:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443843t1h126c.jpg)
Youtube’is kogub populaarsust video, millel ajaloolane Roland Warzecha tutvustab, kuidas inimesed kõndisid keskajal.
Video: kuidas kõnniti keskajal, kui jalas olid vaid nahast «sokid»?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskaeg on ammu möödas, oleme juba 21. sajandis ning on palju, mis on alates sellest muutunud, kuid on ka seda, mis on samaks jäänud.
Warzecha tutvustab keskaegset kõndimisviisi ja jalatseid Saksamaal Bärnau vabaõhumuuseumis üles võetud videol.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443847t1h0fa5.jpg)
Ajaloolase teatel astuti keskajal ettevaatlikult pöid ees, kuna siis ei olnud korralikke teid ja jalataldadega tuli tunnetada, mis teel oli. Oma rolli mängisid ka keskaegsed jalatsid, mis põhimõtteliselt olid nahast «sokid» ja üsna õhukesed ka tallaosas. Probleeme lisas kõndimisel see, kui jalatsi ninad olid väga pikad. See aeglustas liikumist, kuid andis võimaluse astuda paabulinnu moodi uhkeldades.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443845t1h92c5.jpg)
Suur osa aadlikke ja ka alamate klasside esindajaid olid kodus paljajalu.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443839t1h5d3e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443837t1h705f.jpg)
Hilisematel sajanditel tulid paksema tallaga jalatsid ja siis muutus ka kõndimine, kuna enam ei olnud vaja enam nii täpselt maapinda tunnetada.
Warzecha sõnul harjutas ta pool aastat keskaegset kõndimist mõnda aega ja ta märkas, et see mõjus lihaskonnale hästi.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443843t1h126c.jpg)
Rõivad aitasid liikumisele kaasa või takistasid seda. Keskaja mehed kandsid igapäevaselt nii-öelda sukkpükse, mille tõttu jalad olid hästi näha. Usu kohaselt ei tohtinud naised oma jalgu näidata ja pikkade seelikute alt ei olnudki neid näha. Seeliku liikumine oli see, mis näitas, kuidas naine astus.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443841t1hbfe3.jpg)
Keskajauurija Hannele McHale’i sõnul mängisid keskajal keha, jalgade ja käte liigutused tähtsat rolli, kuna nende abil edastati edastati sõnumeid ja emotsioone.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/29/7443833t1h6535.jpg)
«Keskajal arvati, et aadlikud ja kõrgema klassi esindajad peavad liikuma vastavalt oma positsioonile elegantselt ja natuke tantsisklevalt. Üritati vältida liiga kiireid liigutusi, mis oleks võinud neist jätta barbaarse ja loomaliku mulje. Kui keegi kas kogemata või meelega tegi mingi järsema või ebakohase liigutuse, siis ei jäetud seda tähelepanuta, vaid kritiseeriti avalikult. Kõrgklassi lapsi õpetati juba alates sellest, kui nad käima hakkasid, vastavalt nende ühiskondlikule positsioonile liikuma. Isegi lahingus üritasid aadlimehed jääda aadlimeesteks,» selgitas McHale.
Ta lisas, et säilinud on mitu maali, raamatujoonistusi ja gobelääne, millel on kujutatud kõrgklassi esindajaid hoonetest, tänaval või aias astumas, tehes seda elegantselt pöid ees.
Tänapäeval on pöid ees liikumine säilinud loodusrahvaste juures, kes ei kasuta jalatseid ja käivad paljajalu.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/26/6818829t1hc350.jpg)
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel, jäädes ajavahemikku 5. – 15. sajand. Keskaeg jaguneb kolmeks perioodiks: varakeskaeg 5. – 11. sajand, kõrgkeskaeg 11. – 13. sajandi lõpp ning hiliskeskaeg 14. sajand – 16. sajandi algus.