Intervjuu: küsimustele vastas Andrea Ferro ansamblist Lacuna Coil

Andrea Ferro ansamblist Lacuna Coil Foto: Wikimedia

Eesti kõige jätkusuutlikuma rokkfestivali Green Christmas peaesineja on sel aastal maailmakuulus Itaalia gooti-metali ansambel Lacuna Coil. Ansambli asutajaliige ning meesvokalist Andrea Ferro nõustus Elu24 lugejatele rääkima pisut ansamblist ja sellega seonduvast ning põhjendas ka ansambli vastumeelsust ühe konkreetse aedvilja suhtes.

Mida ansambli nimi, Lacuna Coil, tähendab?

Seda on raske tõlkida, aga kui sa seda tingimata teha tahad, siis see võiks tähendada midagi sellist nagu tühi spiraal või atmosfääriline mõte.

Te olete olnud koos üle kümne aasta. Kas selle aja jooksul on palju muutunud?

Jah, on küll. Alguses olime me lihtsalt noored kutid Itaaliast, kes mängisid metal'it, aga nüüd sõidame me mööda maailma ringi ja müüme plaate ja teeme seda kõike, mis varemgi, aga palju professionaalsemalt.

Inimestena oleme me endiselt head sõbrad. Me oleme kõik selle ajaga palju õppinud – tuuritamiste ja salvestamistega oleme õppinud inimestega suhtlema ja saanud enda jaoks selgeks palju muusikaäri erinevaid aspekte.

Muusikaäris läbilöömiseks ei piisa ainult muusika mängimisest, tuleb arvestada ka kõiki muid asjaolusid. Töö käigus õpid sa selgeks asju, mida bänd kindlasti teadma peab – ka seda, kuidas tegeleda müügi ja reklaamiga.

Kokkuvõttes võib öelda, et me oleme igas mõttes ajaga paremaks läinud.

Kas tõsiasi, et teil on vapustavalt ilus naislaulja, on meessoost bändiliikmete vahel ka pingeid põhjustanud?

(Naerab) Eks see on nii ja naa. Meie jaoks pole see kunagi probleem olnud, sest nii lihtsalt on. Me ei mõtle selle peale.

Kas metal'i-maailmas võetakse ilusaid naisi vähem tõsiselt?

Võib-olla mõned on sellel seisukohal, aga ma olen kindel, et meie fännid on sellega rahul. Need, kellele ei meeldi, et meil selline laulja on, ei ole meie fännid. Ja just fännid on need, kes kulutavad meie peale raha, tulevad meid vaatama ja ostavad särke ja plaate.

Need inimesed ei osta plaate ainult Cristina välimuse, vaid ikka muusika pärast.

Kes kirjutab teie lood või on teil igaühel loomeprotsessis mingi kindel roll?

Muusika kirjutab peamiselt basskitarrist Marco ja meie Christinaga teeme vokaalpartiid ning pärast üritame me seda kõike üheskoos kokku panna.

Kas te olete inimestena sama sünged kui teie muusika?

Noh, ma arvan, et mõnikord võime me sünged olla, aga samas ma ei leia, et meie muusika ainult elu süngemat poolt peegeldaks. Kui me alustasime, siis olime võib-olla süngemad, aga nüüd näeme elu läbi värvilisema prisma.

Nüüd on nii, et kui oled kurb, siis kirjutad kurva loo, aga mõnikord tahad sa karjuda ja soovid, et ka publik kaasa röögiks. Meie muusika on erinevate asjade segu, seda ei saa ühe mõõdupuu järgi vaadata.

Mis muusika sinu iPodis praegu mängib?

Praegu teeme me Los Angeleses uut plaati ja mul pole väga aega muusikat kuulata, aga ma ostsin uue Slipknoti plaadi ja kuulan vabadel hetkedel seda.

Kuidas te tuuripingetega toime tulete? Mis teie saladus on?

Sa õpid nendest pingetest üle olema. Kui me alustasime, tegime me kuu aja pikkuseid tuure, hiljem kahekuiseid ja siis juba kolmekuiseid. Bändiliikmete vahel peab oleme hea keemia ja kõik peavad omavahel läbi saama – isegi siis, kui see pole alati kerge. Mõnikord on muidugi vaja ka omavahel kakelda, vaielda või lihtsalt asju arutada.

Praeguseni on kõik okei ja me oleme bändina sõbralikult koos. Selle eelduseks on asjaolu, et me kõik üritame näha olukorda läbi üksteise silmade.

Te olete oma raideris kirjutanud, et ei soovi mingil juhul toidu sisse kurke. Miks nii?

(Naerab.) Itaalias pole kurgid lihtsalt kuigi populaarsed ja meie arvates pole nad ka vajalikud. Mujal Euroopas on toidu sees alati kurgid – nii salatites kui võileibade vahel. Meie kurgid ei meeldi ja mõnikord me kardame, et neid pannakse kõikide toitude sisse. See on meil lihtsalt selline veider kinnisidee. (Naerab.)

Kas teil on mingeid kindlaid rituaale, mida te enne lavale minekut teete?

Jah, meil on igaühel isiklikud rituaalid ja kui need on tehtud, saame me lava taga kokku ja ühendume, et midagi koos karjuda või siis võtame pitsi Jack Danielsi või Jägermeistrit või midagi sellist. Me ei joo ennast mitte purju, aga ammutame sellest vajalikku lisaenesekindlust.

Mida te oma Eesti fännidele öelda tahaksite?

Meil on hea meel, et me saame esimest korda Eestisse tulla. Me ei tea, mida oodata, aga me võtame kaasa oma hea energia ja lubame, et anname teile suurepärase kontserdi!