Elulooraamatute top 5 on koostatud Apollo.ee ja raamatupoodide «Biograafia ja memuaarid» valdkonna teoste müügiarvude põhjal.
Top 5: need on praegu Eesti enimmüüdud elulooraamatud
5. «Vilja teine elu», autorid Kalle Muuli, Tiit Pruuli
Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.
4. «Mart Poom. Minu lugu», autorid Mart Poom, Indrek Schwede
Mart Poomi päevikule toetuv haarav dokumentaaljutustus Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist, kelle mängudele kahe aastakümne jooksul elas tribüünidel kaasa umbes kaheksa miljonit inimest.
Poom kirjeldab värvikalt profijalgpalluri igapäevaelu Inglismaal. Kaasa räägivad lähedased, sõbrad, kaaspallurid ja treenerid. Raamatu müügitulu läheb Mart Poomi Jalgpallikoolile.
3. «Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda», autor Mihkel Raud
See on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes romaan «Musta pori näkku». 21-aastaselt seisis Mihkel Raud lihtsa valiku ees: kas joob veel mõne kuu ja sureb ära või keerab pudelile lõplikult korgi peale ja jääb ellu. Järgneva 25 aastaga sai autorist tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik.
2. «Minu Kennedy», autor Stig Rästa
Kuigi Stig räägib selles raamatus oma elust, ei pea ta seda siiski elulooraamatuks. Neid raamatuid lugedes saab heal juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi.
«Minu Kennedy» – miks selline pealkiri? Stig ütleb, et ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. ««Minu Kennedy» on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. «Minu Kennedy» on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi.»
1. «Ei jäta elamata», autor Vahur Kersna
«Seitse aastat tagasi olnuksin väga tänulik, kui taevas oleks avanenud ning ingel ulatanud mulle selle raamatu. Aga nii ei juhtunud. See raamat tuli mul endal ära kirjutada,» on Vahur Kersna ise lakooniliselt tutvustuseks kirjutanud.