Martin Šmutov: uhke on olla…

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Šotlane, kes purssis eesti keelt. Sakslannad, kes olid aasta Eestis elanud. Hispaanlased, kellele laul lihtsalt meeldis. Venelased, kes toetasid Eestit, sest Eesti on sõber. Kui kirjutasin poolfinaali eel, et Düsseldorfis ei tea keegi kedagi, kes teaks kedagi, kellele Getteri laul ei meeldiks, siis kodumaal, kus toetus võiks olla eriti tugev, oli olukord kommentaariume vaadates vastupidine.

Enne poolfinaali peeti Eurovisiooni klounaadiks, kuhu Eesti oli välja pannud maailma viletsaima laulu veel jubedama esitajaga ja kohutavate taustajõududega.

Siis tegi Getter kindla ja kena etteaste ning sai finaali, kuid plaat ei muutunud, sest kohe sai selgeks, et finaali jõudis ta läbi häda ja finaalis niikuinii mingit tulemust ei saavutata ning riigile tehakse nii palju häbi, et seda ei suuda järgmised kolm valitsust ka maha pesta.

Inimesena, kes hoolib spordist mitu korda rohkem kui muusikast ja praegu toimuvatest korvpalliliiga NBA kohamängudest kümneid kordi rohkem kui Eurovisioonist, jääb selline suhtumine arusaamatuks.

Klubispordis on poolte võtmine tunnetel põhinev, sest valitavas on midagi, mis meeldib, kuid selle «miski» üle võibki vaidlema jääda. Samas peaks täiesti selge olema poolte võtmine aga riikide tasandil, kus pea alati koondutakse enda esindaja taha. Isegi siis, kui toimuv eriti korda ei lähe.

Mingil põhjusel on Eestis olukord teistsugune, ja mitte ainult Eurovisiooni puhul. Piisavalt palju on neid, kellele pole läbi aastate meeldinud jalgpallikoondise (liiga palju venelasi!), Erki Noole (pole võitjanärvi!) või Kristina Šmiguni (liiga isekas!) tulemused, ja seda isegi enne tulemuse saavutamist (või ka hiljem parastades). Väiksematest tegijatest pole mõtet rääkidagi – turistid, päntajalad, nisanäpud ja oinad.

Nagu reeglina tuleb Eestis omasid toetamise asemel sõimata ja iga tundepurskega välja näidata, et parem oleks, kui neil hästi ei läheks. Samas ei anta endale tõenäoliselt aru, millise pinge alla näiteks praegusel juhul needsamad lauljad ja tantsijad pandi, sest seda sõimurahet, mis saabunuks finaaliukse taha jäädes, suudavad kõik ette kujutada.

Getteri esinemist oli vaatama tulnud ka Düsseldorfi lähedal elav eestlanna. Ta oli kaasa võtnud üksteist välismaalastest sõpra, kelle põskedele joonistati Eesti lipud.«Teeme kohe sakslase eestlaseks,» nentis ta lippu joonistama asudes.Ei tea, kas tasus teha?

Märkus: kommentaar on meelega kirjutatud laupäeval enne tulemuste selgumist, sest need tulemused ei muuda konteksti: Getter Jaani on Eesti kaheksast üritajast teine, kes finaali murdis.