Intervjuu: küsimustele vastas Dave Wyndorf ansamblist Monster Magnet

Dave Wyndorf ansamblist Monster Magnet Foto: BDG

11. novembril esineb Tallinnas, klubis Rock Cafe, üks tänapäeva psühhedeelse rokkmuusika lipulaevu, puhast energiat muusikaks muutev Monster Magnet.

Ansambli solist, liider ja muusika autor Dave Wyndorf oli nõus algava Euroopa turnee eel rääkima endast ja oma muusikast ka Eesti fännidele ning neile eestlastele, kes veel mingil põhjusel Monster Magneti usku astunud pole.

 

Monster Magnet on Eestis ka varem esinenud, 1999. aastal Metallica soojendusesinejana. Kas sa mäletad seda kontserti?

Oo jaa, see oli väga äge kontsert. Meie etteaste ise oli lühike ja rahvast oli vähe, aga lava ees olnud inimesed olid väga lahedad. Ma mäletan, et ma käisin Tallinnas ringi ja mul vajus suu lahti vanalinna arhitektuuri vahtides. Eesti on imeline koht ja ma tean, et teil on väga huvitav ajalugu.

Teile on ikka kuradima palju paska kaela kallatud, aga te olete ikka edasi võidelnud. Ma mäletan, et esimest korda kuulsin ma Eestist, kui te seda inimketi värki tegite. See oli päris hämmastav, aga ma hakkasin Eesti kohta rohkem uurima vahetult enne 1999. aasta kontserti.

Ma avastasin, et te olete mingi 50-60 aasta jooksul ainult kaks korda saanud vabadust maitsta. Sovjetid ja natsid andsid teie kallal vaheldumisi minna, aga te ei murdunud ikkagi. See on tõsiselt võimas. Ja teil on muidugi lihtsalt uskumatult ilusad naised.

Sa oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et Monster Magnetil ei ole reaalseid konkurente. Kas olukord on praegu sama?

Ma ei mõelnud seda päris nii. Me ei pea ennast teistest bändidest paremaks, aga mõnikord ma tunnen ennast tõesti rokimaailmas üksikuna. Muidugi on ka inimesi, kelle vastu ma austust tunne. Mulle meeldivad väga näiteks need bändid, kellega me koos tuurile läheme. Nebula on kuradima äge psühhedeelne rokkbänd. Kindlasti ka näiteks The Hives, Soundtrack Of Our Lives ja Wolfmother – need on minu arvates praeguse aja parimad bändid.

Sa oled öelnud ka seda, et USAs ei ole head rokkmuusikat. Kuidas Euroopas olukord on?

Oi, Euroopa on selles osas tõeline kuningas. Minu jaoks on hetkel maailma rokipealinn Skandinaavias, sealt tuleb lihtsalt nii palju head muusikat.

Miks on Monster Magnet Euroopas populaarsem kui USAs?

Esiteks ei pea Euroopas nii väga seda meelelahutusäri mängu mängima, et plaat välja anda. Ameerikas on konkreetsed mängud, mida sa mängima pead. Reklaamilepingud ja kogu see raadiovärk, et tuleb mingid raadiojaamad kinni maksta ja nii edasi. Kõik teavad, et tuleb mingitele inimestele raha maksta, et sinu muusikat raadio mängitaks. Sellistele asjadele peab USAs tähelepanu pöörama, aga ma olen selle jaoks vist liiga laisk.

Praegu teevad kõik igasugu reklaamilepinguid ja värke, aga minule see ei meeldinud. Mulle ei meeldi kogu see kuradima süsteem seal USAs. Euroopas käib asi loomulikult ja sul on reaalselt võimalik kontsertide andmisega endale nime teha. Näiteks saad mängida festivalidel, kus on igasugu erinevaid inimesi ja sul on võimalus sellega uut publikut leida. Ja inimesed nagu sina tulevad meid kuulama ja ostavad pärast plaadi (naerab).

USAs peab kuradima kõva papi alla panema, et kuhugi suurele festivalile mängima pääseda. Kogu see musaäri on täiesti Hollywoodiks kätte läinud. Meie kogu selle jamaga kaasa ei läinud ja magasime sellega muidugi mitmed võimalused maha ja see rong on meie jaoks läinud.

Praegu me võime USAs teha mingi nelja või viie või kuue nädala pikkuse tuuri, aga see pole kaugeltki nii äge kui Euroopas.

Mis sa arvad sellest, et osa inimesi nimetab Monster Magnetit stoner rockiks? Mis kategooriasse sa ise oma muusika paneks?

Ma olen seda varem lihtsalt psühhedeelseks rokiks nimetanud, aga nüüd ma ütleks selle kohta lihtsalt rokkmuusika. Mulle ei meeldi mingeid silte kleepida. Neid on tore teiste bändide külge panna, aga see pole väga lahe, kui su enda ansambli külge neid kleebitakse (naerab).

Samamoodi, nagu sina ei tahaks olla elu lõpuni sildistatud kui rokiajakirjanik, kuigi sa tegelikult sooviks näiteks ulmekirjanik olla.

Sa saad kohe-kohe 52 aastat vanaks. Palju õnne esiteks. Aga sellega seoses – kas sa naudid tuuritamist ja esinemist sama palju kui varem? Kas midagi on aastatega oluliselt muutunud ka?

Kuule, saan jah. Aitäh sulle heade soovide eest (naerab). Tead, mulle meeldib kogu see värk endiselt ikka kuradima palju. Vahepeal ma nii ei tundnud, aga nüüd on justkui mingi teine tulemine. Minu jaoks ei suuda miski asendada kontserdil laulmist ja esinemist. See on suurepärane tunne. See on tõesti, tõesti suurepärane.

See on vali, äge ja võimas tunne. Laivis lauldes ei tunne keegi oma vanust, mis iganes see üldse tähendama peaks või kuidas see tunduma peaks. Ma arvan, et küsi seda küsimust minu käest mingi viie või kümne aasta pärast, äkki ma vastan siis teisiti. Kuigi ma seda väga ei usu (naerab).

Bänd on aastatega ainult paremaks läinud ja läheb endiselt kogu aeg paremaks. Seda on puhas rõõm näha ja kuulda.

Oled sa kunagi tõsiselt mõelnud, et jätaks kõik sinnapaika ja lõpetaks selle bänditegemise ära?

Oo jaa, mitu korda. Vaata, kui sa oled aasta aega tuuril, siis tekivad igasugu uskumatud pinged ja sa oled lihtsalt kogu sellest pasast niivõrd väsinud, et seda on raske kirjeldada. Ma olen vähemalt viis korda lubanud metsa kolida ja bänditegemise lõpetada. Aga kolm kuud pärast tuuri lõppu kirjutan ma juba uusi laule ja siis tahan ma varsti nendega juba stuudiosse minna.

Ja noh, kui paar kuud on seal stuudios higistatud, siis tahaks juba võimalikult kähku sealt minema pääseda ja jälle tuurile minna (naerab).

Kõik fännid, mina kaasa arvatud, tahavad teada, millal me võime uut Monster Magneti plaati oodata?

Ma kavatsen veebruaris või märtsis stuudiosse minna ja niipea, kui ma salvestamisega valmis olen, kavatsen ma selle tõpra ka välja lasta. Ma arvan, et salvestamisega üle kahe kuu ei lähe, nii et kevadel või suve alguses peaks plaat väljas olema.

Mis suunas Monster Magnet liigub?

Uus plaat saab olema väga-väga psühhedeelne hard rock ja seal saab olema kõvasti rohkem space-rock'i mõjutusi kui varasematel plaatidel. Ma tahan pühenduda täielikult sellele, et teha üks korralik space-rock'i plaat.

Monster Magneti viimast albumit «4-Way Diablo» peavad mõned fännid kõige raadiosõbralikumaks plaadiks. Kas see oli ettekavatsetud lüke?

Tõsiselt või? Ma kuulen seda esimest korda. Mingit sellist plaani küll polnud, ma olen ausalt öelda igasugusest raadiovärgist juba ammu loobunud. Ma ei tea enam isegi, mida raadio tähendab. Pärast suure plaadifirma alt ära tulekut ma ei mõtlegi selle peale.

Me tüdinesin sellest suurest leibelist ära, kogu sellest kuradi altkäemaksude ja pasa teemast. Ma arvan, et ma tegin õige valiku, kui selle lepingu lõpetasin.

Sinu sõnul on Monster Magneti peamisteks käimapanevateks jõududeks energia ja loomingulisus. Kas sul on endiselt piisavalt pauerit, et meie sokid jalast rokkida?

Ma arvan küll (naerab). Aga eks igaüks peab seda ise kuulama.

Paljud inimesed teavad, et sa oled aastaid oma deemonitega võidelnud. Mingis varasemas intervjuus nimetasid sa ennast «narkoatleediks». Milline on su suhe narkootikumidega praegu?

(Naerab) Mu kehas ei ole hetkel mingeid narkootikume. Ma olin narkoatleet võib-olla keskkoolis ja kahekümnendate eluaastate alguses. Pärast seda ei tundnud ma narkootikumidest enam mingit naudingut ja lõpetasin nende tarvitamise ära.

Kusjuures, kõige suurem pettumus on see, et ma jäin unerohtudest sõltuvusse nii kõrges vanuses, alles mõne aasta eest. Aga praegu ei tarvita ma midagi. Ma ei vaja enam narkootikume või alkoholi et pidutseda. Ma võin minna baari ja mitte juua, see pole probleem.

Ma võin olla koos inimestega, kes narkootikume tarvitavad ja see ei häiri mind. Narkot tehes õpid sa tegelikult igasugu asju ja muuhulgas õpid ka ennast paremini tundma. Alguses on see kõik väga äge, aga see tunne kestab üsna vähe aega.

Milliseid lugusid sulle kontsertidel kõige rohkem esitada meeldib?

Mulle meeldivad sellised rasked ja pikad lood, nagu «Spine of God» või «Cage Around the Sun» ja teised lood, mis annavad võimaluse mu vokaalseid võimeid proovile panna. Samas, ma ei ole väga väga ammu mänginud kontserdil lugu, mis mulle ei meeldiks. Need lõikan ma tavaliselt kavast välja.

Aga milline Monster Magneti plaat sulle endale kõige rohkem meeldib?

Ma ei oska nende seast lemmikut valida, sest nad on kõik nagu mu veidrad väiksed lapsed. Ma ei kuula neid plaate nii nagu teised. Ma mõtlen selle peale, mis toimus nende lugude kirjutamise ja salvestamise ajal. Ja ma olen muidugi selline nohik ka, et ma alati hakkan kuulates mõtlema selle peale, mis valesti läks ja mida oleks saanud paremini teha.

Mis muusikat sa ise praegu kuulad?

Ma kuulan palju Soundtrack of Our Lives´i ja siis üht lahedat Saksa 1970. aastate alguse proto-metal bändi The Lucifers Friend. The Hivesi viimane plaat on väga kõva ja The Knife on kah alati mu plaadimängijas. Jube palju igasugu Rootsi värki kuulan. Ja siis muidugi Austraalia parimat bändi, Wolfmotherit.

Kuidas kavatseb Monster Magnet oma Eesti fänne üllatada?

Seekord on tegu sisekontserdiga ja meie kontrollime olukorda, meie oleme peremehed. Muud ma ei ütle. Nüüd pole me enam Metallica soojendusbänd. See on Monster Magneti keskkond ja ma valin näiteks just praegu välja igasugu lahedaid filme ja fotosid, mida seal taustaks näidata. Seal saab olema väga hea atmosfäär.

Kõike paremat sulle ja bändile ja edu tuuriga!

Aitäh! Ma ei jõua ära oodata, millal me jälle Tallinnasse jõuame.