Elu24 uuris lugejatelt, millised on nende arvates kõige halvemad elulooraamatud, mis siiani kirjutatud on. Siin on viis sandimat:
Top 5: need on kõige laiduväärsemad Eesti kuulsustest kirjutatud raamatud
Triin Tulev
2016. aastal korjas Ajakirjade Kirjastus lettidelt Triin Tulevi aasta aega müügil olnud elulooraamatu «Elus», saatis selle hävitamisele ja kirjutas kahju korstnasse. Seda ilma igasuguse kohtuotsuseta.
Eestis seni ainukordse sammu taga oli kirjastust ähvardanud hagi. Nimelt väitis raamatu üks põhilisi asjaosalisi, Tulevi endine elukaaslane ja naise peksmises süüdi mõistetud Rasmus Vesiloo, et Tulev on tema kohta raamatus korduvalt valetanud.
Kui raamatu välja andnud kirjastus asja uurima hakkas, selguski, et hulka väiteid nii vägivalla kui ka varasema kooselu detailide kohta pole naisel võimalik tõendada.
Peeter Volkonski
2009. aastal Volkonski 55. sünnipäevaks ilmus mehe enda kirjutatud elulooraamat, mis millegipärast lugejatele niivõrd hinge ei pugenud. «Sellel oli raha maitse,» sõnas üks lugejatest.
Ott Lepland
2010. aastal ilmus värskeid superstaarivilju nautinud Ott Leplandist raamat «Lubage mul olla. Ott Lepland», mis võttis kokku laulja elu kaheksa kuud pärast seda, kui ta oli hääletatud «Eesti otsib superstaari» võitjaks. See raamat kirjeldab Ott Leplandi pilgu läbi üht perioodi Eesti muusika ja meelelahutusmaailma telgitagustest. Mida tähendab olla Eestis superstaar ja millised on selle kiire kuulsusega kaasnevad võlud ja valud. Oma fännidele jutustavad sellest kõigest, mida nad on sel perioodil kogenud ja õppinud, avameelselt ning vaimukalt Ott ja tema sõbrad.
2010. aastaks ei olnud Ott oma kuulsuse tippu veel jõudnudki, tema kõrgeim tähelend tuli Eurovisioonil. Paljude lugejate arvates oli tegu kiire raha teenimise raamatuga.
Katrin Karisma ja Reet Linna
Katrin Karisma ja Reet Linna raamatud pälvisid väljaannete kommentaariumites halba kriitikat juba siis, kui need avaldati. Reet Linna raamatust kirjutas üks blogija: «Kokkuvõtlikult ütleks, et see oli raamat, mis ei pakkunud midagi hingele ja kust polnud midagi ka kõrva taha panna.
Raamat, mis näitas mulle jälle minu suurimat hirmu: inimest, kes valjult räägib ja laia kaarega teeb, kuid keda pole.»