3. osa: sõda ei ole mitte kunagi ilus

Poisid satuvad oma uljal eraluurekäigul Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist on Vabadussõja ajalugu täis. Foto: ETV

Lauri Vahtre

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Kevadeks 1919. aastal oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna kõige olulisemaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, vene valged kui baltisaksa Landeswehr.

Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit. Nii nagu kõik maailma sõdurid enne ja pärast, nõnda jahivad ka Toomas ja Indrek koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast selle juures mõnikord ka ohtu.

Ajaloolist tõepära on neis episoodides küllaga. Mis puutub näiteks Eesti rahvaväe relvadesse ja rõivastusse, siis sellest pärines märkimisväärne osa - puhuti ilmselt koguni enamus - vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane tegelikult kõigile sõdadele.

Episood moositünnidega, kaasa arvatud ühe moositünni «sõbralik» ülelöömine naaberrongi poistelt, on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena Vabadussõjas.

Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuses olnud trükis avaldamata sõduripäevikust.

Nagu tegelased korduvalt märgivad ja ise kogevad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapu lugu tugineb tõsiloole, mis polnud pealegi ainukordne. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (kui palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.

Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti sõduri, nagu ka soome oma, suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui vene või saksa sõduri oma. Üks pole halvem teisest, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.

Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.

Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit vene punaste üle, sest venelastega oldi alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg-õla kõrval.

Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik, ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.

Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis pealegi kindel olla, et teda ei saadeta otse lahingusse.
Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõepoolest sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid.

Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus ridamisi kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest kui punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus Vabadussõja võitu on sellegipoolest reaalne.

Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja mõnevõrra kibestununa. Selle põhjuseks on ajalooline tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud.

Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.

Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Ajalooline Konstantin Päts tegeles tõepoolest mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919. aastal osales ta Harju Panga asutamises ja oli mõni aeg ka selle esimees.

Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekordse maja, mida praeguseni tuntakse Laidoneri villana.