Septembris külastab Eestit Rootsi laulja Jay-Jay Johanson

Jay-Jay Johanson Foto: FBI

17. septembril esineb esmakordselt Tallinnas, Rock Cafés Rootsi laulja Jay-Jay Johanson. Piletid Jay-Jay Johansoni Baltimaade ainsale kontserdile Tallinnas, hinnaga alates 20 EUR, tulevad müüki neljapäeval, 5. mail kell 10:00 Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti.

Skandinaavialik esteet ja dekadent Jay-Jay Johanson, keda peetakse arglikuks dändiks ja tõelise lüüriku kangelaseks, külastab esmakordselt Eestit uue stuudioalbumi „Spellbound“ ilmumisele pühendatud turnee raames. Uute lugude kõrval esitab Jay-Jay Johanson Tallinnas ka oma tuntud hitte.

«Nutune õrnus ja ilustatud nukrus ning sillerdava kitarri ja klaverihelide inkrustatsiooniga rafineeritud trip-hop – ilu, millele on võimatu vastu panna. Kõrgema seltskonna kergemeelsetest tantsulugudest südantlõhestava sombuse nukruseni – Johanson tunneb ennast kõikjal ühtviisi vabalt. Paheline sarm, põhjamaine unistavus ja õilis väsimus,» – nii iseloomustavad Jay-Jay Johansoni loomingut muusikakriitikud. Kuigi tal on olemas kõik võimalused toota kvaliteetset kommertsmuusikat, tõusta edetabelites kõrgetele kohtadele ja pop-tähtede seas tugevalt kanda kinnitada, jääb Johanson juba viieteistkümnendat aastat järjest tagasihoidlikult kammerlikuks ja nakatavalt siiraks.

Lapsena õppis Jay-Jay Johanson klaveri-, klarneti- ja flöödimängu. Koolis hakkas mängima saksofoni ja kitarri, kirjutas muusikat kooli puhkpilliorkestrile, tantsis breiki ja mängis punkansamblis. Seejärel õppis Johanson Londoni kunstikoolis graafilist disaini ja töötas kultusväljaande «ID» kunstidirektorina. Selle kõige kõrval jõudis ta töötada ööklubides DJ-na ja vabal ajal endale täiuslikkuseni selgeks teha helisalvestustehnika.

Loomingu nüüdisaegsus on Johansonile alati olnud formaalne ja isegi juhuslik mõiste: ta viskles retro-futurismist filmimuusika kirjutamise ja maailma juhtivate moekunstnike etenduste, trip-hopist bossanova, improvisatsioonilise muusikast 80.-ndate sündipopi juurde.

Jay-Jay Johansoni esimene album «Whiskey» (1996) kujutas endast segu õdusast džässist, scratchist, trip-hopilikust atmosfäärist, bossanovast, elektrooniliste helide ookeanist ja tundeelamuslikust vokaalist. Debüütmaterjaliga tuuritas Johanson aktiivselt mööda kogu Euroopat. 1988. aastal järgnes album «Tattoo», seejärel kultusbändi Cocteau Twins asutaja, kitarrist Robin Guthriega koostöös kirjutatud «Poison» (2000). Plaat on Euroopas saanud väga head vastukaja, tõustes edetabelites kõrgetele kohtadele (näiteks hõivas album Prantsusmaa edetabelis 4. positsiooni).

Samal ajal kirjutas Johanson muusikat režissöör Ilan Duran Coheni filmile „La Confusion des Genres“ ja lõi audiovisuaalse installatsiooni Cosmodrome, mida esitleti esmakordselt Dijonis. See kõik valmistas ette korraliku pinnase singli «On the Radio» ja sündipopi albumi «Antenna» (2002) ilmumisele. Neile järgnesid muusikalises mõttes veelgi vaheldusrikkamad «Rush» (2005) ja «The Long Term Physical Effects Are Not Yet Known» (2006) – lugudes ühendusid esimeste trip-hop albumite melanhool-džässilikud intonatsioonid ja plaadilt «Antenna» tuttav elektroclash-helikõla. Järgmisel, Ameerika improvisatsioonikitarristi Jeff Ryani osalusel valminud albumil «Self-Portrait» (2008) sobitas Johanson juba edukalt karmid rütmid ja eksperimentaalsed käigud sentimentaalse vokaaliga, jätkates seega oma eelmiste albumite eklektilist tonaalsust.

2. mail 2011 nägi ilmavalgust Jay-Jay Johansoni uus stuudiotöö «Spellbound». «Igal lool ning plaadil on palju inspiratsiooniallikaid. Vahel inspireerib mind mõnest filmist kuuldud muusika, vahel aga tantsumuusika. Mõnikord saan innustust hoopis 70-80-ndatel aastatel väljatöötatud heliefektidest. Nii tulebki välja mitmete inspiratsiooniallikate segu,» ütleb muusik ise.0

«Iga kord, kui asi jõuab arranžeeringuni, püüan luua midagi, mida pole iial varem teinud, midagi, mille pärast oleks põnev hommikul ärgata ja stuudiosse minna. Sõnu või muusikat kirjutades panen neisse väga palju isiklikku, läbielatud tunnetel põhinevat. Igast loost saab minu isiklik kunstiteos, osa minu elust, tükike minu südamest,» lisab Johanson.

Johansoni kontsertidel ei leia tema lavalisest käitumisest kübetki teesklust, mitte ühtegi liigset žesti – vaid muusiku miimika reedab tundeid, mida ta oma lauludes sõna otseses mõttes aina ja uuesti läbi elab – uskumatult siiralt, ausalt, lihtsalt ja ehedalt.

Jay-Jay hääl – tähelepanuköitev, lummav, kaasahaarav – ütleb kõik, mis tarvis.