Meeldejäävaim teatrietendus

Viljandi maagümnaasiumi õpilane Karl Mitt - teatriteemalise omaloominguvõistluse keskmise vanuserühma (11-16 aastat) võidutöö autor. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mõelnud hiljutiste teatrikogemuste peale, võin tõdeda, olen näinud mitut head lavastust, ent üks meeldis mulle teistest palju rohkem.

See polnud tavaline juba asukoha poolest. Ei toimunud see traditsiooniliselt Ugala suures või väikses saalis, vaid leidis aset hoopis Hariduse tänavas Viljandi vanas lennukitehases.

Kuulnud teistsugusest toimumispaigast, ei saanudki ma täpselt aru, miks see valiti, ent pärast etenduse lõppu tundus koht enesestmõistetav. Paremat polnuks võimalikki valida: see sobis täpselt loo sisu ja õhkkonnaga.

Tükk rääkis kahest vennast, kes eraldusid muust maailmast ning asusid elama omapäi. Nad katkestasid kontakti välismaailmaga ja sulgesid end vanematelt päritud majja. Vennad ümbritsesid end aastakümnete jooksul kogutud esemetega ning ehitasid turvatunde saamiseks lõkse, et inimesed neid ei tülitaks. Nende majast toodi ligi 130 tonni prahi hulgas välja ka 25 000 raamatut.
Siiski ei keskendunud lavastus niivõrd kogumisele kuivõrd vendadevahelistele suhetele ning püüdele taastada lapsepõlvetunne.

Etendust vaatama minnes ei olnud mul selle sisust aimugi. Ma ei teadnud, mis mind selles erilises kohas ees ootab. Esimese vaatuse algus jäi natuke arusaamatuks: ma ei mõistnud täpselt, millega vennad hakkama said ― millega nad tegelevad ja tegelesid.

Vaheajal sain informatsiooni ning siis sugenes arusaamine. Olin vapustatud. Mul tekkis selle teema vastu tohutu huvi ning püüdsin üle vaadata ja läbi lugeda kõik seintele üles riputatud pildid ja tekstid.
Teise osa alguseks olin jõudnud esimese osa läbi mõelda ning nähtu uute teadmistega kokku sobitada, kuid tekkinud oli ka palju küsimusi. Selles vaatuses ei pidanud ma pettuma, otse vastupidi. See pakkus vapustava elamuse. Peast käis läbi väga palju mõtteid. Miks vennad Collyerid otsustasid end tollesse majja sulgeda? Mõistagi pole seniajani teada, miks Homer ja Langley Collyer eemaldusid tsivilisatsioonist ja tõmbusid omaenda maailma.

Peamise põhjuse, miks just see etendus on mulle enim meelde jäänud, võib leida Tanel Ingi ja Janek Vadi mängus: nad kehastasid eraklikke vendi ülihästi. Neid vaadates ei tekkinud tunnet, et olen teatrietendusel. Näis, et kõik toimub reaalselt ning tegu polegi näitemänguga. Minu arvates ei jää selline näitlejameisterlikkus alla maailmatasemele.

Sügav kummardus ka Taago Tubinale, sest just tema on lavastanud selle meistriteose nii isepärases paigas, leides lavakujunduses detaile, mis muutsid õhkkonna tõetruuks, ning luues ühtlasi suurepärase muusikalise kujunduse. Tubin oli leidnud laulu, mis sobis ideaalselt sellesse lavastusse. Etenduse lõpul pärast Langley traagilist surma võimendas see õhkkonda sel määral, et kätele tõusis kananahk.

Olin tulnud lennukitehasesse täis umbusku ja skepsist, ent lahkusin rahulolevana, tärganud huvi ja võimsa elamusega.

Kodus asusin otsima vendade Collyeride kohta lisateavet. See, mida leidsin, oli huvitav, kurb ja mõistatuslik. Äkki puudutab näidendi probleemistik ka meid, tänapäeva tarbimisühiskonna liikmeid?