/nginx/o/2018/01/18/7493561t1h5479.png)
Dr Jordan B. Peterson on Kanadas asuva Toronto ülikooli psühholoogia professor, kes on viimased poolteist aastat pidanud võitlema teda saatva kriitikaga, kus seda süüdistadakse olemast transfoob, seksist ja kitsarinnaline inimene. Aga nagu teisipäeval toimunud intervjuu näitab, siis teda kritiseerivad inimesed, kes ei toetu enda argumente tehes teadusele.
Dr Peterson tuuritab praegu Euroopas, et promoda enda uut raamatut «12 Rules for Life: An Antidote to Chaos». Kuna tema raamat keskendub sellistele teemadele nagu meeste ja naiste vahelised suhted, sugu, karm kasvatus ja iseseisvus, siis on nii see raamat kui Dr Petersoni varasemad väljaütlemised tekitanud olukorras, kus mees peab enda vaateid vasakule ja paremale kaitsma, ning taluma olukorda, kus teda süüdistatakse olemast fašist, transfoob ja seksist.
Aga nagu näitas Suurbritannia telekanalis Channel 4 tehtud intervjuu Cathy Newmaniga, siis kriitika, mida Peterson saab, on tingitud inimeste saamatuses hoomata seda, mida mees räägib. Newman, kes ei eita, et ta seisab naiste õiguste eest, tahtsid intervjuu ajal keskenduda meeste ja naiste vahelisele palgalõhele, mis on Suurbritannias 9%. Newmani arvates eksisteerib see palgalõhe ainult ühel põhjusel - ühiskond on meeste poolt domineeritud ja naised saavad vähem palka, kuna nad on naised.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/18/7493565t1h12c8.jpg)
Peterson sellega nõus ei olnud ja ütles, et palgalõhe küll eksisteerib, aga mitte ainult sellepärast, et üks on mees ja teine on naine. Professor tõi välja, et palgalõhe erinevus on tingitud erinevatest sooga seotud omadustest, mis välistavad soolise võrdsuse töökohal ning tõi välja nii mitmeid teisigi põhjuseid, mida vasak radikaalid eiravad, kuna need ei sobitu nende seksismi narratiiviga.
Newman alustas intervjuud statistika abil, mis näitab meeste domineerimist teatud valdkondades ning nende üldist sissetulekut, et sellega näidata, kuidas mehed naiste üle domineerivad ja kuidas naisi ignoreeritakse. Peterson aga lükkas selle väite tagasi, sest on väga vastutustundetu ja eksitav tuua välja ainult enda narratiivile vastavat statistikat, ilma mainimata, miks need erinevused tekivad. Peterson seda aga tegi.
«Mitmemõõtmeline palgalõhe analüüs näitab, et seda ei eksisteeri,» ütles Peterson.
«Aga see ju ei vasta tõele, ega ju?» vastas Newman. «See 9% palgalõhe, see on meeste ja naiste tunnipalga keskmine vahe. See eksiteerib.»
«Jah, aga selleks on mitmeid põhjuseid: üks nendest on sugu, aga see ei ole ainuke põhjus,» sõnas professor. «Kui sa oled sotsiaateadlane, siis sa ei tee kunagi üheastmelist analüüsi. Sa ütled, et jah, naised teenivad kokkuvõttes vähem kui mehed. Olgu, aga siis me arvestame eraldi ka vanust, ametikohta, huvialasid ja iseloomu arvestada.»
«Minu point on: ma ütlen, et meeste ja naiste vaheline palgalõhe on tingitud ainult soost on vale, sest see on vale. Selles ei ole mingit kahtlustki. Mitmemõõtmeline analüüs tõestab seda.»
Siis tõi psühholoog välja mõned iseloomuomadused, mis on rohkem naiste seas levinud, nagu leplikus, mis viitab sellele, et enamasti lepitakse madalama palgaga.
«On olemas selline iseloomuomadus nagu leplikus,» seletas Peterson. «Leplikumad inimesed on kaastundlikumad ja viisakad ning leplikud inimesed saavad sama töö eest vähem palka kui vähem leplikumad inimesed. Naised on leplikumad kui mehed.»
«See on üks komponent mitmemõõtelises võrrandis, mis ennustab palka,» sõnas ta, «ja selles on umbes viieprotsendiline hälve.»
Natuke hiljem tuli Newman, kes oli ilmselgelt rahulolematu, palga lõhe temaatika juurde tagasi.
«Ainult seitse naist juhivad UK saja parima ettevõtte juurde kuuluvat firmat. See lihtsalt ei ole aus,» ütles ta.
«On olemas teatud hulk mehi, keda ei ole väha palju, kes on valmis ohverdama kõik enda elus, et pühenduda enda karjäärile. Need mehed on väga intelligentsed, nad on väga, väga kohusetundlikud, nad on motiveeritud, neil on palju energiat, neil on hea tervis ja nad on valmist töötama 70 kuni 80 tundi nädalas, ilma pausideta, spetsialiseerudes vaid ühele asjale, et tippu jõuda.»
«Kas sa ei arva, et naistel on ees mingid barjäärid, mis takistavad neil nendes firmades tippu jõuda?» päris Newman.
«Mingid takistused kindlasti on,» ütles Peterson, «nagu näiteks mehed. Ükskõik, mis ettevõttes tippu jõuda, on tohutu suur ettevõtmine. Ning mehed, kellega sa konkureerid, ei lase endale pähe istuda. Nad ei ütle: näe, võta mu töökoht. Need asja ei käi nii. Seal on tohutu suur konkurents.»
Peterson tõi siis näite Skandinaaviast, et illustreerida meeste ja naiste huvide erinevusi, mis viivad erinevate karjäärivalikuteni. Need valikud aitavad mõista üldiseid erinevusi meeste ja naiste palgalõhe vahel.
«Tulemuste võrdõiguslikkus ei ole soositav,» sõnas professor. «Kui lasta meestel ja naistel iseseisvalt valikuid teha, siis nad ei sea end samadesse kategooriatesse.»
«Selline on paratamatu tulemus meeste ja naiste vaba valiku järel ühiskondades, mis on soolise võrdõiguslikkuses läinud kaugemale kui ükski teine. Need on sissetungimatud erinevused. Sa saad neid eemalda läbi tohutu sotsiaalse pinge või türannia, aga kui sa lased meestel ja naistel ise oma elus valikuid teha, siis kokkuvõttes ei moodustu võrdne tulem.»
Professor Petersoni jutu mõte oli see, et karjääriredelil edukas olla, peab iga inimene, kas mees või naine, olema vähem leplik tingimuste osas, mis talle presenteeritakse, seadma endale mõistlikud ambitsioonid ja püüdma nendel poole sihtida.
/nginx/o/2017/12/18/7418039t1h49e4.jpg)