Ajaloo lõpp Kopenhaagenis - 10 aastat Eesti võidust Eurovisioonil

Foto: Repro

Kümne aasta tagune Eurovisiooni lauluvõistluse võit oli meile justkui kinnituseks, et kuulume tõesti võrdsetena Euroopasse, kirjutab arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv, kes toona kajastas Postimehe lugejatele sündmust Kopenhaagenist.

Mu kolleegid teavad, et ligi 16 aasta jooksul on mul olnud Postimehes vähemasti sama palju ameteid kui Hunt Kriimsilmal. Kuid meenutus, et just mina olin see, kes reporterina Kopenhaageni imede õhtut Postimehe lugejale sündmuskohalt vahendas, pani paljud, nende seas isegi peatoimetaja Merit Kopli, üsna jahmunult kulmu kergitama.

Õieti algas eurolaulujant mulle juba aastat varem. Toonane peatoimetaja Marko Mihkelson (praegu riigikogu väliskomisjoni esimees) oli märganud teles noorukest Eda-Ines Ettit ja väljendas seisukohta, et temast tuleks portreelugu kirjutada. Ja et parim mees seda tegema olevat... mina.

Pärast vastupuiklemist sai lugu ära tehtud ja – Marko ilmutas selgeltnägija võimeid – Eda-Ines Etti «Once in a life­time» võitiski Eesti eelvooru. See aga tähendas, et kevad aastal 2000 leidis mind juba Stockholmis finaalvõistlust kajastamas. Aasta hiljem järgnesidki justkui enesestmõistetavalt Dave Benton, Tanel Padar, 2XL, «Everybody» ja Kopenhaagen.

Nii veider kui see ka praegu ei tundu, tähendas Eurovisiooni lauluvõistluse kajastamine toimetuses justkui teatavat staatust. Headel sõpradel Toomastel, Mattsonil ja Sildamil (Toomas Mattson – praegu riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juht; Toomas Sildam – praegu presidendi avalike suhete nõunik) tekkis komme raadiost eurolaulu kuuldes mulle helistada ja telefonitoru vastu kõlarit suruda. Kuid niisuguse kollegiaalse lõõpimise põhjuseks oli pigem asjaolu, et ma – ametilt päevatoimetaja – sellesse karusselli juhuse ja peatoimetaja tuju läbi sattunud olin.

Toona polnud Postimehe koosseisus eraldi meedia- ja meelelahutusajakirjanikke. Lauluvõistlus isegi oli veel hoopis teistsugune sündmus. Ei mingeid poolfinaale ega glamuurist nõretavaid, vähemuste subkultuuri rõhutavaid «euronädalaid» – oli üks õhtu, üks saade, üks häältelugemine.

Ajad, mil Eurovisiooni siinmail esialgu lõbusa, hiljem ka kibestunud irve ja seejärel huumori ning tuima rahuga suhtuma hakati, olid veel kauge tulevik. («Kreisiraadio»-laadset jultunud satiiri ning Juure-Kivirähki kommentaare poleks toona keegi ette kujutanud.)

Sajandivahetuse Eesti võttis Eurovisiooni siira süütu naiivsusega. See oli küll meelelahutus, kuid kommenteeriti surmtõsiselt. Võidulatt kõrgus Eesti headest tulemustest hoolimata kuskil pilve piiril – selle olid omal ajal seadnud ABBA, Marie Myriam, Séverine, Céline Dion… Eurovisiooni võit oli umbes samasugune magus lootus nagu taasiseseisvumine, mille püsimise tagatisena nähti NATO ja ELi liikmesust. ELi populaarsuse kasvu Eestis hakati seostama just eurolauluvõistluse võiduga.

Kujutan elavalt ette, kui kummaliselt (ehk isegi napakalt) kõlab kogu see pateetiline jutt nüüd, eriti noorematele lugejatele. Kuid kümme aastat on olnud tohutu muutuste aeg. Eriti meedias, ja samal ajal ka ühiskonnas. Muidugi jälgiti ja kommenteeriti ka 2001. aastal Eurovisiooni internetis, kuid praeguse vägeva suhtlusmeedia ja online-ajakirjandusega võrreldes oldi alles kiviajas.

Ja kuigi ühiskond ning mõistagi ka ajalehed suhtusid Eurovisiooni tõsiselt, panustati kajastusse vahendeid tegelikult üsna napilt. 2001. aastal Kopenhaagenis oli Vene kriisist ja konkurentsist räsitud väljaanded esindatud ühe reporteriga. Postimehel polnud kohal isegi fotograafi.

Säästulahenduseks oli mulle usaldatud Olympuse seebikarp-digikaamera, mis jääks kõvasti alla praegustele odavama otsa taskutelefonidele. Muide, selleks et saaksin oma mobiiltelefoni Taanis kasutada, tuli teha tööandjale eraldi avaldus.

Esmaspäeval, 14. mail 2001 ilmunud Postimees pühendas sündmusele ühtekokku seitse lehekülge ja juhtkirja. Esiküljeloo rahvapeost Tallinnas Raekoja platsil kirjutas peamiselt poliitika- ja kaitseteemadega tegelenud reporter Kaarel Kaas (praegu Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur), maailma reaktsiooni Eesti võidule võttis kokku välisuudiste toimetuse juht Erkki Bahovski (praegu Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik).

Kuid mida ma mäletan võiduõhtust? Muidugi sündmuspaika Parkenit, F.C. Københavni ja Taani jalgpalli rahvuskoondise kodustaadioni, mis katusega suletult moodustas kolossaalse halli. Eesti võiduhetke jälgis siin ligi 38 000 inimest – see on siiani suurim saal, kus eurolauluvõistlust peetud.

Mäletan, et favoriitideks ei pidanud Eestit keegi, ning seda, kui tähendusrikkaks said korraga Dave Bentoni sõnad «Tanel, me võidame selle jama», öeldud vahetult pärast «Everybody» võitu Eesti eelvoorus.

Mäletan helilooja Ivar Musta pingeid, mis proovide vahel väljendusid mõneski sarkastilises seisukohavõtus, ning samas Eesti esinejate üha kasvavat enesekindlust laval. Mäletan pikka vestlust Juhan Paadamiga võistluspäeval Esplanadeni hotellis, kus Eesti eurolaulutiimi juht näis kurnatud. Veel ei teadnud ta, et see õhtu kujuneb väga pikaks. Seda, et kuue-seitsme tunni pärast helistavad talle president Meri, peaminister Laar, välisminister Ilves...

Mäletan punktide lugemise ajal rida eespool seisnud toonase Eesti Päevalehe reporteri Romi Erlachi (praegu Romi Hasa) ühtaegu rõõmsat ja samal ajal kohkunudki ilmet ning poolenisti nagu transis pomisetud sõnu: «Mis toimub!? Uskumatu?!» Ju ma ise olin samasugune.

Mäletan korraldajate pettumust – oli neil ju ootus, et võetakse ajalooline teine järjestikune evõit.

Rollo & King jäid teiseks. Mäletan meie pisikest pidu ja vestlusringi koos Eesti delegatsiooniga öösel sessamas eelmainitud Esplanadenis. Suuremad peod olid osalt kodumaal juba spontaanselt käima läinud ja osaliselt veel ees, ooda­tes kangelaste saabumist.

Ning muidugi mäletan sedagi, kuidas minu ööbimispaigas Lyngbys serveeris kohaliku kõrtsi ettekandja järgmisel hommikul otse tänavale asetatud lauale hiidkrevettidest tehtud erakordselt maitsva eriroa.

Küllap võidab Eesti kunagi jälle Eurovisiooni, kuid samasugust tunnet nagu esimesel korral ei saa me enam kunagi tundma. Kopenhaagen tõstis sõna otseses mõttes meie  eneseteadvust – see oli justkui kinnitus, et me tõepoolest kuulume nüüd Euroopasse. Nagu võrdsed. Päriselt. Fukuyamalt laenates: see oli ajaloo lõpp. Läti sai samal moel kinnituse aasta hiljem – eestlasele igati vastuvõetav järjekord.

Kui raadiomees Rohke Debelakk mälestusväärsele maiõhtule järgnenud hommikul mulle Kukust helistas ning küsis enne intervjuud reipalt: «Noh, kas emotsioonitseme?», polnud selles küsimuses libauudiste iroonia lõhnagi. Oli tõeline pidu meis enestes ja keegi meist ei häbenenud oma võidurõõmu välja näidata.

Kommentaar

Verni Leivak
Postimees

Sattusin ajakirjanikuna Eurovisiooni kajastama just siis, kui Dave Benton ja Tanel Padar selle lauluvõistluse Kopenhaagenis võitsid. Et kokku tuleb Eurovisiooni-tee jalge alla võtta täpselt kümnel korral, ei osanud ma toona mõeldagi.

Aga nii siiski läks. Üks on kindel: paremat üritusekorraldust kui Tallinnas 2002. aastal pole nende kümne aasta jooksul olnud. Suurejoonelisemat kui Moskvas 2009. aastal ja kitsimat kui mullu Oslos samuti mitte.

Meenub Eesti artistide kummaline tagasihoidlikkus (kui muidugi Tanel Padar välja arvata) ning teiste avatus, sõbralikkus ja soojus.

Väärika punkti iseenese jaoks panin aga mullu, ükskõik kui naeruväärne autogrammikütina tegutseda poleks. Igatahes ehivad üht mu lemmikplaati maailma edukaimate poplaulukirjutajate Mike Stocki ja Pete Watermani allkirjad. Mis sest, et nende kirjutatud laul mullu viimaseks jäi.