„Must luik”
Osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Winona Ryder.
Lavastanud Darren Aronofsky.
1 tund ja 48 minutit.
Hinnang: väga hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Pimeduse peibutav kutse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Darren Aronofsky tegi oma debüüdi suurel ekraanil linateosega „Pii”, milles ta keskendus, nagu pealkirjastki järeldada võib, kuulsale komakohaga numbrile ning selle taga peituvatele mõistatustele.
Võrdlemisi keerulisest teemast hoolimata pälvis film nii kriitikutelt kui publikult ohtralt positiivset vastukaja ning režissööri hakati pidama uueks David Lynchiks. Võib-olla isegi Kubrickuks.
Aronofsky järgmine linateos näis seda arvamust kinnitavat. Narkootikumide laastavast mõjust pajatavat „Reekviem unistusele” saatis veel suurem edu, mille järel olid lavastajal kõik teed valla. Ühtäkki võis ta ise valida, kellega, kus ja mida ta teha tahab.
Loomulikult otsustas noor režissöör kohe oma mõjuvõimu proovile panna ja selle tulemusel valmis „Allikas”. Sisult lihtne, kuid vormilt keeruline armastuslugu, mis oli eepiline nii oma proportsioonide kui läbikukkumise ulatuse poolest, sundides lavastajat filmimaailmast isegi tagasi tõmbuma. Õnneks mitte igaveseks.
2009. aastal linastunud „Maadleja” tõi Aronofsky suure pauguga tagasi ning taaskäivitas tema karjääri. Paljude poolt möödunud aasta üheks parimaks filmiks tituleeritud „Must luik” annab tunnistust, et tegemist polnud juhusliku õnnestumisega.
Pealispinnal jätab linateos lihtsa mulje. New Yorgi tunnustatud balletitrupp valmistab ette Tšaikovski „Luikede järve” uusversiooni, mille võtmeks on esitantsija duaalne roll.
Peaossa valitud Nina (Natalie Portman) saab süütu ja graatsilise Valge Luige kehastamisega suurepäraselt hakkama, sensuaalse ja pahelise Musta Luigega jääb ta aga kõvasti hätta.
Pealavastaja Thomas Leroy (Vincent Cassel) soovitusel oma tumedamat poolt uurima asunud neiu avastab õige pea, et pimedus, mis temas peidus on, võib ta ilma erilise vaevata hävitada.
Aronofsky eelnevat loomingut silmas pidades pole „Musta luige” sisu tegelikult eriti üllatav.
Sama temaatika - pühendumus ja kinnisideed, küll natuke erinevamates vormides - on teda huvitanud juba tema loometee algusest peale. „Must luik” on selle seni kõige huvitavam tõlgendus. Kahjuks mitte kõige lihtsam.
Filmi vaatamine nõuab üsna tõsist vaeva. Mitte sellepärast, et see igav oleks, vaid hoopis sellepärast, et sündmustiku mõistmise nimel on vaja keskenduda. Vastasel juhul võib midagi olulist kahe silma vahele jääda ja linateos muutuda rapsimiseks, millel pole saba ega sarvi.
„Must luik” on kindlasti vaatamise vaeva väärt. Darren Aronofsky on lavastaja, kelle nime tuleviku võrdlustes kasutama hakatakse.