/nginx/o/2011/05/15/583212t1hfc66.jpg)
«Tõenäoliselt ei kuulu võidukas eurolaul pikemas vaates Aserbaidžaani kultuuriloo kuldraamatusse, kuid lühemas vaates on tegemist erakordselt olulise sündmusega,» leidis riigikogu liige ja Aserbaidžaani asjatundja Andres Herkel.
Herkel: Aserbaidžaanile on võit erakordselt oluline sündmus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aserbaidžaan on selle võidu nimel tegutsenud sihikindlamalt ja ilmselt ka suuremate panustega kui teised riigid. Raha, mida edu nimel mängu panna, on naftariigil palju. Võitu oli küll raske ette näha, aga juba eelmiste aastate tulemused olid paljulubavad,» kirjutas Herkel oma ajaveebis.
«Välisjõudude kaasamine Aserbaidžaani võidu nimel oli teadlik valik. Küllap oli suur tahtmine võita, kuid puudus lootus, et oma laulumeistrid toime tulevad. Seepärast heideti pilk eduka Skandinaavia suunas, investeeriti julgelt ja lõpuks nopiti viljad,» kirjeldas Herkel.
«Kujutan ka ette, millist rõõmu ja rahulolu väljendab president Ilham Älijev. Aserbaidžaanis hinnatakse edu märke omal moel. Kiire majanduskasv kinnitab, et inimõiguste kallal urgitsemine on väiklane ning võit Euroopa laulukonkursil ütleb, et tegemist on igas mõttes ülieuroopaliku riigiga,» nentis riigikogu liige.
Üle-euroopalisest tähelepanust langeb pisut ka inimõigustele
«Kahtlemata tunnevad võidu üle rõõmu ka inimõiguslased ja üsna lootusetusse opositsiooni jäänud poliitikud. Rahvuslik uhkus kuulub ju kõigile. Pole kuigi tark suruda tusane rusikas taskusse ja mõelda, et võit on vesi presidendi ja valitseva klanni veskile. Euroopa tähelepanu keskpunkti sattumine tähendab, et mingi osa valgusvihust langeb ka inimõiguste ja demokraatia olukorrale. Inimõiguslastel tuleb see võimalus maksimaalselt ära kasutada,» sõnas Herkel.
«Kuivõrd Eurovisiooni vedavad jõud on rahvustelevisioonid, siis tuleb meenutada ka seda kuidas Aserbaidžaanis avalik-õiguslikku televisiooni tehti. Üks kahest kanalist jäi edasi riigitelevisiooniks ja selle programm on siiani väga presidendikeskne. Teine kanal tehti ümber ja öeldi, et sellega on Euroopa nõuanne luua sõltumatu avalik-õiguslik televisioon ka täidetud. Küllap on Euroopa Ringhäälingute Liidu (European Broadcasting Union) isandatel nüüd ka enam põhjust olukorraga lähemalt tutvuda,» kirjeldas Andres Herkel.