Villu Parvet: armumine kui magus traagika iga mehe jaoks

Villu Parvet Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Villu Parvet kirjutab Buduaaris, et armastus ja armumine on oma olemuselt keerukas protsess, mis mõjutab suuresti viisi, kuidas mees oma harjumuspäraseid vajadusi rahuldab. Armumine ja sellest välja kujunev armastus on reeglina inimest pidevalt valdavaid seisundeid ja seeläbi elu muutev ning selle tekke mõistmine aitab aru saada meeste kohati täiesti kohatuna tunduvast lapsemeelsusest.

Selleks, et paremini mõista seda, miks armumine ja armastus meestel niivõrd palju ambivalentseid tundeid tekitavad, tuleb aru saada vajadustest, mis meeste mõtlemist, sellest tulenevalt otsuseid ja tegusid ning seeläbi koguni elu juhivad. Mehed vajavad ühtviisi kindlustunnet, vaheldust, olulisust ja lähedust. Armumine mõjutab suuresti kõikide nimetatud vajaduste rahuldamise mehhaanikat. Sageli annab armumine tugeva löögi mehe kindlustundele, sest see seostub otsuse langetamisega ehk väga kriitilise valiku tegemisega.

Oleks igati ilus ja südantsoojendav mõelda, et mehed on head, kiired ja vihased otsuste langetajad, käitudes nii nagu superkangelased muinasjuttudes või märulifilmides. Võiks mõelda, et nad on alati kangelaslikult sisemiselt enesekindlad ning suudavad stoilise rahuga - justkui alati ette teades, mis juhtuma hakkab - otsuseid langetada. Õnneks ja kahjuks nii see otse loomulikult pole. 

Mehed on reeglina tavalised inimesed, kelle otsustamine on sama raske või raskemgi kui paljudel tänapäevastel naistel. Selle paremaks mõistmiseks tasub aru saada, mida kujutab endast otsuse langetamine mehe jaoks – lihtsalt defineerides on see ühele valikule «jah» ja tervele müriaadile teistele valikutele paratamatu, kindla ja vahel ka lõpliku «ei» ütlemine. See aga ju tähendabki loobumist ning tegelikult ka päris suurt kaotust, mis mõjutab meeste enesekindlust samal viisil nagu panuse panemine ühele kaardile suurte panustega kaardimängus. Panuseks on siinjuures inimese aeg, energia ja lõppastmes lõik elust, mida ei ole enam tulevikus võimalik kuidagi tagasi saada. Seetõttu on loomulik, et armumisega seoses kasvab ka ebakindlust suurendavate mõtete arv mehe aktiivses teadvuses. 

Teiseks kaob võimalus rahuldada oma vahelduse vajadust ning mees lihtsalt ei saa enam varasemal viisil suhelda säärasel hulgal ja viisil erinevate naistega. Mis veelgi kõnekam ning praktikas kurbmagusalt mõjusam – kaob ka põhjendus suure hulga tõsisema ja vähemtõsise virtuaalse või offline flirdi harrastamisele. Kui paljusid suhtlemise olukordi vähegi kainemalt ja objektiivse aususe läbi hinnata, on need osaliselt teadvustamatult või täiesti varjatult üles ehitatud seksuaalsele veetlusele ning mehe ja naise vahelisele perspektiivsele seksuaalkontaktile. Mehed võivad uskumatu järjekindlusega rääkida sellest, kui oluline on nende hingelise tasakaalu jaoks omada lihtsalt «naissoost sõpru», kuid kui nad mingil momendil enese vastu täiesti ausaks muutuvad, siis tunnistavad nad, et ei välistaks säärase «sõpruse» puhul ka teatud olukordades midagi tõsisemat. Ühesõnaga, pühendumine ning tõsiseltvõetav armumine tähendab ka seda, et mees vähendab dramaatiliselt (või lõpetab sootuks) flirdi ja sõbrustamise teiste naistega, kellest võiksid saada potentsiaalsed ohustajad suhtele ainsa armastatuga.

Sisuliselt sama toimib ka olulisuse vajaduse rahuldamise osas. Mees ei saa seda teha enam läbi kontakti loomise teiste naistega ja seegi osutub kohati päris keeruliseks. Enam ei ole võimalik ennast upitada läbi sotsiaalse toe saamise oma sõpradelt, rääkides sellest, millised olid viimase aja vallutused. Samuti tuleb vastu panna kiusatusele alluda erinevate mehest huvitatud naiste tagamõttega imetluse katsetele, mis hakkavad sagenema siis, kui mees märgatavalt oma armumist välja näitama hakkab. Ehk teisisõnu võib tunduda, et toidulaud, millest mees oma olulisuse vajaduse täis õgis, jääb üpris kesiseks. Mõneti lihtsam on läheduse ja armastuse vajaduse rahuldamisega, sest just lähedussuhtes kogeb mees seda kõige rohkem. Selleks, et suuta oma lähedusvajadust ideaalilähedaselt rahuldada, ei ole vaja omada tohutu hulka häid, vaid väga väikest hulka väga häid suhteid. 

Loomulikult ei ole seetõttu armumine kaugeltki mitte nii traagiline kui võiks tunduda. Mees ei pea loobuma oma vajaduste rahuldamisest, vaid ta peab suutma vaadata iseenda sisse, nägemaks võimalusi ja viise täpselt samade vajaduste rahuldamiseks uuel viisil oma väljavalitud kaaslasega lähedussuhtes olles. Enamasti harjub mees tundma ennast näiteks olulisena läbi selle, et suudab olla olemas oma naise jaoks. Väga palju suuremal ja vähemal määral märgatavat olulisuse vajaduse rahuldamise juures on võimalik leida vastutuse võtmise läbi teise eest – see on tavaliselt ideaalne ettevalmistus ka isaks saamiseks, sest reeglina alles siis tunneb mees, et maailmas on veel midagi, mis on olulisem kui ta ise. 

Samuti tasub mehel täiesti avatult ja ausalt läbi mõelda viisid vaheldusvajaduse rahuldamiseks nii, et need ei kätkeks endas uute kontaktide loomist, mis on perspektiivselt (ja sageli ka teadvustamatult) suunatud paralleelsuhete arendamisele. Näiteks saavad paljud kanaliseerida oma energiat sporti, enesearendusse või töösse. Läbi täieliku usalduse saavutamise saabub reeglina ka palju suurem kindlustunne, kui mees on osanud algselt oodata. Väga vabastav ja iga mehe identiteeti õilsamas suunas kasvatav on tunne, et ollakse usaldussuhtes kellegagi, kelle ees ei ole saladusi. Võib tunduda uskumatu, kuid just palavikulise muretsemise ära jäämine seoses oma suhtluskeskkondade, sidevahendite, tööalaste kontaktide või muu säärase privilegeeritusega, on üle ootuste vabastav. Mitmed mehed on selle endast läbilaskmise käigus jõudnud ka väga jõulise avastuseni – tõeline vabadus võib seisneda hoopis kontrollis enda ja oma elu üle ning teadlikult truu mehe rolli valimises. Väga sageli on näiline ülevoolav vabadus ja mässumeelsus märgiks hoopis sisemisest vangistusest, sest mees ei suudakski olla monogaamses suhtes – seega puudub säärases olukorras isegi võimalus valida. Lähedussuhtes on lihtne ja pikemal perioodil ainuvõimalik olla, kui ollakse lõpuni aus iseenda ja partneri vastu.

Lähedusvajadus on armumise ja armastuse korral tavaliselt väga hästi rahuldatud – mingil veidral viisil hakkab mees muidugi paralleelselt naisele armastama ka oma kõrgendatud sensitiivsusega seisundit, mida armastuse tundega kaasnev anatoomiline muutus kaasa toob, aga ka selles pole midagi halba. Olles leidnud õige partneri, suudab naine säärase seisundi teket järjest uuesti ja uuesti toita ning võib-olla just see ongi põhjus, miks „armumise traagikas“ on väga palju siiralt magusat ning heas mõttes sõltuvust tekitavat. Nii, nagu ka väga paljud teised mehed, tundsin ise alles siis tõelist vabadust, enesega rahulolu ja sisemist olulisust, kui suutsin siiralt armuda ja armastada.