:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314041t1h4757.jpg)
Orjapidamist seostatakse tavaliselt koloniaalajastuga, kui eurooplased ja ameeriklased püüdsid aafriklasi ja vedasid neid Põhja-ja Lõuna-Ameerikasse ning Kariibi mere saartele istandustesse tasuta tööjõuks.
Orjapidamine ei ole kuhugi kadunud, orjaturul saab kõige odavama orja kätte 200 dollariga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
CNNi teatel ei ole orjapidamine 21. sajandil kuhugi kadunud, mitmel pool maailmas toimuvad orjaturud, kus orja võib kätte saada juba 200 dollari eest. Kõige kallimate orjade eest tuleb välja käia kümneid tuhandeid dollareid.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314043t1h42a8.jpg)
CNNi uurivate ajakirjanike sõnul jõudis nendeni mobiiltelefoniga tehtud video, millel on näha Liibüas Tripolis toimunud orjaturgu, millel pakuti põllumajandustöödeks sobivaid noori mehi.
«Rahvasteliidus võeti juba 1926. aastal vastu orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsioon. 1998. aasta Rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuudi järgi on orjastamine inimsusvastane kuritegu. Need regulatsioonid ei kehti kõigi kohta ja orjapidamine ei ole kadunud. Tänapäeval kasutatakse eelkõige terminit inimkaubandus, mitte orjapidamine,» sõnasid uurivad ajakirjanikud.
CNNi ajakirjanikud Lauren Said-Moorhouse, Byron Manley, Henrik Pettersson, Mark Oliver, Muhammad Darwish ja Edward Kiernan lendasid Tripolisse, et uurida, kas nendeni jõudnud videol nähtu vastab tõele.
Nad leidsidki oktoobris seal orjaturge, millel toimuvat salaja jäädvustasid. Ajakirjanike sõnul müüdi 6 – 7 minutiga umbes tosin inimest orjaks.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314049t1h2cf1.jpg)
«Kas keegi vajab head maakaevajat? Tegemist on tugeva suure mehega, kes selliseks tööks on nagu loodud. Mida tema eest pakute? 500, 550, 600, 650 dollarit. Müüdud,» jäädvustasid ajakirjanikud oksjonil toimunu.
Nad olid tunnistajaks, kuidas orjad anti üle nende peremeestele.
CNNi esindajate sõnul õnnestus neil kahe anonüümseks jääda soovinud orjaga pärast nende müümist rääkida. Need mehed olid silmnähtavalt stressis ja traumatiseeritud ning ei julgenud oma elust eriti rääkida.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314035t1hebf2.jpg)
Ajakirjanike sõnul on orjaturgudel müüdavad inimesed põgenikud, kes on sattunud inimkaubitsejate kätte. Need põgenikud on maksnud smugeldajatele suurt raha, lootes üle Vahemere Euroopasse pääseda.
Liibüa on hakanud üha enam oma rannaalasid kontrollima ja inimsmugeldajatel on aina raskem põgenikke salaja Euroopasse viia. Selle tõttu on nad hakanud neid raha saamise eesmärgil orjadeks müüma.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314039t1h7e8a.jpg)
CNNi esindajate sõnul on inimsmugeldajad isandad ning migrandid ja põgenikud langevad orja seisusesse.
CNN andis oma orjaturu video Liibüa võimudele, mille esindajad lubasid uurimise käivitada.
Liibüa ebaseadusliku migratsiooni agentuuri juhi Naser Hazami sõnul on nendeni jõudnud informatsioon Tripolis toimuvate orjaturgude kohta ning oletatavalt on Liibüas mitmeid gänge, mille liikmed tegelevad orjakaubandusega.
«Inimsmugeldajad üritavad põgenikke Euroopasse viia, pannes suurde paati kuni 100 inimest. Suur osa neist inimestest upub Vahemerel. Kui põgenikke ei ole võimalik Euroopasse smugeldada, siis müüakse nad orjadeks. Orjadeks satuvad ka need, kes ei jõua smugeldajatele piisavalt maksta. Need inimesed ei pääse Euroopasse, jäädes Põhja-Aafrikasse või sattudes Lähis-Ida jõukurite kätte,» teatas agentuuri esindaja.
Liibüa orjaturgude probleemiga tegeleb ka Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), mille esindaja Mohhamed Abdikeri sõnul ähvardavad Põhja-Aafrikast Euroopasse jõuda soovivaid põgenikke mitmed ohud, kaasa arvatud orjastamine.
«Orjaturud on samm ajas tagasi. Ainus, mis koloniaalajastu ja tänapäevaseid orje eristab on see, et nüüdisorjadel ei ole käe- ja jalaraudu,» teatas Abdiker.
CNNi ajakirjanikel õnnestus suhelda Nigeeriast põgenenud 21-aastase Victoryga, kes tahtis pääseda Euroopasse, kuid ta müüdi Liibüa orjaturul. Mehe sõnul kohtlesid smulgeldajad orje, kaasa arvatud teda, väga halvasti, nad märgistati nagu kariloomad ja nad olid näljas.
Victoryl ei olnud piisavalt raha, et smugeldajad oleksid ta mõne Euroopasse suundunud paadi peale pannud ja talle öeldi, et ta on nende ees võlglane. Mees töötas Liibüas mitmes paigas orjana ja teda müüdi mitmel korral edasi.
Victory pere sai tema orjastamisest teada ja nad nõudsid ta vabastamist, kuid smugeldajad esitasid oma tingimused. Pere pidi neile mehe eest maksma ja neil tuli raha laenata. Victory pääses lõpuks vabaks ja ta ootab kojuminemist.
«Ma ei jõudnud Euroopasse, minust sai ori. Pöördun koju tagasi, sest Euroopasse minemine on väga ohtlik. Olen nullpunktis ja see on valus,» teatas nigeerlane.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/15/7314045t1hee02.jpg)