/nginx/o/2019/10/14/12654017t1h6080.jpg)
/nginx/o/2011/05/06/573363t1h8321.jpg)
Jamie Woon
Mirrorwriting
(Polydor)
Hinne 4
Nädala plaat: Jamie Woon «Mirrorwriting»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni kuldhääle debüüt
Jamie Wooni debüütalbumit on paljud bassimuusika austajad oodanud mitte ainult tema isikliku loomingu tõttu, vaid ka ühe teise asja pärast. Kui Woon 2007. aastal enda esimese EP «Wayfaring Stranger» välja andis, remiksis sama plaadi B-poolele pressitud lugu just Hyperdub Recordsi ja maailma bassimuusika fookuses olev Burial.
Keegi ei teadnud, kuidas selline koostöö tol hetkel võimalik oli, sest siis oli Burial veel maailmale täiesti anonüümne Lõuna-Londoni dubstep’i fantoom, keda isiklikult tundsid vaid paar lähedast ning kelle isikut tuvastada ihkas terve muusikatööstus, kui mitte maailm.
Virtuaalses maailmas see koostöö siiski realiseerus ja muusikaajalukku talletus. Käesoleva debüüdiga võrreldes oli Jamie esimese singli eripära see, et ta ei kasutanud muusika tegemiseks mitte kaustadest valitud sämpleid ja rütmistruktuure, vaid ehitas kogu loo iseendast – alustades biitboksi ja refräänide sisselaulmisest, komponeerides nendest ainulaadse terviku.
Inglise kriitikud nimetavad Wooni muusikat magamistoa elektrooniliseks indie’ks, mida omakorda ühise nimetaja UK bass alla koondatakse, sest basside ja stiilide spekter on lai. Wooni esimesi videoid vaadates ja sõnu kuulates saate aru, et mees ei ole mingi suvaline konformist, vaid üksik hunt, talendiga laulja ja muusikakirjutaja – olles betoonkindlalt kindlustanud enda imago vähemalt Euroopas, kui mitte USAs.
Tundub, et uuel plaadil töötab mees rohkem valmis helidega ja meeskonnas, kus lööb kaasa terve trobikond muusikuid, kes albumi sünnile kaasa aitasid. Ilmselt istus ka Burialile, kelle kohta praegu teame, et ta päris nimi on William Bevan, selline lähenemine, seega ei pääse ka uuel albumil tema käekirjast. Nimelt on Buriali produtseeritud esimesed kolm lugu, mille taustad on sulandatud Jamie kuldse avant-soul-vokaaliga.
Tegu pole siiski sellise muusikaga, mida oleks põnev laivis kuulata. Seda on näidanud amatöörvideod, kui välja arvata vana kooli kabaree stiilis pimedad etteasted. Pigem liigitub Wooni muusika CD-lt või vinüülilt kuulamiseks mõeldud kodu või intiimsema klubi atmosfääri, mis kattub ka teiste praeguste Londoni underground-muusikute maailmavaatega.
Samas kannab «Mirrorwriting» ülihästi edasi sumedaid Lääne-Londoni meeleolusid, mis vahepeal jälle kagusse suunduvad, meenutades Gary Oldmani sotsdramaatilist kinematograafilist saavutust «Nil By Mouth».