Kanada kirjanik Margaret Atwood kirjutas praeguse ahistamisteema valguses kolumni, mille avaldas väljaanne Globe and Mail.
Kirjanik Margaret Atwood kritiseeris #Metoo liikumist, et see võib viia uude stalinismi (1)
Atwoodi sõnul tekkis ahistamisvastane #Metoo liikumine juriidilise süsteemi aukude tõttu, tuues internetis kaasa rahvusvahelise süüdistustelaine, kus kõik süüdistavad kõiki, kuid ei ole võimalik teha kindlaks, kas keegi ikka süüdi on, teatab The Guardian.
Selline seisukoht tekitas kriitikalaviini, et 78-aastane kirjanik on ajast maha jäänud ega saa enam elust aru, toetades ahistajaid.
Twitteris kirjutati: «Margaret Atwood, palun lõpeta oma nooremate sookaaslaste ründamine ja kuula, mida neil naistel #Metoo liikumise valguses öelda on».
Atwood teatas, et ta on feministe jälginud pikka aega ning põhiliste inimõiguste tagamine ei tähenda seda, et naiste õigusi jalge alla tallatakse, nagu suur osa naisi tunneb ja arvavab.
«Näidates mind verejanulise koletisena ei muutu mitte midagi. Kindel on see, et lääne juriidilises süsteemis on vigu ja see on ebaefektiivne, võimaldades süüdistada ka neid, kes süüdi ei ole. Otsitakse süüdlasi, kuid ei pakuta välja lahendusi,» teatas kirjanik.
Atwood viitas ka Kanadas aset leidnud seksuaalse ahistamise juhtumile. Briti Columbia ülikooli loomingulise kirjutamise ja kirjanduse professor Steven Galloway vallandati 2016. aastal, kuna teda süüdistati ahistamises.
Järgnes kuudepikkune uurimine, mis ei viinud mitte kuhugi ja ülikool pidi lõpuks tunnistama, et neil oli selle õppejõu vastu vaid üks süüdistus, mida ei olnud võimalik tõestada.
Atwoodi sõnul lõhuti selle mehe edukas karjäär, kuna keegi lihtsalt ütles midagi.
Kirjaniku sõnul oleme 21. sajandil ajastus, kus põhilised inimõigused on hakanud murenema ja sellest võib kerkida uus türannia, milles tahetakse kehtestada ideoloogiline puhtus.
«Kas need ideaalsed feministid ja #Metoo liikumise entusiastid on endalt küsinud, kas nad on õiglased? Kui mitte, siis peaksid nad aru saama, kas nad mitte ise ei toida vana mõtteviisi, et naised on alati ohvrid,» jätkas Atwood.
Kirjaniku kriitilised seisukohad tekitasid kommentaaride laviini, et temal kui tuntud naisel on palju sõnaõigust, kuid samas on naisi, kes on ahistamise ohvrid ja ei saa end sellisel viisil kaitsta.
Briti Columbia ülikoolis loomingulist kirjutamist õppinud Erika Thorkelson vastas Twitteris Atwoodile, et tuntud naine lõpetaks naiste ridadesse kiilu löömise ja mõistaks endast nooremaid naisi, kes ei näe olukorda nii nagu tema.
Ta lisas, et vanema põlvkonna naised elasid nooremana teistsugustes oludes ning ahistamismängu kaasamängimine oli osa nende ellujäämistaktikast, kuid tänapäeva see enam ei sobi ning neil on noorte naiste suhtes selle tõttu raske empaatiat tunda.
Atwoodi arvates lähtuvad noorema põlvkonna naised ainuüksi oma egost ja hirmust, kuid olukord nii ei muutu.
Erika Thorkleson vastas, et vanema põlvkonna naised on end mingil määral tõestanud ja endale koha kätte võidelnud, makstes selle eest teatud hinda, kuid noored naised ei ole nõus seda kadalippu läbima, vaid nad nõuavad endasse austavat ja hindavat suhtumist kohe, nad ei pea enda tõestamiseks laskma end ahistada ja alandada.
Atwoodi arvates saab praegust meestele vallandunud nõiajahti, mille taga on #Metoo, võrrelda stalinistliku puhastusega, mis oli ühiskonna üks äärmuslikumaid. Kirjaniku sõnul liigub praegune maailm silmanähtavalt türannia suunas just sugudevahelise sõja tõttu.
Paljud kanadalased leidsid, et Atwood sõna otseses mõttes võrdles naisi, kes mehi seksuaalses ahistamises süüdistavad, Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini ja tema jüngrite tegevusega, nende repressioonidega, mille all kannatasid paljud.
Ka prantslannast näitlejanna Catherine Deneuve kritiseeris #Metoo liikumist, et see on nõiajaht meestele ja mehed ei julge enam flirtida, kuna saavad kohe ahistaja sildi külge.
Margaret Atwood (sündinud 18. novembril 1939 Ottawas) on Kanada prosaist, luuletaja, kirjanduskriitik, esseist ja keskkonnaaktivist.
Ehkki Atwoodi tuntakse enim romaanide poolest, mille seas on armastus-, ajaloo- ja ulmeromaane, kuid ta on avaldanud ka 15 luulekogu ning võitnud korduvalt luuleauhindu.
Tema tuntuimad teosed on «Teenijanna lugu», «Kassisilm», «Alias Grace», «Pime palgamõrvar» ja «Orüks ja Ruik».