Miks mulle meeldib teater rohkem kui film?

Viljandi maagümnaasiumi XII-h klassi õpilane Maarja Salu kirjutas teatriteemalise omaloominguvõistluse vanema vanuserühma (17-22-aastased) parima töö. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teater. Enne etendust. Valgus tumedal taustal. Keegi tegelane peab kohe sellesse valgusse tulema, et seal midagi teha, mõelda... Keegi, kes julgeb end avada. Näe, selles valguses on natuke tolmu...

Võib-olla oleks tore, kui tegelasi ei ilmukski? Sest nii on päris hea... Vaikus, valgus, tolmuebemed õhus. Midagi on tulekul. Kõik on ees. Midagi peab kohe juhtuma... Inimesed istuvad ja ootavad ― koos... Nõnda võiks kesta igavesti. Aga ei saa. Teatris tulevad alati tegelased lõpuks lavale, nii peab olema, see on paratamatu, nii on kombeks.

Mis on filmi ja teatri erinevus? Filmi puhul tarbib vaataja koos teistega valmis pakendatud illusiooni, teatri puhul osaleb reaalses, elusas protsessis. Ühel juhul on kaitstud nii vaataja kui filminäitleja, teisel juhul pole keegi õieti millegi eest kaitstud. Film jookseb edasi ka ühegi vaatajata, teatris aga tühjas saalis üldiselt etendusi ei anta. Filmivaatamine on ühesuunaline, teatrietendus kahesuunaline kommunikatsioon.

On inimesi, kellele teater ei meeldi. Nad kohe ei suuda istuda nii kaua ühe koha peal pimedas saalis, ei saa süveneda, ei saa aru, ei tahagi aru saada. Ega teater olegi vist kõigile ― kui oleks, siis ta poleks ju teater, vaid Hollywood.

Teatrikunsti vaatamine on nagu greibi söömine: sellele peab keskenduma, enne kui võib seda nautida. See on päris ja ei ole ka; on mõnes mõttes otsene ja teisalt jälle pole. Nagu mõru greip on hea maitsega ja ei ole ka. Igaühel endal tuleb üles leida see õige värav, kust sisse saab.

Miks teater mõjub sügavamalt kui film? Üks põhjus on see, et lugu, mida jutustatakse, hargneb siin ja kohe, tegelased on päris inimesed päris hääle ja päris rõivastega ning asuvad siinsamas ruumis. See reaalsus, olgugi et näiline, mõjub. Ja kui publik istub saalis ja vaatab loo niimoodi ära, et teda ei sega argielu pisiasjad ― nagu võib juhtuda raamatut lugedes või filmi vaadates ―, kui ruumis on vaid see maailm, millest teatrilugu räägib, siis mõjub see eredamalt, puudutab sügavamalt.

Ideaalne teater kannab sind kaasa ja tekitab seoseid, paneb su kujutluse lendama, nii et unustad parematel hetkedel enda ja lendad koos teistega. Sul on kerge tunne, isegi kui see, mille keskel lendad, on kohutav. Kõiges on kaunist. Lennata on hea. Aga maanduda on ebamugav. Teatrist väljuda on kahju. Kõik saalis viibinud on mõttekaaslased, tahaksid nendega koos kusagil istuda ja rääkida, aga igaühel on juba oma tegevused.