/nginx/o/2011/05/13/581458t1h0b68.jpg)
Õdus punane valgus, laudadel küünlad ja klaasike veini ― nõnda tervitas neljapäeva, 5. mai õhtul külalisi klubi Rubiin, kus peeti järjekordne luuleprõmm ehk «Viljandi Poetry Slam».
Väärtusega sõnad luuleprõmmul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeval, 3. mail viitas tulevasele üritusele Viljandi linnaraamatukogu esine lehepuude installatsioon: alles raagus puude külge riputati raamatulehti.
Olgu mainitud, et need pärinesid äraviskamisele määratud köidetest. Idee autor ja teostaja oli kultuuriakadeemia butafooria eriala tudeng Marianne Pikk. Nõnda toodi kirjandus kevade puhul raamatukogust välja ja võis liikuda sealt rahumeeli edasi luuleprõmmile.
Ruum oli algusest peale rahvast täis ja õhus võis tunda mõnusat ootusärevust. Võistlusele registreerus veidi üle kahekümne poeedi ja kui õhtujuht Päär Pärenson oli publiku reeglitega kurssi viinud, anti lava luuletajate käsutusse. Esinejatele improviseeris taustaks kultuuriakadeemia muusikute punt, kes aitas luuleelamuse saamisele kõvasti kaasa.
Üksteise järel astus lavale inimesi, kel oli julgust ja tahtmist end väljendada. Jah, just neidsamu, kes on küll iga päev meie ümber, aga kelle sisse me ei näe või ei märka vaadata.
Sel õhtul võis kuulata esinejaid andmas sotsiaalkriitilisi hinnanguid, jagamas oma kõige armsamaid mälestusi, tunnistamas salajasi soove. Igaüks rääkis sellest, mis talle korda läheb, ja täiesti ausalt.
Teemasid oli seinast seina ning ette astujaidki oli üpris erinevaid: nooremaid ja vanemaid, Viljandist ja Tallinnast, lausa Hiiumaaltki. Üles astus kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja, paari liikmega oli esindatud Viljandi luuleklubi.
Üritust võib pidada õnnestunuks ja korraldajatele tuleb soovida jõudu ja jaksu teha luuleprõmme ka edaspidi. Poeesia ei pea peituma tolmunud riiulite vahele, vaid võib elada, tekitada emotsioone ja diskussioone. Niiviisi omandavad sõnad ühtäkki erilise väärtuse ja panevad meid mõtlema, kui palju on ümberingi müra ja sõnasaasta.
Oleme ehk liigagi harjunud, et elamus tuuakse meile kätte liikuva pildina, sestap oleks kasulik oma loidu meelelist fantaasiat veidike ergutada. Mulle meenub neljapäeva õhtul kuuldud luulerida: «Maailm alles ärkamas, mina juba õues.»