakirjaniku sõnul pidi ta Botskarjovat mitu korda vaatama, enne kui sai aru, et tegemist on naisega.